ELFi põllumajandusekspert Alex Lotman: Eestile on kõige olulisem tagada põllumajandusega seotud elurikkuse ja mullastiku kaitse, vähendada vee- ja õhu saastamist ning kasvuhoonegaaside heidet
koostamine. Mis see on, kuidas see Eestit mõjutab, kes selles protsessis kaasa räägivad ning milline on ELFi roll selles nn ÜPP reformis, selgitab Eestimaa Looduse Fondi põllumajandusekspert Aleksei Lotman.
Mis dokumendi ja protsessiga õieti tegemist on?
Strateegiakava on Eesti põllumajandust kõige enam mõjutav dokument, sest see määrab põllumajanduse avaliku rahastamise suunad.
Protsessina on tegemist Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) järjekordse reformiga ja seekord tähendab see muutust senises ÜPP vahendite kavandamises. Seni kasutasid riigid suurt osa ÜPP vahenditest kogu ühenduses ühtsete reeglite järgi, ülejäänud vahendite kasutamist planeerisid riigid Maaelu arengukavadega. Algaval perioodil tulevad uuendusena ÜPP strateegiakavad, mille abil riigid planeerivad ise neid vahendeid. Seega, võrreldes varasemaga suureneb paindlikkus ja riikide vastutus.
Millal kava koostamine algas, millised etapid on juba toimunud ning millised on ees?
.jpg)
Ühise põllumajanduspoliitika strateegiakava ja Eesti
Millised on Eestile kõige olulisemad lahendamist vajavad küsimused strateegiakava kontekstis?
Põllumajandust keskkonnaküljelt vaadates tuleb tagada põllumajandusega seotud elurikkuse ja mullastiku kaitse, samuti vähendada vee- ja õhu saastamist ning kasvuhoonegaaside heidet. Elurikkuse olulisim osa on pärandkooslused ehk poollooduslikud kooslused, aga ka traditsioonilised mosaiiksed põllumajandusmaastikud vajavad säilitamist. Intensiivses tootmises oleval maal tuleks mosaiiksust taastada. Samuti tuleb kaitsta elustikku ja ökosüsteeme pestitsiidide mõju eest. Põllumajandusliku elurikkuse osaks on ka geneetilised ressursid, teisisõnu meie põlised tõud ja sordid. Vee osas on olulisim taimetoitainete leostumise vähendamine. Mulla kaitse on tihedalt seotud ka kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamisega, sest mulla (eriti turvasmulla) orgaanika on suur süsiniku depoo ja õigel majandamisel ka selle neel. Õhusaasteainetest on olulisim ammoniaak. Loomulikult on põllumajandusel ka sotsiaalmajanduslikke aspekte, millega strateegiakava peab arvestama.
Kas ja mida muudab uus strateegiakava Eesti põllumajanduses ühele tavalisele Eesti põllumehele, karjakasvatajale, mesinikule.....?
See sõltub sellest, millises kavas lõpuks kokku lepitakse. Arusaadavalt on paljudel ametnikel üsna suur huvi teha kava varasemaga võimalikult sarnane. Mõnikord kuuleb sarnast seisukohta ka mõne põllumeeste esindaja poolt. Keskkonna seisukohast vaadates see hea ei oleks, sest jätkuks pestitsiidikasutuse ja taimetoitainete kadude kasv, süsiniku kadu kuivendatud turvasmuldadest ning maandamata jääksid paljud elurikkust ohustavad survetegurid.
Kaasamine
Kuidas hinnata senist kaasamist kava koostamisse?
Nii ja naa. Juhtrühma ja teemagruppidesse kaasati üsna laialdane asjatundjate ring, aga pole selge, kas kõik asjatundjate asjalikud ettepanekud ka arvesse lähevad. Mõnes mõttes saab Tootsi kombel vastata “eks õunte pealt vaatame” - kaasamist saab lugeda edukaks, kui ettepanekuid ka sisuliselt kaalutakse, mitte ei lükata vaikselt kõrvale.
Kes ja kuidas selles protsessis kaasa rääkida saab ja räägib?
Töörühmades on esindatud suuresti samad organisatsioonid nagu juhtrühmas, näiteks Aiandusliit, Erametsaliit, Mahepõllumajanduse Koostöökogu, erinevad ministeeriumid ja nende allasutused, Talupidajate Keskliit, Mesinduse Koostöökogu, MTÜ Maaturism jne. Lisaks Maaülikoolist näiteks põllumajandus- ja keskkonnainstituut, samuti on esindatud Tartu Ülikool. Kaasa on rääkimas ka näiteks lihaveise- ja lambakasvatajad ning pärandkoosluste hooldajad, keskkonnaministeeriumi allasutustest Keskkonnaamet.
Milliste osapoolte hääl võiks senisest enam selles protsessis kuulda olla?
Keskkonnaühendused on kaasatud, ent kuna ÜPP-l on suur keskkonnamõju, leian, et nendega peaks enamgi arvestama. Oleme praegu saanud oma mure- ja rõõmukohad küll välja öelda, kuid on ebaselge, mis neist edasi saab.
On raske öelda, kas n.ö. tavaline maksumaksja peaks ka nii rahamahuka poliitika kujundamisel saama enam kaasa rääkida. Ühest küljest oleks see ju loomulik, aga teisalt on tegu väga spetsiifilise valdkonnaga.
Kui kaasa rääkida ei soovi, ent tahaks siiski strateegiakava koostamise protsessil silma peal hoida, siis kuidas seda teha saab?
.jpg)
ELFi roll
Millistes töörühmades ELF kava koostamisel kaasa lööb ja mille eest neis seisab?
ELF on protsessi kaasatud Eesti Keskkonnaühenduste Koja (EKO) esindajana ja ka sisuliselt koordineerime oma tegevust teiste EKO liikmesorganisatsioonidega. Ühe lausega öeldes seisab ELF põllumajanduse strateegiakava koostamisel maaelu säästva arengu eest, meie kõigi toidulaua ja joogivee ning kauni põllumajandusmaa eest.
Me seisame põllumajandus-keskkonna teemade eest terviklikult ja süsteemselt. Nii nende teemade eest, kus oleme peamised eestkõnelejad (nagu põllumajanduslik veekaitse) kui ka nende eest, kus on spetsiaalselt konkreetse teemaga tegelevad ühendused. Näiteks linnustiku puhul Eesti Ornitoloogiaühing ja pärandkoosluste osas Pärandkoosluste Kaitse Ühing.
Milliste kava koostamise tulemustega ELF praegu enim rahul on ja millega üldse mitte?
Rahul võib olla sellega, et vähemalt seni pole keegi avalikult vaidlustanud siiani toiminud väga oluliste toetusskeemide nagu PLK (poollooduslike koosluste hooldus) ja Mahe (mahetootmise toetus) ühel või teisel moel jätkamist. Loomulikult pole miskit kokku lepitud, kuni kõik pole kokku lepitud. Seega hõisata on veel vara. Siingi on veel lahtisi küsimusi ja suur küsimärk on muidugi, kas leitakse ka raha meetmete piisavaks rahastamiseks.
.jpg "Märgalaviljelus on ÜPP strateegiakava koostamise diskussioonist \"välja vajunud\"")
Rahul ei saa olla õige mitme asjaga. Esimesena võikski nimetada veekaitsemeetmete puudulikkust, liigirikaste niitude ja maastikuelementide ebapiisavat väärtustamist väljaspool kaitsealade pärandkooslusi, märgalaviljeluse diskussioonist “välja vajumist”, samuti põllumajandusmaastikus lindude kaitset puudutavat.