Puud, põõsad, rohustu
Eestis kasvab looduslikult 51 liiki puid ja 30 liiki põõsaid. Puude eristamine põõsastest on tinglik, sellise suhtarvu saab, kui puudeks lugeda neid liike, kes suudavad kasvada üle 3 m. Mõni liik (näiteks kadakas) kasvab enamasti põõsana, kuid võib kasvada ka puukõrguseks, sellised liigid loetakse samuti puudeks. Looduslikeks nimetatakse selliseid liike, kes on meie aladele levinud enne 18. sajandit.
Eesti puuliikidest kuulub kaitse alla harilik jugapuu, tuhkpihlakas ning laukapuu (II kaitsekategooria) ja harilik kikkapuu, mets-õunapuu, mets-pirnipuu ja künnapuu (III kaitsekategooria), põõsastest hanepaju (II kaitsekategooria) ning must tuhkpuu, harilik porss ja põõsasmaran (III kaitsekategooria)
Eestis leidub palju selliseid puid, mis on kaitse all üksikobjektidena. Eestis on üle 700 kaitse all oleva puu, allee või puudegrupi. Kõige tuntum kaitsealune puu on ilmselt Tamme Lauri tamm. Kaitsealused üksikpuud Eestis ongi ennekõike tammed, neile järgnvad männid ja pärnad.
Puude kõrval kasvab metsas hulk teisigi taimeliike. Olenevalt puurinde koosseisust ja mullaviljakusest on iga metsa all hõre kuni tihe põõsarinne ning mõni kuni mõnikümmend erinevat taimeliiki. Kõige valgusrikkamad ja liigivaesemad on liivasel või rabastunud pinnasel kasvavad metsad; viljakatel muldadel võib rohustu liigirikkuse ja katvuse määraja olla tihe põõsarinne – pimeda metsa all ei jätku rohttaimedele piisavalt valgust.
Metsade alustaimestiku liigid on harilikult inimpelglikud ehk hemerofoobsed, see tähendab, et paljud neist surevad raiesmikel välja või kiratsevad üksikute puhmikutena varjulisemates kohtades. Samas pole nad siiski haruldased – metsa alustaimestik taastub uues metsas pärast raiet vastavalt kasvukohatingimustele (muld ja niiskus).
Metsas kasvab ka haruldasi taimeliike, kõige suurem osa neist on seotud kunagi tihti toimunud maastikupõlengutega. Sellised liigid vajavad valgusrikkaid ja liivaseid kasvukohti, raiele nad otseselt väga tundlikud pole, küll aga ei elaks nad üle raiejäänuste alla mattumist. Sellised tundlikumad liigid on karukold, vareskollad, nõmmnelk, käokuld, võsu-liivsibul, karukellad. Viimaseid võib leida ka valgusrikastel paekivialadel. Päris palju on haruldusi laialehistes lehtmetsades, eelkõige tammikutes. Orhideesid (kaunis kuldking, jumalakäpp jt) ja karulauku võib leida ka kinnikasvanud puisrohumaadel, mida eramaadel on paiguti rohkesti. Haruldusi saab säästa säilitades raiealal gruppidena laialehiseid puid, mets-õunapuid ning viljakandvaid põõsaid nagu sarapuu, viirpuu, pooppuu ja teisi harvaesinevaid madalaid puu- ja põõsaliike, mis niikuinii puiduna majanduslikku tulu ei annaks.
Soostunud ja soometsades kasvab haruldasi eri liiki tarnu ja kõrrelisi, kuid nende määramine on tihtipeale keeruline. Väärtuslikust soometsast annavad teinekord märku ka erinevad orhideeliigid: kuradi- ja vööthuul-sõrmkäpp, kõdu-koralljuur, väike käopõll. Allikalistele aladele viitavad allakäändunud latvadega jässakad kuused, Lõuna-Eestis ka osjadega sanglepikud ja kaasikud, kus mätaste vahel läigib roosterikast, justkui õlist vett. Sellistelt aladelt puude maharaiumist peaks kindlasti vältima, sest seal leidub erinevatest elustikurühmadest haruldusi.
