Kõik uudised

Põllumajandus ja elurikkus: karjamaade ja karjakasvatajate kiituseks. Mõtteid seoses ÜPP tuleviku ja tarbijate teadlikkusega. I osa

04. veebruar 2021
Maaelublogi
Aegajalt tasub minna algusesse ja mõelda, miks peaks “keskkonnarahvast” põllumajandus üldse huvitama. Ehk peaks keskenduma lilledele ja liblikatele ning jätma lägalaotuse või taimekaitse ehk lihtsalt öeldes mürgitamise kus see ja teine? Paraku ei teki toit poes, nagu juba eelmisel sajandil linnast pärit lugejatele meelde tuletas tuntud looduskaitsja Aldo Leopold. Ja see, kuidas see toit sünnib, võib tekitada õige mitmeid keskkonnaprobleeme, millest ka siin blogis korduvalt  juttu on olnud: Tartu Ülikooli teadurid glüfosaadist, Aleksei Lotman põllumajanduse veekaitsest ja Aveliina Helm põllumajanduse kestlikkusest, toidutootmisest. Ent toidu “välismõjud” ei pea sugugi alati olema loodusele halva mõjuga.


Põllumajandus ja elurikkus. Foto: Kaarel Kaisel

Põllumajandusmaa elurikkusest oleme siin blogis mõnel korral juttu teinud, viimati näiteks 2020 sügisel loos Otsustamisel on Euroopa põllumajanduse tulevik, samuti kirjutas mullu sügisel EMÜ dotsent Eve Veromann mitmekesiste põlluservade ja -saarte sälitamisest ja taastamisest ning oktoobris jagasime Tartu Ülikooli ökoloogi Aveliina Helmi Tedx Tallinna konverentsil septemberis peetud kõnet Iga ruutmeeter loeb. On ilmne, et põllumajanduse intensiivistamine on oluliseks elurikkuse ohustajaks. Tuleb mõista sedagi, et praegu on elurikkusele ohuks ka kariloomade kadumine suurtel aladel. Eks sellestki on juba pikalt räägitud-kirjutatud, nt ammused lood ajakirjades Keskkonnajuht 2/1996, Eesti Loodus, 07/2004, Eesti Loodus, 01/2011 ja värskem 2020. aasta septembri Eesti Looduses, kuid laiem üldsus paistab siiski veel vähe teadvustavat traditsioonilise karjakasvatuse tähtsust elurikkusele.


Poliitikaotsustel on suur mõju sellele, kas toidu tootmise jälg keskkonnas on valdavalt negatiivne või hoopis elurikkust toetav. Senine Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) on keskkonnale toonud rohkem halba kui head. Halvast poolest võib lugeda näiteks 2017. aasta blogipostitustest siin  ja siin, kuid ka head  ei maksa unustada. Käimasolev ÜPP reform pakub mõningaid võimalusi seniste vigade parandamiseks:

Mõelgem koos, kuidas ÜPP võiks edaspidi paremini panustada põllumajandusliku elurikkuse säilitamisse  ning mida saame teha ise. Ent esmalt vaadelgem, kuidas on põllumajandusega seotud elurikkust mõjutanud looduskaitse vallas tehtud otsused ja tehkem üks väike jalutuskäik ajalooradadel, et siis juba põllumajanduspoliitikasse sukelduda.

Kas hea loodus on alati ilma inimeseta loodus?

Alustuseks mingem ajas tagasi pisut rohkem kui sajandi, ruumis aga ülemerenaabrite rootslaste juurde. Rootsi oli esimesi Euroopa maid, kus eelmise sajandivahetuse eesrindlikud looduskaitsemõtted juurdusid ja nii võivad rootslased uhkustada ka meie maailmajao vanimate rahvusparkidega. Enamus neist asub maa põhjaosas, mida tol ajal peeti inimtühjaks kõnnumaaks. Täna teame, et tegu on saamide koduga ja suures osas nende põdrakarjamaadega, kuid see asjaolu tundus tollal ebaoluline.

Samas tuli loodust kaitsta ka riigi kesk- ja lõunaosas. Ja mida siis kaitsta, kui mitte oma õiteilu poolest kuulsaid puisniite? Paraku arvati tollal, et puisniidud on vanade laialehiste metsade jäänukid, mis on osalt õige, ja nende õiteilu ning üldse laiemalt liigirikkus on jäänuk ajast, mille suvist õitsemist veel taluniku vikat ei katkestanud. Nii otsustatigi pärast puisniitude kaitse alla võtmist niitmine lõpetada. Õnneks märgati mõne aja möödudes, et loodetud senisest veel suuremast õiterohkusest ei saanud asja, kummalisel kombel hakkas mõne aasta möödudes pärast niitmise lõppu ilu hoopis hääbuma. Selgus, et kulustumine ja kõrgrohustu vohamine surus liigirikkuse alla. Viga märgati ja niitmise ning karjatamisega alustati taas.

