AF2026. Kirjanik Jan Kaus: maailm pole mitte ühe liigi, vaid liigirikkuse territoorium

Kuidas Te kirjanikuna mõtestate inimese ja looduse suhet?

Üha kõnekama ja aktuaalsemana. Mu viimaste aastate kõige olulisem lektüür on suures osas populaarteaduslik, sh on mind mõjutanud just bioloogiline mõte – sh Merlin Sheldrake’i, Michael Marderi, Emanuele Coccia jt. raamatud. Nende autorite ühine lähtekoht on lihtne: seente ja taimede maailm on palju keerulisem, kui oleme osanud mõelda, meil on viimane aeg loobuda taimepimedusest. Enamgi: taimedelt ja seentelt saaksime õppida seoselist olemisviisi, mis kipub meie eneseteostuslikus ühiskonnas kaduma minema – ennekõike ühe fundamentaalse vea tõttu: me kipume vastandama ühtsust ja mitmekesisust. Selles keskkonnas, mida me nimetame looduseks (või „puhtaks“, „puutumata“ looduseks), sellist vastandust ei eksisteeri. Vastupidi: mida liigirikkam, seda ühtsem.

Kui Te mõtlete looduse taastamisele, siis kus ja milliseid seoseid Te näete sellel oma tegevusvaldkonnaga?

Õnneks ei taha keegi kirjanduses vana kirjasõna hävitada ega kasuta väiteid, et vanu tekste tuleks uuendada, mis tähendab, et need tuleks ära hävitada ja siis neid kuidagi uuesti kultiveerida. Kirjandust kimbutab muidugi teine probleem: klassikalist kirjasõna ei tunta, s.t sageli ei suudeta manada silme ette seda maastikku, millele on sisenetud, ei suudeta tajuda reljeefsust ja mõõtmeid. Olen märganud, et isegi mõned ennast kirjanikuks nimetavad inimesed (sh mina) ei pruugi tunda alati ära viidet klassikalisele kirjasõnale. Kirjanduslikku liigirikkust ei ohusta mitte selle otsene hävitamine, vaid unustus. Aga muidugi need, kes saavad aru kirjanduse liigirikkuse ja elujõu vahelistest seostest, suudavad kõike vana väga kõrgelt hinnata – isegi kui nad pole mõnel Dante või Shakespeare’i maastikul käinud.

Nii et kirjanduse kontekstis pole vaja taastada liigirikkust, mida lihtsalt ei saa hävitada, vaid omaenda suhet liigirikkusega. Sellest suhtest võrsub vist aga üldisem küsimus, enesestmõistetavus, mis on meile nõnda lähedal, et me ei suuda seda sageli näha: maailm pole mitte ühe liigi, vaid liigirikkuse territoorium.

Looduse taastamine põrkub sageli hirmuga harjumuspärase elukeskkonna muutumise ees ja ootusega kiiretest tulemustest. Kuidas saaksime Teie hinnangul ühiskonnana paremini toime tulla, kohaneda selle "vahepealse etapiga", kus taastatav ala on silmale harjumatu ja tulemused võivad võtta aega aastakümneid?

Kiiruse ja aegluse vaheline pinge tõotab aina kasvada, sest ühiskond, eelkõige selle tehnoloogiline ja logistiline ülesehitus muutub aina keerukamaks ja ressursimahukamaks, energiat läheb üha rohkem vaja, sest see peab hoidma toimimas üha keerukamaid tarneahelaid ja süsteeme, mille omavaheline seotus muutub samuti üha keerukamaks, nii et süsteemide käigushoidmisekski on vaja omaette süsteeme. Niklas Luhmanni sõnastatud „keerukuse morfogeneesi“ on peaaegu et võimalik juba kombata – üha suuremaid ressursikoguseid on vaja üha kiiremini liigutada. Ent kogu seda keerukust ei saa kiiresti mõtestada, s.t kummalisel kombel on vaja keerukate süsteemide hindamiseks aeglust. Et hinnata, tuleb kõigepealt hingata. Aga inimesi harjutatakse saama ja lahendama asju ühe hingetõmbega.

Et seda näitlikustada, tasub istuda korraks ühes suures lennujaamas maha ja vaadelda kogu terviku toimet. Kusagil on sajad inimesed, kellel tuleb langetada kiires ja tihedas tempos olulisi otsuseid, et süsteem veatult töötaks. Veatus tähendab siin aga sedasama kiirust, mitte ainult sündmuste sujuvat, vaid ka tempokat järgnevust. Meil tuleb kiiresti tegutseda, et kiirust käigus hoida – kui tempo kusagil langeb, võib tekkida kohe doominoefekt. Kui suures lennujaamas tekib ühe lennuga viivitus, võib see omakorda mõjutada kümneid, sadugi lende.

