Noore looduskaitsja auhinna konkurss
Konkursi taust ja osalemise tingimused
Auhinnale on oodatud kandideerima looduskaitsjad, kel on väljapaistvaid saavutusi Eestimaa looduse kaitsel ning kes on passi või enesetunde järgi nooremad kui 35 aastat. Kandidaadid võivad õppida või töötada nii avalikus, era- kui ka mittetulundussektoris, samuti tegutseda vabatahtlikuna. Üles võib seada nii enda kui ka kellegi teise kandidatuuri.
Noore looduskaitsja auhinda antakse välja alates 2005. aastast eesmärgiga toetada elujõulise ja aatelise looduskaitse püsimist Eestis läbi põlvkondade. Auhinna pälvija otsustab ELFi kokku kutsutud žürii.
Auhinnaga kaasneb 1000-eurone stipendium ning ehtekunstnik Kertu Tubergi loodud rinnamärk. Auhinnafondi toetasid möödunud aastal NaTourEst, Naturum, Loodustaju, Eesti Loodusturismi Ühing,
Birding Haapsalu OÜ
ja Eestimaa Looduse Fond.
2024. aasta konkurss kuulutatakse välja detsembris.
Varasematel aastatel on auhinna pälvinud Liisa Rennel, Indrek Sell, Polina Degtjarenko, Ott Luuk, Madis Leivits, Lennart Lennuk, Virve Sõber, Annely Holm, Riho Kinks, Aveliina Helm, Renno Nellis, Indrek Tammekänd, Ulvar Käärt, Murel Truu, Tarvo Valker, Marek Sammul, Peep Mardiste ning Asko Lõhmus. Loe lähemalt alt.
Rohkem infot konkursi korraldajalt: Mariliis Haljasorg, mariliis@elfond.ee, 56231633
Varasemad auhinna pälvijad
Esimese, 2005. a noore looduskaitsja auhinna pälvis Asko Lõhmus, kes on tegelenud looduskaitse temaatikaga alates 1990. aastate algusest. Asko Lõhmus on kaitsnud doktorikraadi loomaökoloogias. Asko Lõhmusel on suured teened liikide ja koosluste kaitse edendamisel, looduskaitsepoliitika kujundamisel, Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogia suuna arendamisel ja ühiskondlikus looduskaitselises tegevuses.
2006. a auhinna sai Eesti Rohelise Liikumise juhatuse liige Peep Mardiste, kes on olnud pikka aega seotud Eesti keskkonna- ning looduskaitsega ja valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide tugevdamisega.
2007. a otsustas žürii auhinna anda välja Marek Sammulile, kes on Eesti Looduseuurijate Seltsi president alates 2004. Samuti on ta samast aastast ka Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi vanemteadur. Žürii nimetas Marek Sammuli põhiliseks saavutuseks teaduspõhise looduskaitse arendamist. Sammuli teadustöö põhisuunad on liikidevahelised suhted taimekooslustes; taimede vegetatiivse paljunemise bioloogia; troofilised seosed ja nende mõju taimekoosluste arengule (koostöös Umeå ülikooliga Rootsis); pärandkoosluste ökoloogia ja liigirikkus; looduskaitse.
2008. a otsustas žürii auhinna anda välja Tarvo Valkerile. Peale töö looduskaitseametnikuna (Riikliku Looduskaitsekeskuse Hiiu-Lääne regiooni teadus- ja seiretöö spetsialist) ja õppimise kõrgkoolis on Tarvo õlul ka Läänemaa linnuklubi juhtimine, mitmesuguste linnuhuvilistele mõeldud ürituste korraldamine, lindude pildistamine, linnuatlase koostamine, lennuloendustes osalemine, Maalehe linnuraamatute koostamine jpm.
2009. a otsustas žürii anda auhinna Murel Meriveele. Murel Merivee on alates 2003. aastast töötanud viimasel ajal pidevalt muutuvas looduskaitsesüsteemis: aastatel 2003 - 2005 Nigula Looduskaitseala Administratsioonis spetsialistina, kes tegeles kaitse planeerimise ja pool-looduslike koosluste hooldamise korraldamisega, aastatel 2006 - 2008 Riikliku Looduskaitsekeskuse kaitseplaneerimise spetsialistina ning alates 2009. aastast Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni kaitseplaneerimise spetsialistina. Murel on lõpetanud 2006. aastal Tartu Ülikooli Majandusteaduskonna ning tema lõputöö teemaks oli looduskaitsespetsiifiline - "Rahvusvahelise tähtsusega märgala kaitse kui investeering".