Kõige vähem taimeharuldusi kasvab palu- ja laanemetsades, ka nende üleminekutel muudele kasvukohatüüpidele. Loomulikult võib metsakasvukohtadest leida üksikuid kaitsealuseid taimeliike. Roomav öövilge või kahelehine käokeel on tavalised metsaorhideed, keda ei tohi küll vaasi viia, ent raie nende leiukohas on lubatud. Haruldasemate liikide leiukohad on enamasti looduskaitse all – näiteks on kaitse alla võetud Põlvamaal kasvav austria roidputk ja ühe-kahe leiukohaga sõnajalaliigid Eestis. Üliharuldane põlismetsaliik on lehitu pisikäpp, see klorofüllita taim elab sümbioosis seenega. Teadaolevad leiukohad on võetud kaitse alla, kui aga keegi peaks juuli lõpus-augustis leidma varjulisest metsast lehtedeta, veidralt valkjad-kollakad madalad varrekesed, mille otsas üks kuni mitu roosakat, esmamuljel putukat meenutavat õit, tuleks leiukohast teada anda. See habras ja väike metsaorhidee on meil I kategooria looduskaitsealune liik. Lehitu pisikäpa sarnane seenlill on aga üsna tavaline kesksuvine klorofüllita taim, tugeva robustse varrega ja torujate õitega, eelistab üldjuhul valgusrikkamaid metsi.
Sammalde kohta uuri lähemalt siit!
Teksti on koostanud Anneli Palo (Metsasõbra meelespea, 2015) ja Liis Kuresoo.
Eesti puuliikidest kuulub kaitse alla harilik jugapuu, tuhkpihlakas ning laukapuu (II kaitsekategooria) ja harilik kikkapuu, mets-õunapuu, mets-pirnipuu ja künnapuu (III kaitsekategooria), põõsastest hanepaju (II kaitsekategooria) ning must tuhkpuu, harilik porss ja põõsasmaran (III kaitsekategooria)
Eestis leidub palju selliseid puid, mis on kaitse all üksikobjektidena. Eestis on üle 700 kaitse all oleva puu, allee või puudegrupi. Kõige tuntum kaitsealune puu on ilmselt Tamme Lauri tamm. Kaitsealused üksikpuud Eestis ongi ennekõike tammed, neile järgnvad männid ja pärnad.
Puude kõrval kasvab metsas hulk teisigi taimeliike. Olenevalt puurinde koosseisust ja mullaviljakusest on iga metsa all hõre kuni tihe põõsarinne ning mõni kuni mõnikümmend erinevat taimeliiki. Kõige valgusrikkamad ja liigivaesemad on liivasel või rabastunud pinnasel kasvavad metsad; viljakatel muldadel võib rohustu liigirikkuse ja katvuse määraja olla tihe põõsarinne – pimeda metsa all ei jätku rohttaimedele piisavalt valgust.
Metsade alustaimestiku liigid on harilikult inimpelglikud ehk hemerofoobsed, see tähendab, et paljud neist surevad raiesmikel välja või kiratsevad üksikute puhmikutena varjulisemates kohtades. Samas pole nad siiski haruldased – metsa alustaimestik taastub uues metsas pärast raiet vastavalt kasvukohatingimustele (muld ja niiskus).
Metsas kasvab ka haruldasi taimeliike, kõige suurem osa neist on seotud kunagi tihti toimunud maastikupõlengutega. Sellised liigid vajavad valgusrikkaid ja liivaseid kasvukohti, raiele nad otseselt väga tundlikud pole, küll aga ei elaks nad üle raiejäänuste alla mattumist. Sellised tundlikumad liigid on karukold, vareskollad, nõmmnelk, käokuld, võsu-liivsibul, karukellad. Viimaseid võib leida ka valgusrikastel paekivialadel. Päris palju on haruldusi laialehistes lehtmetsades, eelkõige tammikutes. Orhideesid (kaunis kuldking, jumalakäpp jt) ja karulauku võib leida ka kinnikasvanud puisrohumaadel, mida eramaadel on paiguti rohkesti. Haruldusi saab säästa säilitades raiealal gruppidena laialehiseid puid, mets-õunapuid ning viljakandvaid põõsaid nagu sarapuu, viirpuu, pooppuu ja teisi harvaesinevaid madalaid puu- ja põõsaliike, mis niikuinii puiduna majanduslikku tulu ei annaks.
