Mis on katki? Ei rohkem ega vähem kui ELi mahukaim poliitika

ÜPP moodustab kogu Euroopa Liidu rahakulutusest ligi 40%, seda saatev bürokraatia on keeruline ja väga vähesed suudavad tegelikult mõista, kuidas see toimib. ÜPP rahalised vahendid on jagatud kahe nn samba vahel. Esimest sammast rahastatakse täielikult Euroopa Liidu eelarvest ja see võtab enda alla ligi kolmveerand ÜPP vahenditest (ehk umbes 30% kogu EL eelarvest). Selle põhiosa moodustavad nn otsetoetused, millest enamus on täna tootmisest sõltumatud ehk lahti seotud.

Vähesel määral võidakse maksta tootmisega seotud toetusi. Lisaks otsetoetustele võidakse esimesest sambast rahastada ka turukorraldusmeetmeid, kuid ka nende rahaline maht on üsna väike. Otsetoetuste eelarvest on 30% ette nähtud nn „rohestamise” rahastamiseks, mis koosnevad kolmest osast: „ökoalad”, põllukultuuride mitmekesistamine ja püsirohumaa kaitse. Teisest sambast rahastatakse nn maaelu arengukavade järgseid kulutusi, sealhulgas põllumajanduse keskkonna- ja kliimameetmeid. Kas pea käib juba ringi? Siis soovitan veel siia otsa lugeda, kui suurepärasesüsteemiga on ÜPP näol tegemist Euroopa Komisjoni arvates.

Kui põllumajandustoetustele kulub nii suur osa, võiks arvata, et põllumajandustootjad peaksid selle poliitikaga rahul olema. Kui aga küsida tegevpõllumeestelt, kas nad on süsteemiga rahul, siis saate tihtilugu hoopis teistsuguse vastuse. Põllumehed peavad bürokraatiat suureks ja erinevaid nõudeid, sealhulgas keskkonnaga seotuid, mõttetult keeruliseks.

Kui põllumehed arvavad keskkonnanõudeid kole rangeteks, siis võiks ju loota, et ÜPP tõesti kaitseb keskkonda. Tegelikkus on paraku hoopis teine. Paljukiidetud „rohestamine”, mis oli seni viimase ÜPP reformi suurim tulemus, tekitab küll põllumajandustootjaile peavalu, kuid selle tegelik keskkonnakasu on praktiliselt olematu. Suuremad otsetoetused tähendavad suuremat saastamise riski. Põllumajanduse keskkonnatoetustest on küll mõningane kasu, aga nende eelarve on tühiselt väike.

Otsetoetuste tasemed liikmesriigiti erinevad kordades. Selle tõttu peavad meie ja meie naabermaade Läti ning Leedu põllumehed seda õigusega ebaõiglaseks. Sama moodi pole aga olukorraga rahul ka Malta, Hollandi ja Belgia põllumehed, kes nurisevad toetuste kärpimise üle. Seejuures ununeb kõigil küsimus, miks neid otsetoetusi üldse makstakse.

Toetustel on ka märkimisväärne negatiivne keskkonnamõju, mida vaatleme lähemalt järgmistes postitustes. Proovime ka leida vastust küsimusele, mida teha avaliku poliitikaga, mis võtab suure osa Euroopa Liidu eelarvest, ei rahulda selle kasusaajaid ning kahjustab keskkonda.