Aastatel 1994-1996 viis Eestimaa Looduse Fond koos Soome Looduskaitseliiduga läbi üleeestilise põlismetsa inventuuri, et leida üles siinsed viimased inimmõjuta või väga vähese inimmõjuga arenenud metsad. Selle töö üks suurimaid üllatusi oli esinduslike põlismetsade suhteline rohkus Hiiumaal, mille kohta seni täpsed teadmised puudusid. 1994. aasta sügisest pärineb ELFi looduskaitselises andmebaasis kirje, mille aluseks on tuntud seeneteadlase Kuulo Kalamehe täidetud ankeet Tahkuna poolsaare u 20 hektari suuruse metsaosa kohta: “Seenestik liigiliselt koostiselt rikkalik ja vahelduv, kaitset vääriv, boreaalsete liikide poolest rikas.” Sellele järgneb loodusteadusliku kirjelduse kohta tavatult emotsionaalne: “Väga ilus tõeline ürgmets, praktiliselt inimmõjuta, väärib kindlasti kaitse alla võtmist, seenestiku kaitse vajaduse eraldi ära märkimisega.” Peab märkima, et selliseid erakordseid põlismetsasid ei olnud taasiseseisvumise esimesel kümnendil ülemäära palju ning “tõelise ürgmetsa” leid sellise suure tükina oli erakordne asi.