Seega harjutatakse meid üha rohkem süsteemidele reageerima, sest reageerimine on miski, mida saab harjutada aina kiiremaks. Reaktsioonikiirusest on saanud väärtus. Ent mõtestamine on siiski aegluse kunst. Meil olekski vaja rääkida aeglusest – et seda on meie ellu vaja sama palju kui kiirust. Me peame jõudma kiiresti ühest punktist teise, artefaktid peavad kiiresti valmima ja kohale jõudma, ent kõikide tähtaegade vahele peavad mahtuma küsimused nagu „miks nii?“ või „kuidas teisiti?“ – ja need küsimused eeldavad aeglust. Ning kui teatakse, et sellised küsimused eksisteerivad ning on olulised, sest ilma nende küsimuste aeglustava surveta jookseks keerukuse morfogenees kokku, siis on võimalik öelda, et looduse taastamine kuulub samuti aeglase mõjuga küsimuste hulka, mida ei saa hinnata lähtuvalt igapäevase logistika tempodest. Ressursse saab kasutada kiirelt, aga nende tekitamiseks kulub aega, mõnikord lausa miljoneid aastaid – selles vaates tundub paarkümmend aastat isegi väga kiire. Poliitikas räägitakse „pikast vaatest“ – seegi tundub üha aktuaalsem, sest kiirusel peab olema toetuspunkt, mis ei allu nõnda lihtsalt sellest võrsunud protsesside survele. Lihtsamalt: kui me hakkame mõtlema kiirusest kui väärtusest, kui eraldi eesmärgist, mitte kui lihtsalt protsessuaalsuse tempost, siis me ei näe enam nõnda hästi seda, millele kogu kiiruse logistika on rajatud ning mis peaks meie vabariigi põhikirja järgi „säilima läbi aegade“ – ehk siis meie olemise ja koosolemise aluseks on olemuslikult ajatu taotlus. Muidugi võib hakata vaidlema, kumb on rohkem selle ajatu taotlusega kooskõlas – loodusressursside kasutus või loodushoid? Mulle tundub esimene pigem kiiruse, teine aga aegluse vald. Mitte et ma oleksin ressursikasutuse vastu – pigem tahan rõhutada loodushoidu kui aegluse poliitikat, mille eesmärk on ühilduda säilimisega läbi aegade.

Looduse taastamisplaanid põrkuvad mõnikord ka majandushuvidega, kus võistlevad kiire kasu ja looduse pikaajaline elujõulisus. Kuidas leida tasakaal erinevate huvide vahel?

Seda küsimust oleks ehk tulus algatuseks lihtsustada: kuidas leida tasakaal? Teisisõnu: kuidas teha nii, et me ei unustaks tasakaaluotsingute olulisust? Siin tuleb mul alati meelde vana hea Aristoteles, kelle ühiskondlikest nägemustest leiab siiani üht-teist kõnekat. Muuhulgas hindas ta vahepealsust – ta eelistas julget inimest ühelt poolt arale ja teiselt poolt hulljulgele inimesele. Sellist vahepealsust võiks meiegi poliitikas rohkem hinnata. Umbes nii, et eesmärgiks oleks inimene, kes suudaks mõista või vähemalt hinnata nii majanduslikke kui ka ökoloogilisi argumente, mõista mõlema võrdset olulisust – ning kes püüaks esmapilgul vastandlikkegi argumente kuidagi üheskoos vaadata, nende vahele ühendusteid rajada, luua sümbiootilisi radu – jällegi tuleb siin mängu ühtsuse ja mitmekesisuse küsimus.

Arvamusfestivali arutelu “Looduse taastamine - Eesti soode tõde ja õigus?” heidab mitmekülgse pilgu looduse taastamisele ökoloogilisest, kultuurilisest, majanduslikust ja sotsiaalteaduslikust perspektiivist. Arutlevad Tartu Ülikooli ajaloolise taimeökoloogia kaasprofessor Triin Reitalu, keskkonnasotsioloog, Taltechi nooremprofessor Bianka Plüschke-Altof, kirjanik Jan Kaus ning ettevõtja, pärandniitude taastaja Alam-Pedjal Viljar Ilves. Arutelu juhib ajakirjanik Kristo Elias.

Uuri arutelu kohta rohkem siit: https://fb.me/e/4LMEH3S6W

Arutelu korraldab Eestimaa Looduse Fond Euroopa Liidu kaasrahastusel projekti Waterlands toel. Uuri lähemalt: elfond.ee/waterlands