Surnud puit ja säilikpuud

Surnud puit

Põlismetsad koos nendes leiduvate lamapuudega pakuvad suurepärast elupaika paljudele haruldastele liikidele, kes vajavad elutegevuseks surnud puitu. Lisaks lamapuudele esineb põlismetsades surnud puitu ka tüügaspuude näol. Põlismetsades ja vanades metsades, mida pole majandatud, võib surnud puidu kogus ulatuda isegi paarisaja tihumeetrini ühel hektaril. Majandatud metsades seevastu on surnud puidu kogus kordades väiksem, sageli vahemikus 5–10 tihumeetrit hektari kohta. Väga harva leidub majandusmetsades jämedat lamapuitu, mida paljud haruldased liigid just nimelt elupaigaks vajavad.

Lamapuit. Foto: M. Kats


Surnud puit on elupaigaks tuhandetele liikidele, näiteks on see koduks samblikele ja sammaldele. Puuõõnsused on sobivad elupaigad paljudele metsalindudele ja pisiimetajatele. Puidus toimetab mitut liiki putukaid ja nende vastseid, kes omakorda on toiduks rähnidele ja teistele lindudele. Hinnanguliselt on surnud puiduga seotud ligi 40% ohustatud metsaliikidest. Surnud puit ja sellest sõltuvad liigid aitavad metsas tagada aineringe tasakaalu ja mullaviljakust.

Surnud puiduga seotud liikide hea käekäigu huvides pea raietöödel silmas järgmist:

  • Jäta metsa alles lamatüvesid, mille läbimõõt on suurem kui 20 sentimeetrit – see tagab märksa mitmekesisema metsaelustiku.
  • Jälgi, et üle 20 sentimeetrise diameetriga surnud puid oleks metsas enam kui 10 tihumeetrit hektari kohta.



Milleks on surnud puit vajalik?

Puu lagunemistsükli jooksul elavad surnud puidus ja selle peal tuhanded erinevad liigid (teada on 5000 liiki), surnud puiduga on seotud kuni 40% ohustatud liikidest. Surnud puit pakub kasvupinda sammaldele ja samblikele, õõnsused on elupaigaks lindudele, kimalastele ja nahkhiirtele. Puidus elavad putukad on toiduks rähnidele ja teistele lindudele. Surnud puit koos omase elustikuga on metsa aineringe stabiilsuse ja mullaviljakuse tagaja.

Aastakümnete pikkuse lagunemisperioodi jooksul eraldub pidevalt mulda taimedele vajalikke toitaineid. Surnud puud suurendavad ka ökosüsteemi veemahutavust. Surnud puit võib moodustada kuni 20% kogu metsa biomassist, olles oluline süsiniku talletaja ja omades positiivset rolli kliimamuutuste leevendajana.

Looduslikes metsades võib surnud puidu hulk ulatuda 200 tm/ha, kuid Eestis on see aktiivselt majandatavais metsades alla 20 tm/ha. Raied vähendavad surnud puidu hulka kuni 10 korda. Sõltuvalt metsade viljakusest on elurikkuse säilimiseks vähim vajalik kogus 10-30 tm/ha. Eriti harv on majandatavates metsades üle 30 cm diameetriga lamapuit. Seetõttu on kõige haruldasemad jämeda puidu hilistele lagunemisastmetele kohastunud liigid. Need liigid ei ohusta kasvava noore metsapõlvkonna tervist, vaid on vajalikud metsale omase aineringe jätkuvaks tagamiseks.

Voldik Surnud puit
Väljaandja: ELF Koostajad: Anneli Palo, Kaupo Kohv CC0 1.0


Säilikpuud

Metsaelustiku mitmekesisus peab olema tagatud ka pärast raietöid. Elurikkuse suurendamiseks tuleb ka lageraiel jätta osa puid kasvama. Selliseid puid nimetatakse säilikpuudeks ning nad jäävad metsa alatiseks – neid ei raiuta ka tulevikus. 2014. aasta aprilli seisuga kehtivas metsaseaduses on öeldud, et säilikpuid tuleb jätta raielangile üldjuhul vähemalt 5 tihumeetrit ühe hektari kohta, üle 5 hektari suurustel raielankidel nõutakse säilikpuude jätmist vähemalt 10 tihumeetri jagu. Mitmes teadustöös on mainitud, et säilikpuude hulk peaks olema märgatavalt suurem kui seaduses sätestatu, hinnanguliselt võiks optimaalne maht olla 10–15 tihumeetrit säilikpuid kõigil raielankidel – see aitaks metsaelustiku mitmekesisust säilitada märksa paremini. Bioloogilise mitmekesisuse jaoks on vaja raiesmikule alles jätta ka tüügas- ja lamapuid.

Säilikpuud on vajalikud selleks, et pärast raiet jääks ellu vähemalt osa enne raiet vanadel puudel elanud liikidest. Lisaks on nad tarvilikud liikidele, kes vajavad avatud keskkonnas olevaid elusaid või surnud puid. Enne metsaseadusega kehtestatud säilikpuude jätmise nõuet oli selliste elupaikade hulk üsna piiratud. Lageraiepõhise metsanduse üks tõsisemaid probleeme on vanade ja jämedate puude puudumine. Seega on säilikpuud vajalikud ka selleks, et neist tekiks metsamaastiku tarbeks vanu puid tulevikuks. Kui metsapõlvkond on arenenud edasi ja puistu on keskealine, saab säilikpuudele levida liike ümbritsevast metsast, kes saavad selle ala asustada varem kui tavapäraselt lageraie järgselt.