Sellest vanast õppetunnist on tänaseks õpitud kogu Euroopas. Mõistetud on sedagi, et kuigi puisniidud on oma liigirikkuse tõttu õigustatult kuulsad, ei piirdu kogu lugu siiski vaid nendega, vt nt Semi-natural pastures and meadows (European Forum on Nature Conservation and Pastoralism) ja Hay meadows (The Royal Society for The Protection of Birds).

Selliseid heina- ja karjamaid, mille traditsiooniline majandamine tegelikult elurikkust loob, on palju, nagu on tasapisi selgunud 20. sajandi jooksul, valdavalt juba pärast teist maailmasõda. Neid taimekooslusi, mis on kujunenud karjatamise ja heinavarumise tulemusel, kuid mille arengusse inimene muul viisil pole eriti sekkunud – pole kündnud ega külvanud, vaid ikka kasutanud seda taimkatet, mis vikati ja loomakoonu ning looduslike tegurite mõjul ise kujunes – hakati nimetama poollooduslikeks. Eks ikka seetõttu, et kindlasuunaline inimmõju on nende kujunemisel tähtis, kuid sama tähtsad on ka looduslikud tegurid. Uuemal ajal oleme võtnud kasutusse ka pisut luulelisemalt kõlava nime - pärandkooslused. See tähistab asjaolu, et need on maarahva pikkade põlvede tööga meile pärandatud. Et meie mail on enamus pärandkooslusi niidud, nimetatakse neid vahel ka pärandniitudeks.

Pärandkoosluste hoid on kujunenud Euroopa looduskaitse loomulikuks osaks. Loodusdirektiivi I lisa, mis loetleb Euroopa Liidu looduskaitsevõrgustiku Natura 2000 raames kaitset vajavaid elupaigatüüpe, sisaldab õige palju erinevaid poollooduslikke kooslusi. Meie rannaniidud, aruniidud, loopealsed ehk alvarid, nõmmed, luhad, puisniidud ja -karjamaad ning veel mõned on lisas kenasti kirjas. Euroopa Liiduga ühinedes võtsime kohustuse neid kaitsta, kuigi vajadus seda teha oli muidugi selletagi olemas.

Niidurüdi. Foto: Kaarel Kaisel
Pärandkooslused on tähtsad elupaigad paljudele liikidele, mõnele suisa elutähtsad. Eriti tähtsad on lindudele rannaniidud. Neid liike, kelle püsimiseks meil on randade karjatamine vajalik on mitmeid, kuid kõige ilmekam näide on ilmselt niidurüdi. Talle sobivaks elupaigaks on rannakarjamaad, kus madal muru on ülekaalus, eriti veepiiri ääres. Selline kooslus kujuneb vaid püsiva karjatamise tingimustes. Pole liialdus öelda, et kui Läänemere randadest peaksid kaduma viimased lehmad, kaoks siit ka see väike linnuke, kaoks ühe alamliigi terve Läänemere asurkond. Teisteks märgade pärandniitude püsiasukateks, keda karjatamise või niitmise lakkamisele järgnev kinnikasvamine ohustab, on näiteks mustsaba-vigle, tutkas, koovitaja, kiivitaja. Hästikarjatatud rannaniidud on olulisteks rändepeatusaladeks valgepõsk-lagledele ja teistele hanedele. Nad on olulised ka ohustatud kahepaiksetele, nagu näiteks jutt-selg kärnkonn ehk kõre. Loetelu võiks veel pikalt jätkata. Järgmisel nädalal ilmuvas blogipostituse II järjes vaagime, kuidas see võimalik on. 


Postituse autor: ELFi põllumajandusekspert Aleksei Lotman.



Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika. Mis on mis?

Euroopa Komisjoni soovitused - ei ole riikidele kohustuslikud, ent kuivõrd ÜPP strateegiakava hakkab kehtima pärast selle heaks kiitmist EK poolt, on liikmesriigil mõistlik soovitustega arvestada.

ÜPP - Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika, mis sai alguse 1962. aastal. ÜPP hõlmab ligi kolmandiku EL ühisest rahakotist. Praegu toimub ÜPP ümberkujundamine järgmiseks ELi eelarveperioodiks (2021-2027). Eestis on sellega seoses koostamisel ÜPP strateegiakava aastateks 2021-2027. Varasemaga võrreldes saavad riigid suurema iseseisvuse otsustada toetuste üle. Loe lisaks ka Euroopa Komisjoni kodulehelt  ja ELFi blogist “Mis on katki? Ei rohkem ega vähem kui ELi mahukaim poliitika”.

ÜPP strateegiakava koostamise edasine kulg - Maaeluministeerium on töörühmi kaasates saanud valmis meetmelehtede komplektiga, mis ministeeriumi hinnangul paistab olevat ammendav. Nendega on saanud tutvuda ka strateegiakava juhtrühm. Ilmselt peab ministeerium need nüüd üle vaatama, arvestades EK soovitusi. Loodetavasti saavad ka kodanikuühendused veel kaasa rääkida.

ÜPP reformi seis - triloogid ehk läbirääkimised Euroopa Parlamendi, Nõukogu ja EK vahel on käimas, avalikku infot nende täpsema seisu kohta on napilt.