2010. a otsustas zürii anda auhinna Ulvar Käärtile. Keskkonna-ajakirjanik Ulvar Käärt on sündinud Kunda lähedal Siberi külas. Oma kodukanti Ida-Virumaad nimetab ta kontrastide maaks: kõrvuti asuvad tööstusmaastik ja ürgne loodus, mille alalhoid peaks olema võrdselt tähtis põlevkivitööstuse arendamisega. Ulvar Käärt õppis Sonda põhikoolis, keskkoolis käis Kiviõlis ja ülikoolis Tallinnas, kus õppis keskkonnajuhtimist. Bakalaureusetöö kaitses teemal «Ühiskondlikult olulise objekti asukoha valik keskkonnamõjude hindamisel». Sellest selgub, et suurtööstuste asukoha valik on pigem juhuslik kui ühiskondlikust aspektist lähtuv. Ulvar Käärt on teinud Eesti Päevalehele kirjutatud artiklite kaudu palju tööd eestlaste keskkonnateadlikkuse tõstmiseks ning kirjutanud tihti ka looduskaitse probleemidest, mis muidu peavoolu meedia uudisekünnist ei ületa. Eesti keskkonnaühenduste koda valis EPLi loodus- ja keskkonnateemade kajastamise 2007. aasta keskkonnateoks.
2011. a sai auhinna Indrek Tammekänd. Indrek Tammekänd töötab Keskkonnaameti looduskaitsebioloogina, kuid Eesti looduskaitsesse on ta panustanud väga palju ka vabatahtliku tööga. Indrek Tammekänd pälvis auhinna paljude põhjalike looduskaitsealaste tegevuste eest. Ta on korraldanud ohustatud kaitsealuste liikide (kotkad, must-toonekurg, metsis jt) kaitset, osalenud Pärnumaa rannaniitude haudelinnustiku ja soolinnustiku seires ja paljudes teistes, eriti Edela-Eestit puudutavates looduskaitseprojektides. Indrek Tammekänd osaleb aktiivselt mitmete looduskaitseorganisatsioonide töös.
2012. a pälvis auhinna Renno Nellis. Renno Nellis on Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Maateaduste Instituudi loomaökoloogia õppetooli looduskaitsebioloogia spetsialist, kes on töötanud ka Riikliku Looduskaitsekeskuse Hiiu-Lääne regioonis liigikaitse spetsialistina ja RMKs looduskaitse spetsialistina. Samuti tegutseb Renno Nellis Eesti Ornitoloogia Ühingus (EOÜ) seirekomisjoni esimehena, kus on aktiivselt tegelenud kanakulli kaitsega (sh püsielupaikade koostamine, inventuurid), rähnide ja randa uhutud lindude seirega, osalenud aktiivselt röövlinnuseire töörühmas ja väga edukaks kujunenud kodukaku 2009. aasta linnu projektis.
2013. a pälvis auhinna Aveliina Helm Tartu Ülikooli Ökoloogia- ja Maateaduste Instituudist. Aveliina Helm paistis silma järjepideva tegevuse ja selgitustööga Eesti loopealsete ja teiste pärandkoosluste osas. Aveliina Helm on panustanud edukalt nii läbi rahvusvahelise teadustöö kui praktiliste nõuannetega looduskaitses. Tema sulest on lisaks teadusartiklitele ilmunud mitmeid populaarteaduslikke artikleid, samuti on Helm pidanud mitmeid avalikke ettekandeid ja loenguid. Helm on loopealsete taastamist planeeriva ekspertkomisjoni liige ning koostanud loopealsete hoolduskavasid ja -juhendeid.
2014. a pälvis auhinna Rino Kinks Eesti Ornitoloogiaühingust. Riho Kinks on töötanud kümmekond aastat Eesti Ornitoloogiaühingus (EOÜ), kus ta viimastel aastatel on hea seisnud keskkonnahariduse ja teavituse eest. Kinksi tegevus on olnud mitmekesine, ta on pidanud palju loenguid ja ettekandeid lasteaedades, koolides, asutustes ja looduslaagrites ning korraldanud ka ise noorte linnulaagreid.Varasemalt on Riho Kinks ametis olnud EOÜ metsa- ja looduskaitsespetsialisti ning juhatuse liikmena. Samuti olnud Eesti Keskkonnaühenduste Koja koordinaator ning juhtinud keskkonnaministeeriumis LIFE-Nature projekti Põlvamaal asuval Räpina poldril lindude elupaikade taastamiseks ja linnuhoiuala loomiseks. Lindudest on Kinks tegelenud enim rähnide uurimise ja kaitsega.