Varjulembeste liikide, näiteks sammalde jaoks on säilikpuude jätmine otstarbekas gruppidena ehk elupaigakildudena, seejuures tasuks alles jätta ka alusmetsa. See on oluline just suurematel raielankidel.

Teadusuuringud on näidanud, et säilikpuudega raielankidel on linnustik mitmekesisem, sest säilikpuud tekitavad elupaiku, mis lagedal raiealal puuduvad. Samuti on säilikpuud metsa taastumisel hea elupaik paljudele metsalindudele – nii suuri pesapuid vajavatele kotkastele kui ka puuõõnsustes elavatele kakkudele. Isegi kui säilikpuud murduvad, on nad väärtuslikud, sest suur osa metsaliikidest vajab elupaigaks lamapuitu. Lamavad puutüved on eriline lemmikelupaik näiteks puuseentele. Eestis on raiesmikul kasvavatelt surnud säilikpuudelt leitud ka mitu looduskaitsealust seeneliiki. Lamapuit loob meeldivalt stabiilse mikrokliima ja küllusliku toiduvaruga elupaiga ka paljudele selgrootutele. Seetõttu tulekski lisaks elusatele puudele säilitada võimalikult palju nii püstiseisvaid surnud puid kui ka lamavaid tüvesid. Säilikpuude jätmine vähendab ka süsihappegaasi eraldumist – lageraielangid on süsiniku emissiooni allikaks, ent säilikpuud aitavad seda leevendada.

Nõuandeid säilikpuude valimiseks ja jätmiseks:
  • Raiesmikule jäetavad säilikpuud võiksid moodustada metsa tagavarast umbes 15 %, sest kolmandik neist murdub juba 10 aasta jooksul. Ehkki metsaseadus nõuab, et säilikpuid oleks jäetud lageraielangile vähemalt 5 tihumeetrit hektari kohta (väga suurtel, üle 5 hektari suurustel raielankidel vähemalt 10 tihumeetrit hektari kohta), mõjub suurema hulga säilikpuude jätmine metsade elurikkusele positiivselt.
  • Säilikpuudeks sobivad ka mitmesugused erisustega puud, mille majanduslik väärtus on sageli madal – nii harunenud mitmetüvelised puud kui ka tormi- ja tulekahjustustega vanad puud. Metsaelustikule on suure väärtusega ka õõnsustega puud.
  • Säilikpuu mõju elurikkusele määrab paljuski puuliik. Hea valik on suure elustikuväärtusega kõvalehtpuud: tamm, jalakas, künnapuu, saar, vaher, pihlakas, pärn ja sanglepp. Väga hästi sobib säilikpuuks ka mänd, eeliseks puu pikaealisus.
  • Ka haab on väga sobiv säilikpuu. Haavataelikuga nakatunud haavad on väärtuslikud, sest tõenäoliselt ilmub vanadele haabadele ka haruldasemaid liike.
  • Samblike meelispuu on samuti haab. Suure väärtusega on samblike jaoks säilikpuudeks jäetavad sanglepad, pärnad, saared ning jalakad ja kased. Need puud pakuvad ühtlasi suurepärast lehevarist, mis sobib elupaigaks näiteks paljudele tigudele.
  • Säilikpuuks sobib hästi ka kuusk, sest Eesti metsades on jämedate mõõtmetega surnud kuuse kõdupuit defitsiitne, kuid sellga on seotud palju kitsalt kohastunud liike.
  • Üldiselt saab väita, et mida vanem puu, seda rohkem liike võib sellel esineda. Jämedad puud on enamasti liigirikkamad. Samas esineb peentel kõvalehtpuudel omapäraseid, sileda puukoorega seotud kooslusi.
  • Säilikpuude valikul tuleks arvestada tuulte suunaga – raiutud puistust läänes asuva metsa varjus on puude mahamurdumise tõenäosus väiksem. Künkliku reljeefi korral tuleks säilikpuud jätta eelistatult nõlva alumisele kolmandikule, vältida tuleks puude koondamist künkaharjale.
  • Teede ja metsasihtide ääres paiknevate puude tuulekindlus säilikpuuna on hea, sest nad on juba varem tuultega harjunud.
  • Raiesmikel kasvavad säilikpuud sobivad pesapuuks kalakotkale. See lind vajab oma elupaigaks hea ligipääsuga suurt puud, ehkki sageli pesitseb ta rabamändidel.
  • Säilikpuid võib jätta nii hajali üksikute puudena kui ka gruppidena. Puugruppidesse võiksid ideaaljuhul kuuluda eri liiki jämedad puud. Samuti võiks puudegrupis säilitada väiksemaid puid, näiteks teises rindes kasvavaid kuuski. Võimalusel tuleb vältida suurte haabade säilitamist puudegrupi läänepoolsel küljel, sest vanade haabade suur võra on puude murdumisel ohuks ka teistele puudele samas grupis. Jättes säilikpuid alles grupiti, annab see teistele puudele parema tuulekindluse ning samuti on tagatud elupaiga stabiilsem mikrokliima.
Lisaks eluspuudena jäetavatele säilikpuudele on oluline säilitada surnud puude tüükaid ning lamavaid tüvesid, mis aitavad elurikkust kanda ühest metsapõlvkonnast teise.


Teksti on koostanud Indrek Sell (Metsasõbra meelespea, 2015)