Metsa võib majandada mitmeti. Igas metsas võiks aga olla ka piirkondi, mis saavad areneda omasoodu, ilma inimese sekkumiseta. Vanad metsatukad on tõelised elurikkuse oaasid ning pakuvad pelgupaika haruldastele liikidele, kes mujal ellu ei jää. Paraku on hakanud meie loodus ja metsad intensiivse majandamise tõttu hoogsalt vaesemaks jääma, üha vähem kuuleb linnulaulu, samuti halveneb ohustatud liikide olukord. Mida suurem on vanade metsade võrgustik meie maastikus, seda paremini käib looduse, sealhulgas inimese käsi.
Eestis leidub juba praegu palju metsaomanikke, kes majandavad oma metsa loodussõbralikult ning on otsustanud jätta osa või terve oma metsa looduslikuks.
Vaata nende lugusid allpool!
See on müüt, millega metsaomanikud võivad üpris tihti kokku puutuda. Mets on olnud siin kauem kui meie ning on ajast aega ise hästi hakkama saanud. Vähesed Eestis ja Euroopas allesolevad põlismetsad tõestavad samuti ilmekalt, et mets ei kuku üldjuhul ümber või ei lähe raisku, kui seda ei raiu.
Eestimaa Looduse Fond (ELF) avaldab kaks õiguslikku analüüsi, mis toovad esile Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) rolli ning kõrgendatud avaliku huviga metsaaladega seotud valupunkte. Analüüsidest selgub, et liialt üldsõnalised ja puudulikud õigusnormid ei taga meie riigimetsa erinevate väärtustega arvestamist ning piisavat kontrolli RMK otsuste ja tegevuse üle. Seetõttu on riigimetsa majandamisel esiplaanil tuluteenimise eesmärk ning muud avalikud huvid on jäänud tagaplaanile.