2016. aasta nooreks looduskaitsjaks valiti Annely Esko Keskkonnaametist. Peaauhinna võitnud Annely Esko on edendanud Eesti poollooduslike koosluste taastamist alates 2009. aastast, töötades Keskkonnaametis maahoolduse peaspetsialistina ning alates 2014. aastast loopealsete taastamise projekti koordinaatorina. Projekt „Elu alvaritele“ on väga ambitsioonikas – hetkel on tegu Euroopa kõige suurema poollooduslike koosluste taastamistööga. Ühtlasi on Esko aktiivselt panustanud puisniitude taastamise tähtsuse teadvustamisse. Konkursi žürii andis erandkorras välja ka kaks eriauhinda, mille pälvisid noor loodusteadlane Liina Remm ning kodanikuaktivist Linda-Mari Väli.
2017. a auhinna pälvis Tartu Ülikooli teadur Virve Sõber, kes paistis möödunud aastal silma oma vabatahtliku panusega planeeritava puidurafineerimistehase keskkonna- ning sotsiaalmajanduslike mõjude käsitlemisel. Virve Sõber on pea kogu 2017. aasta jooksul hoidnud puidurafineerimistehasega seotud teemasid avalikkuse ja teadlaskonna tähelepanu all, panustades selleks oma vaba aega erinevate küsimuste süstemaatilisse läbitöötamisse. Virve Sõbra sulest ilmus 2017. a oktoobris Postimehe artikkel „Kas ja millist kasu saaksid Eesti elanikud tselluloositehasest?“, samuti andis ta Eesti Teaduste Akadeemia seminaril temaatilise ülevaate „Eesti puidukeemia perspektiivid“ ning oli üks Tartu linnavalitusele tselluloositehase planeeringu asjus tehtud avaliku pöördumise algatajatest. Virve Sõber on Tartu Ülikooli zooloogia osakonna teadur, kes tegeleb teadustöös laialdaste teemadega alates tolmeldajate ja taimede omavahelistest interaktsioonidest kuni invasiivsete liikide edukust mõjutavate teguriteni.
2018. a pälvis auhinna Eesti Loodusmuuseumi zooloogia osakonna juhataja Lennart Lennuk. Lennart paistab silma nii põneva teadustööga merebioloogias kui ka väga mitmekülgse tegevusega loodusmuuseumis, kus ta muuhulgas näitusi kureerib ja loenguid peab. Ühtlasi on mitmed Lennarti hobid seotud just loodusharidusega. Loodusmuuseumis vastutab Lennart zooloogiliste kogude eest (ca 130 000 museaali) ning nende kaudu looduse vahendamise eest. Ta on kureerinud mitmeid menukaid näituseid. Lennart on andnud mitmeid loenguid nii koolinoortele kui ka eakamale publikule, ta kõneleb sageli meedias ja mujal mitmetel päevakajalistel loodusteemadel ning tema sulest on ilmunud arvukalt teadusartikleid ja populaarteaduslikke tekste. Lennarti hobide sekka kuulub loodusfotograafia, joonistamine ning loodushelide salvestamine, kodukandis loodusfilmiõhtute korraldamine jmt. 2010. aastast on Lennart Lennuk Tartu Ülikooli Mereinstituudis hüdrobioloogia erialal doktoriõppes, tema doktoritöö fookuses on merevees leiduvad pisiloomad ehk loomne hõljum.
2019. a auhinna pälvis Eesti Maaülikooli loomaarst Madis Leivits. Laureaat tegeleb igapäevaselt vigastatud metsloomade abistamisega ning on teinud tänuväärset tööd metsloomadele ohtlike keskkonnamürkide uurimise ja problemaatika tõstatamisega ühiskonnas. Madis Leivits on andnud silmapaistva panuse kaitsealuste metsloomade ravimisse ning plii ja teiste keskkonnamürkide uurimisse. Näiteks jahimoonaga keskkonda sattuv plii ohustab tõsiselt nii loomi, keskkonda kui ka meid endid. Madis on ravinud aastate jooksul tuhandeid metsloomi, neist suur osa haruldased liigid. Ta on vabatahtlikult kogunud viimase viie aasta jooksul haigena või surnult leitud kaitsealuste loomade andmeid organismides akumuleeruvate ainete uurimiseks. Proovidest on selgitatud, et jahinduslik plii (Pb) on väga tõsine probleem meie tippkiskjatele, põhjustades otsest mürgistussurma 52% uuritud merikotkastest. Madis on viinud selle probleemi avalikkuseni, keskkonnapoliitika kujundajateni ning ka jahimeesteni. Nõnda otsustas Eesti Jahimeeste Selts lõpetada pliimoona kasutamine 10-aastase üleminekuajaga.