Soostunud ja soometsades kasvab haruldasi eri liiki tarnu ja kõrrelisi, kuid nende määramine on tihtipeale keeruline. Väärtuslikust soometsast annavad teinekord märku ka erinevad orhideeliigid: kuradi- ja vööthuul-sõrmkäpp, kõdu-koralljuur, väike käopõll. Allikalistele aladele viitavad allakäändunud latvadega jässakad kuused, Lõuna-Eestis ka osjadega sanglepikud ja kaasikud, kus mätaste vahel läigib roosterikast, justkui õlist vett. Sellistelt aladelt puude maharaiumist peaks kindlasti vältima, sest seal leidub erinevatest elustikurühmadest haruldusi.
Kõige vähem taimeharuldusi kasvab palu- ja laanemetsades, ka nende üleminekutel muudele kasvukohatüüpidele. Loomulikult võib metsakasvukohtadest leida üksikuid kaitsealuseid taimeliike. Roomav öövilge või kahelehine käokeel on tavalised metsaorhideed, keda ei tohi küll vaasi viia, ent raie nende leiukohas on lubatud. Haruldasemate liikide leiukohad on enamasti looduskaitse all – näiteks on kaitse alla võetud Põlvamaal kasvav austria roidputk ja ühe-kahe leiukohaga sõnajalaliigid Eestis. Üliharuldane põlismetsaliik on lehitu pisikäpp, see klorofüllita taim elab sümbioosis seenega. Teadaolevad leiukohad on võetud kaitse alla, kui aga keegi peaks juuli lõpus-augustis leidma varjulisest metsast lehtedeta, veidralt valkjad-kollakad madalad varrekesed, mille otsas üks kuni mitu roosakat, esmamuljel putukat meenutavat õit, tuleks leiukohast teada anda. See habras ja väike metsaorhidee on meil I kategooria looduskaitsealune liik. Lehitu pisikäpa sarnane seenlill on aga üsna tavaline kesksuvine klorofüllita taim, tugeva robustse varrega ja torujate õitega, eelistab üldjuhul valgusrikkamaid metsi.
Mida metsa majandades silmas pidada?
- Enamik metsataimi, sealhulgas haruldusi, talub metsa mõõdukat majandamist, kuid lageraiega kaasnev ülijärsk keskkonnatingimuste muutus neile ei sobi.
- Iseloomulikku alustaimestikku ja põõsarinnet aitab hoida raiest puutumatute järelkasvulaikude ja põõsatukkade säilitamine näiteks säilikpuude ümbruses.
- Erilistele taimeliikidele on sageli tähtsad kohad, mis millegi poolest ümbritsevast erinevad: liivasemad, niiskemad, kuivemad, kivisemad. Selliseid maastikuliselt omapäraseid paiku peaks kaitsma otsese raietegevuse jälgede eest s.t. säilitama just sellise koha juures või ümber säilikpuid, järelkasvu ja põõsaid ning mitte kuhjama sinna raiejäätmeid.
- Teadaolevates taimeharulduste kasvukohtades tuleb hoolikalt tutvuda tehtud ettekirjutustega ja vajadusel otsida lisateavet liigi keskkonnanõudluste kohta näiteks internetist, mõistmaks kehtestatud reeglite tegelikku sisu ja taime nõudlusi. Isiklikku aeda uue puu, põõsa või lille istutamisel tundub tema heaolu eest hoolitsemine loomulik, sama põhimõtte järgi võiks toimida ka looduses.
- Leiukoha ümbruses peab eriti hoolikalt jääma sissetallatud teedele-rööbastele ja mitte kuhjama raiejäätmeid mõne liigi leiukohta või selle piiridele.
- Kui näed taimeliiki või põõsast, mis tundub ennenägematu, säästa seda igaks juhuks raiekahjude eest.
- Pea meeles, et taimi kaitsta on suhteliselt lihtne. Selleks piisab minimaalselt vajalike metsataoliste elutingimuste säilitamisest – kahjuks ei saa taimed aga raie eest ära lennata või mujale kõndida.
Teadaolevates taimeharulduste leiukohtades tuleks metsatööd ajastada talveperioodile, mil pinnas on külmunud.
Sammalde kohta uuri lähemalt siit!
Teksti on koostanud Anneli Palo (Metsasõbra meelespea, 2015) ja Liis Kuresoo.