AF2026. Keskkonnasotsioloog Bianka Plüschke-Altof: ökoloogiliselt toimiv maastik ei pruugi alati vastata meie ettekujutusele ilusast või korrastatud loodusest
Kuidas Te keskkonnasotsioloogina mõtestate inimese ja looduse suhet?
Keskkonnasotsioloogina näen inimese ja looduse suhet eelkõige ühiskondlikult kujundatud suhtena. Me suhestume loodusega kultuuri, poliitika, majanduse ja võimusuhete kaudu. Seetõttu puudub üks universaalne arusaam sellest, mis on loodus või milline loodus väärib kaitsmist ja taastamist. Näiteks võib mets olla ühtaegu majandusressurss, kultuuriline kodumaastik, elurikkuse kandja ja puhkeala ning sellest tulenevalt võidakse selle taastamisse suhtuda kas investeeringu või kuluna. Kuna loodus ise otsustusprotsessides otseselt kaasa rääkida ei saa, muutuvad määravaks inimeste erinevad arusaamad selle väärtusest. Küsimus, kelle käsitlus loodusest ja tema väärtusest lõpuks domineerima jääb, sõltub omakorda ühiskondlikest võimusuhetest.
Kui Te mõtlete looduse taastamisele, siis kus näete selle seoseid oma erialaga?
Looduse taastamine on ka ühiskondlik ümberkorraldus. Seetõttu on keskkonnasotsioloogia jaoks oluline vaadata lisaks küsimusele, mida ja mil moel taastada ka küsimust, kuidas taastamise üle otsustatakse. Kes saab otsustusprotsessis osaleda? Kelle teadmisi peetakse legitiimseks? Kes kannab piirangutega kaasnevad kulud ja kes saab taastamisest kasu? Kuna looduse taastamisega seotud vaidlused puudutavad ka maakasutust, maaomandit ning Eesti otsustusruumi Euroopa Liidu eesmärkide raames, on otsustusprotsessi õiglus ja sisulised kaasarääkimisvõimalused keskse tähtsusega.
Looduse taastamine põrkub sageli hirmuga harjumuspärase elukeskkonna muutumise ees ja ootusega kiiretest tulemustest. Kuidas saaksime Teie hinnangul ühiskonnana paremini toime tulla, kohaneda selle "vahepealse etapiga", kus taastatav ala on silmale harjumatu ja tulemused võivad võtta aega aastakümneid?
Oluline on küsida, millest tuleneb hirm harjumuspärase elukeskkonna muutumise ees. Sageli on selle põhjused sügavamad kui pelgalt teadmatus. Paljud inimesed ei karda üksnes maastiku muutumist, vaid kardavad, et kaotavad kontrolli oma elukeskkonna üle või et otsused tehakse nende eest ära. Seetõttu on oluline huvigruppe sisuliselt kaasata, väärtustada kohalikke teadmisi ning rääkida ausalt sellest, et looduse taastamine sisaldab paratamatult ka ebakindlust ja samuti sellest, et ökoloogiliselt toimiv maastik ei pruugi alati vastata meie ettekujutusele ilusast või korrastatud loodusest. Mitmed algatused püüavad juba muuta harjumuspäraseid esteetika ootuseid ja kujundada arusaama, et ka metsikum loodus võib olla väärtuslik, sealhulgas linnakeskkonnas. Laiemalt on see seotud küsimusega, kuidas liikuda rohkem-kui-inimkeskse planeerimise poole, mis arvestab lisaks inimeste vajadustele ka teiste liikide heaolu ja kooselu võimalusi.
Looduse taastamisplaanid põrkuvad mõnikord ka majandushuvidega, kus võistlevad kiire kasu ja looduse pikaajaline elujõulisus. Kuidas leida tasakaal erinevate huvide vahel?
Keskkonnasotsioloogina küsiksin kõigepealt, kas erinevad huvid on otsustusprotsessis tegelikult võrdselt esindatud. Erinevatel osapooltel on sageli väga erinev mõjuvõim ning mõned huvid pääsevad otsustamisel rohkem mõjule kui teised. Seetõttu ei tähenda tasakaalu leidmine pelgalt kompromissi, vaid õiglasemat otsustusprotsessi – sellist, mis on läbipaistev, väärtustab võrdselt erinevaid teadmisi ning, lähtudes planetaarsetest piiridest, arvestab lühiajalise majandusliku kasu kõrval ka pikaajalisi ökoloogilisi mõjusid ja nende läbipõimitust ühiskonna toimetulekuga. Kuna looduse taastamine on Eestis nii looduskaitseküsimus kui ka maaomandi, regionaalse arengu, kultuurmaastike, energiapoliitika ja demokraatliku otsustusprotsessi küsimus, on oluline jälgida, kelle huvid ja väärtused otsustes enim kaalu omavad ning kuidas need valikud mõjutavad nii praeguse kui ka tulevaste põlvkondade toimetulekuvõimalusi.