2020. a auhinna pälvis botaanik Ott Luuk. Laureaat on Pärandkoosluste Kaitse Ühingu juhatuse kauaaegne liige ja tegeleb mitmete koosluste kaardistamise ning taimede uurimisega. Äsja ilmus Oti ning teiste botaanikute põhjaliku ja pikaajalise töö tulemusel uus Eesti taimede levikuatlas. Botaanikute välitöödel osales Ott esimest korda juba keskkooli ajal. Seejärel asus ta Tartu Ülikooli bioloogiat õppima. Lisaks lööb värske laureaat aktiivselt kaasa Eesti Looduseuurijate Seltsi tegevustes. Suurepärase looduse tundjana on ta viimase aastakümne jooksul osalenud mitmetel laialdastel loodusväärtuste kaardistustel, näiteks on ta inventeerinud mitmesuguseid puis- ja aruniite, märgalasid, kaitsealuseid taimi. Samuti on Ott eestikeelse botaanika terminoloogia komisjoni liige ning andnud tabavaid eestipäraseid nimesid mitmetele taimedele. Lisaks tegeleb Ott fotograafiaga ja tema pilte võib kohata mitmetes taimeraamatutes.
2021. a auhinna pälvis Tartu Ülikooli samblikuteadlane Polina Degtjarenko. Laureaat on panustanud aastaid aktiivselt Eesti samblike uurimisse ning löönud kaasa mitmesugustes teaduse ja looduse populariseerimisega seotud algatustes. Möödunud aastal oli ta harrastusteaduse algatuse „Tähelepanu! Valmis olla! Samblik” üks eestkõnelejaid. Polina lõpetas 2016. aastal Tartu Ülikoolis doktoriõppe botaanika ja ökoloogia erialal, hiljem ta käis Šveitsis järeldoktorantuuris ja praegu tegutseb teadurina nii Tartu kui ka Daugavpilsi Ülikoolis. Polina on ühes teiste teadlastega välja andnud kümneid teadusartikleid, tegeleb Eesti samblike punase nimestiku uue hindamisega ning on rahvusvahelise teadusajakirja Folia Cryptogamica Estonica peatoimetaja. Ta on Loodusfestivali kaaskorraldaja ja looduvaatluste moderaator ning osaleb ka Eesti Looduseuurijate Seltsi töös. Ta on loonud ja haldab nii samblikele kui ka sammaldele pühendatud sotsiaalmeedia gruppe. Ühtlasi on laureaat korraldanud ühiseid rahvusvahelisi sündmusi samblikehuvilistele.
2022. a noore looduskaitsja auhinna pälvis seeneteadlane ja metsaökoloog Indrek Sell.
Laureaat on panustanud aastaid järjepidevalt Eesti seente ja metsade uurimisse, kaitsesse ja populariseerimisse.
Ta on oma teadustöös uurinud puitulagundavate seente mitme rühma süstemaatikat ja ökoloogiat. Tema teadustöö mükoloogias on olnud rahvusvahelisel tasemel, tulemusi on avaldatud paljudes mainekates teadusajakirjades. Indreku oluliseks looduskaitseliseks saavutuseks on ka seenekaitse tulemusrikas edendamine. Indrek on kandnud enam kui kümme aastat hoolt looduskaitsealuste seeneliikide seire üle kogu Eestis. Loe lähemalt
2023. a auhinna pälvis lendoravate ekspert Liisa Rennel. Keskkonnaametis töötav laureaat on aastaid kaasa löönud lendoravate uurimises ning panustanud järjepidevalt selle haruldase liigi ning tema elupaigaks olevate vanade loodusmetsade kaitsesse.
Nähes metsamaastikus toimuvaid kiireid muutusi, on Liisa aktiivselt tegelenud lendorava ja tema elupaikade kaitsega. Viimastel aastatel on Liisa inventeerinud tuhandeid hektareid lendorava elupaigaks potentsiaalselt sobilikke metsi ja kaardistanud erinevate ohustatud liikide leiukohti. Liisa lõi tarmukalt kaasa lendoravale kui 2023. aasta loomale pühendatud tegemistes ning on lendorava kaitsetegevuskava üks peamisi koostajaid.