Otsustamisel on Euroopa põllumajanduse tulevik 16.11.2020

Kui Euroopa Komisjon (edaspidi Komisjon) 2018. aasta suvel avalikustas ÜPP reformi eelnõude paketi, kirjutasime, et see tekitab pettumust. Vahepealse aja jooksul tekkis lootus, et asi läheb ehk veidi paremaks, sest Euroopa Parlamendi (edaspidi Parlament ja europarlament) keskkonnakomisjon tegi mitmeid häid muudatusettepanekuid. Samas ei olnud põllumajanduse- ja maaelukomisjoni tehtud muudatusettepanekud kuigi paljutõotavad. Nii ei jõudnudki Euroopa Parlament oma eelmises koosseisus kahe komisjoni vahelisi erimeelsusi ära klaarida, nagu tõdesime selle aasta alguses.

Pärast Parlamendi valimisi 2019. aasta kevadel võttis samuti aega, kuni töö ÜPP reformipaketiga õige hoo sisse sai. Ent siis hakkas kõik minema väga kiiresti. Sama võib öelda ka Euroopa Liidu Nõukogu (edaspidi Nõukogu) töö kohta, kus Saksamaa eesistumise ajal ÜPP reformiarutelu hoogustus. Nüüdseks on nii Parlament kui ka Nõukogu oma eraldi töö lõpetanud ja algasid triloogid määruste sisu lõplikuks kokku leppimiseks.

Foto: Maaleht / Raivo Tasso

ÜPP eelnõude keskkonnaambitsioon jätab soovida

Kiire lõppmäng mõlemas institutsioonis päädis tulemusega, mida tuleb üldiselt keskkonna mõttes lugeda pettumust tekitavaks. Terve hulga keskkonnaühenduste pettumus oli sedavõrd suur, et oktoobri lõpul saatsid nad ühiskirja Euroopa Komisjonile üleskutsega ÜPP eelnõud tagasi võtta ja esitada uued. Sellised, mis oleksid kooskõlas Euroopa rohelise kokkuleppega ning sellega seonduvate värskete Talust taldrikule ning elurikkuse strateegiatega. Sarnase sisuga kirja  jõudsid pisut varem Komisjonile saata ka mõned europarlamendi liikmed, eelkõige Roheliste fraktsioonist.

Milles siis on asi? Juba Euroopa Komisjoni eelmise koosseisu esitatud ÜPP eelnõud on nõrgad ja ei vasta Komisjoni praeguse koosseisu esitatud roheleppele ja selle rakendamise strateegiatele (eelkõige “Talust taldrikule” strateegia, ent ka elurikkuse strateegia). Eelnõudes esitatud keskkonnaambitsioon on tunduvalt madalam kui ta keskkonnakaitse seisukohast peaks olema ega sisalda kvantitatiivseid eesmärke ei pestitsiidide ja väetiste kasutuse vähendamiseks ega elurikkuse kaitseks. Parlamendis küll vastavad parandusettepanekud keskkonnakomisjoni menetluses tehti, kuid lõpuks hääletati need maha ning tulemus jäi paljuski isegi nõrgemaks kui algne ettepanek.

Kannatada sai tingimuslikkus, täpsemalt hea põllumajanduskeskkonna nõuete (HPK) osa. Turvasmuldade, mulla ning elurikkuse kaitsega seotud nõuded sõnastati varasemast lahjemaks ning taimetoitainete säästva kasutusega seotud osa kaotati sootuks nii Parlamendis kui ka Nõukogus. See sisuliselt nullib lootuse edaspidises menetluses olukorda muuta. Nõukogu soovib lahjendada ka viljavahetusega seotud hea põllumajanduskeskkonna nõudeid, samas kui Parlament soovib seda nõuet hoopis tugevdada. Parlamendi ettepanekus on ka veekaitseks mõeldud puhverribade kohta käiv HPK muutunud tugevamaks. Kokkuvõttes võib paraku siiski öelda, et niigi nõrk tingimuslikkus on muutumas veel lahjemaks. Samas, kuivõrd ÜPP üldiselt saab tulevikus olema senisest paindlikum, saab Eesti tahte olemasolul ise siiski küllalt mõistlikud reeglid kehtestada.


Pisut häid uudiseid: kõrge loodusväärtusega põllumajandusmaa toetusõiguslikkus ja ökokavade rahastamine

Mõni asi on läinud veidi paremaks. Kui juba Komisjoni ettepanekus on loobutud senisest jäigast ja kõrge loodusväärtusega põllumajandusmaad diskrimineerivast toetusõiguslikkuse käsitlusest, siis Parlament ja Nõukogu on seda edasi arendamas. Eelnõudes on selgelt kirjas, et puud, maastikuelemendid ja märgalaviljeluseks kasutatav maa on toetusõiguslik. Seega saab senisest veel kindlamalt väita, et Eesti peab elurikkusevaenulikust “50 puu reeglist” loobuma.

Positiivseks võib lugeda sedagi, et ökokavadele soovitakse kehtestada kohustuslik rahastuse miinimummäär. Kui Komisjoni ettepaneku järgi võinuks piltlikult lugeda juriidiliselt korrektseks ka 1% esimese samba mahust ja Nõukogus arutati võimalust muuta ökokavad sootuks vabatahtlikuks, siis lõpuks jõuti viimases Saksamaa eesistumise ajal kohustuseni eraldada ökokavadele vähemalt 20%. Parlament jõudis pisut kaugemale - ökokavadele soovitakse eraldada vähemalt 30% esimese samba eelarvest. Triloogide käigus selgub, kas europarlamendi läbirääkijad jäävad ses küsimuses kindlaks või annavad järele.


Foto: Katre Liiv

ÜPP eelarve jagunemine on vastuoluline

Samas soovib Parlament hoida esimese samba eelarvest vähemalt 60% nn põhilise sissetulekutoetuse jaoks, mis on pigem kahjulik, sest tegu on seniste tootmisest lahtiseotud otsetoetuste otsese järglase ja seega keskkonnale ebasoodsa toetusega. Nimetatud 60% reserveerimine on ka suuresti asjatu, sest vaevalt kavatseb mõni liikmesriik sinna vähem raha suunata.

Üsna vastuoluliseks võib pidada ka teise samba eelarvet. Euroopa Komisjoni ettepanekus on selles keskkonnaga seotud kuludele mõeldud vähemalt 30%, kusjuures ebasoodsamate alade toetusi sellesse ei arvestata. Nii Parlament kui ka Nõukogu on paraku teise samba keskkonnakulude arvestusse selle toetuse lisanud, mis lahjendab kehtestatava piirmäära keskkonnakaitselist mõtet: ebasoodsamate alade toetus ei ole üheselt seotud keskkonna kaitseks rakendatavate meetmetega. Samal ajal on Parlament reserveerinud keskkonnale 35%, mis on positiivne. Teisalt jällegi on Parlament soovinud vähemalt 30% teisest sambast suunata majandusega seotud eesmärkidele.

Praeguseks on selge, et Euroopa Komisjon eelnõusid tagasi ei võta ja triloogidega minnakse edasi, hoolimata sellest, et president Van der Leyen oma vastuses Roheliste fraktsiooni kirjale kriitikaga osaliselt isegi nõustub. Suurt rõõmustavat ÜPP reformikäigus seega jätkuvalt ei ole. Sestap tuleb esiteks üritada triloogide käigus päästa see vähene, mida veel annab päästa - eelkõige keskkonnaga seotud põllumajanduslike meetmete rahastuse, aga ka tingimuslikkuse osas. Mõningat tuge pakub selles Euroopa Komisjoni asepresidendi Frans Timmermans’i hoiatus, et eelnõude tagasivõtmine ei ole välistatud, kui läbirääkimised kaugenevad veelgi säästva põllumajanduse eesmärgist. Teiseks ja peamiseks tuleb tagada, et Eesti ise ÜPP strateegiakavas põllumajanduse jätkusuutlikkusele ning sellega seotud elurikkusele ja loodushüvedele piisavat tähelepanu pöörab.


Postituse autor: Alex Lotman, ELFi põllumajandusekspert



Seemned mulda. Foto: Katre Liiv

Mis on mis?

ÜPP - Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika, mis sai alguse 1962. aastal. ÜPP hõlmab ligi kolmandiku EL ühisest rahakotist. Praegu toimub ÜPP ümberkujundamine järgmiseks ELi eelarveperioodiks (2021-2027). Eestis on sellega seoses koostamisel ÜPP strateegiakava aastateks 2021-2027. Varasemaga võrreldes saavad riigid suurema iseseisvuse otsustada toetuste üle. Loe lisaks ka Euroopa Komisjoni kodulehelt   ja ELFi blogist “ Mis on katki? Ei rohkem ega vähem kui ELi mahukaim poliitika”.

Triloog - kolme osapoolega läbirääkimised. Triloogid on Euroopa Parlamendi, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukogu läbirääkimised, kus arutatakse seadusandlikke ettepanekuid. Triloogi eesmärk on jõuda põhimõttelisele kokkuleppele teksti sõnastuses, mis oleks vastuvõetav nii Euroopa Liidu Nõukogule kui ka parlamendile.

Ökokava - Euroopa Komisjon on pakkunud ÜPP uueks perioodiks ökokavasid. See tähendab, et osa otsetoetusi oleks ette nähtud rohelistele algatustele, näiteks mahepõllumajandusele või ka muudele meetmetele mulla viljakuse säilitamiseks, põllumajandus-keskkonna kaitseks või elurikkuse hoidmiseks. Erinevalt juba varajasematest perioodidest tuttavatest maaelu arengu toetuste raames makstavatest mitmeaastastest põllumajandus-keskkonnatoetustest, on ökokavad üheaastased.
Loe veel samal teemal: