Järelsõna
Oleme jõudnud tee juhatamisega sinnamaale, et on
aeg teha kummardus meid saatnud metsamajandajatele, kelle motiivid ulatusid elurikkuse hoidmisest järjepideva puidutulu saamiseni ja kelle seas oli nii omaette
filosoofe kui ka tarmukaid ettevõtjaid. Heidame pilgu
käidud rajale ning mõtiskleme selle üle, kuhu ja kuidas
astuda edasi.
Teejuhi jaoks kirjandust koondades selgus, et püsimetsandust pole Eestis praktiliselt uuritud, kuid teiste maade uuringud ja muu metsanduslik kirjandus osutavad, et püsimetsandust või üleminekuraieid püsimetsandusele on võimalik rakendada pea kõigis Eesti majandusmetsades, peame vaid teadlikult valima, milliseid puid kusagil kasvama jätta ning milliseid puid ja puurühmi raiuda. Rakendusmudelite koostamiseks vajaksime siiski püsimetsa katse- ja arendusalasid, kus saab mõõta nii puidu kasvu kui uurida mitmesuguseid mittepuidulisi väärtusi, arendada takseerimisvõtteid. Tasub tähele panna, et lisaks valikraieajalooga puistutele sobib katsealaks ka mõnda aega majandamisest välja jäänud mets, mis on looduslikult kujunemas erivanuseliseks. Välistada ei tasu ka ühevanuselisi puistuid, nende puhul pakub huvi, kuidas teostada üleminek püsimetsaks.
Metsamajandusliku poole pealt on paeluv küsimus, kuivõrd hästi areneb püsimetsas looduslik järelkasv, samuti püsimetsanduse majanduslik konkurentsivõime. Ehkki neis punktides on lähinaabrite teadusuuringud püsimetsanduse võimalusi näidanud, pole meil vastavaid uuringuid veel tehtud. Majanduslikud prognoosid on küll üsna keerukad ja neiski on määramatust, eriti kui tulusust hinnata pikemas ajalõigus ning lisaks puidutulule arvestada ka teisi metsa hüvesid. Püsimetsanduse puhul kerkib küsimus metsandustoetuste ümberkujundamisest: ehk oleks otstarbekas püsimetsandust toetada samal määral kui praegu lageraiepõhise majandamise võttestikke? Nii võiks tulevikus istutus- ja noorendike hooldustoetuste kõrval olla ka näiteks valikraietoetus.
Püsimetsandust illustreeritakse mõnikord loodust ennetava tegevusena: raiutakse puid, mis niigi peagi surevad ning elus puude hulgast kaovad. Selle pildi juures ei tohi aga unustada olulist erinevust: looduses jäävad surevad puud metsa. Püsimetsandusele eeskujuks oleva puistustruktuuriga põlismetsa teevad rikkaks just surnud ja iidvanad puud, ning kui tahame, et püsimets toetaks metsaelustikku, peame paratamatult osa puid loodusele jätma. Kui selle käsiraamatu juhistele tuginev säästlik püsimetsamajandamine lubaks mitmetel lageraietundlikel metsaliikidel kolida ka majandusmetsa, siis intensiivmetsandus valikraietega püsimetsamajandamise sildi all poleks ökoloogilisest vaatevinklist kindlasti soovitav.
Ökoloogilise ja majandusliku külje kõrval pole vähem tähtis täpsustada püsimetsanduse sotsiaalset ja kultuurilist rolli. Püsimets võib olla mitmesuguste eriliste väärtuste kandja või sümbol. Seda ilmestab näiteks talumetsa järjepidev majandamine põlvest põlve, kus talumets on pidev tarbe- ja küttepuuallikas ning tuulevarju andja. Nii põimub mets inimeste omailmadesse millegi püsivamana: siit metsast raiusid nii minu vanaisa ja isa, siit metsast võin raiuda ka mina. Mets, olgu ta ühe- või erivanuseline, on ilmselt ka linnainimeste omailmades millegi püsiva sümbol. Intensiivne metsamajandus paraku lõhub seda püsivust, eriti kui lageraiesmik paistab pä - rast raiet kui sõjatanner, tekitades ühiskonnas pingeid. On lootust, et just tasakaalukas püsimetsandus aitab metsa kui püsiväärtuse hoidjana parandada inimeste suhtumist metsamajandamisse.
Selle teejuhi raames usutletud püsimetsamajandajate hulgas on mitmed pikaajalise metsandusliku kogemusega, töötanud aastakümneid metsanduslikel tööpostidel, mõnel on ka vastav erialane haridus. Tänu sellele tundsid nad puude kasvu seaduspärasusi. Püsimetsandusalased teadmised olid neil aga kogunenud töö käigus, erikursustelt ja raamatutest. Seega on püsimetsandusteadmiste omandamine nõudnud ettevõtlikkust ja isepäisust. Ja ehkki meie teejuhid on teinud ka vigu, ei ole nad oma kogemusi jagades pidanud häbenema. Just kogemuste jagamine ja teiste tegemistest õppimine, seda näiteks püsimetsanduse näidisalade rajamise teel, aitaksid püsimetsandust ka uutele tulijatele teoreetilisest kõrgusest käegakatsutavasse argipäeva tuua. Näidisaladel tutvustatakse püsimetsa olemust, metsatöid, puistu vanuselise jaotuse kujundamise mudeleid ja põhimõtteid. Ühtlasi pakutakse õppimisvõimalust tegutsemishimulistele praktikutele, kes ei ole võib-olla viitsinud käesolevat käsiraamatut lugeda, ning kujundatakse erivanuselist puistut ja elujõulist järelkasvu püsimetsamajandaja mantlipärijate algkapitaliks.
Püsimetsa näidis- ja katsealad sobiks valida eelkõige paikadesse, kus uuendusraiete piiramine niikuinii vajalik oleks. Olenevalt paika asustavate haruldaste liikide tundlikkusest võib mitmel pool püsimetsandus sobida looduskaitseväärtusi hoidvaks majandamisviisiks kaitsealade piiranguvööndis. Püsimetsandus on asjakohane ka asulalähedastes ja kogukondadele olulistes metsades, mis täidavad kaitsemetsa või kodumetsa osa. Loetelu sobib jätkata armastatud marja- ja seenemetsade ning puhkemetsadega, mille väärtusi uuendusraie säilitada ei suuda.
Siinkohal on sobilik teed juhatav teatepulk ulatada lugejale, olgu tal mõttes siis ise püsimetsanduse viljelemine, teistele teenuse pakkumine, tugistruktuuri arendamine, suhtlusvõrgustike loomine või teadus- ja õppetöö, ning püsimetsarajal edasi astudes soovida õpetaja Lauri sõnadega: „Pea püsti ja julgelt edasi!“
Teejuhi jaoks kirjandust koondades selgus, et püsimetsandust pole Eestis praktiliselt uuritud, kuid teiste maade uuringud ja muu metsanduslik kirjandus osutavad, et püsimetsandust või üleminekuraieid püsimetsandusele on võimalik rakendada pea kõigis Eesti majandusmetsades, peame vaid teadlikult valima, milliseid puid kusagil kasvama jätta ning milliseid puid ja puurühmi raiuda. Rakendusmudelite koostamiseks vajaksime siiski püsimetsa katse- ja arendusalasid, kus saab mõõta nii puidu kasvu kui uurida mitmesuguseid mittepuidulisi väärtusi, arendada takseerimisvõtteid. Tasub tähele panna, et lisaks valikraieajalooga puistutele sobib katsealaks ka mõnda aega majandamisest välja jäänud mets, mis on looduslikult kujunemas erivanuseliseks. Välistada ei tasu ka ühevanuselisi puistuid, nende puhul pakub huvi, kuidas teostada üleminek püsimetsaks.
Metsamajandusliku poole pealt on paeluv küsimus, kuivõrd hästi areneb püsimetsas looduslik järelkasv, samuti püsimetsanduse majanduslik konkurentsivõime. Ehkki neis punktides on lähinaabrite teadusuuringud püsimetsanduse võimalusi näidanud, pole meil vastavaid uuringuid veel tehtud. Majanduslikud prognoosid on küll üsna keerukad ja neiski on määramatust, eriti kui tulusust hinnata pikemas ajalõigus ning lisaks puidutulule arvestada ka teisi metsa hüvesid. Püsimetsanduse puhul kerkib küsimus metsandustoetuste ümberkujundamisest: ehk oleks otstarbekas püsimetsandust toetada samal määral kui praegu lageraiepõhise majandamise võttestikke? Nii võiks tulevikus istutus- ja noorendike hooldustoetuste kõrval olla ka näiteks valikraietoetus.
Püsimetsandust illustreeritakse mõnikord loodust ennetava tegevusena: raiutakse puid, mis niigi peagi surevad ning elus puude hulgast kaovad. Selle pildi juures ei tohi aga unustada olulist erinevust: looduses jäävad surevad puud metsa. Püsimetsandusele eeskujuks oleva puistustruktuuriga põlismetsa teevad rikkaks just surnud ja iidvanad puud, ning kui tahame, et püsimets toetaks metsaelustikku, peame paratamatult osa puid loodusele jätma. Kui selle käsiraamatu juhistele tuginev säästlik püsimetsamajandamine lubaks mitmetel lageraietundlikel metsaliikidel kolida ka majandusmetsa, siis intensiivmetsandus valikraietega püsimetsamajandamise sildi all poleks ökoloogilisest vaatevinklist kindlasti soovitav.
Ökoloogilise ja majandusliku külje kõrval pole vähem tähtis täpsustada püsimetsanduse sotsiaalset ja kultuurilist rolli. Püsimets võib olla mitmesuguste eriliste väärtuste kandja või sümbol. Seda ilmestab näiteks talumetsa järjepidev majandamine põlvest põlve, kus talumets on pidev tarbe- ja küttepuuallikas ning tuulevarju andja. Nii põimub mets inimeste omailmadesse millegi püsivamana: siit metsast raiusid nii minu vanaisa ja isa, siit metsast võin raiuda ka mina. Mets, olgu ta ühe- või erivanuseline, on ilmselt ka linnainimeste omailmades millegi püsiva sümbol. Intensiivne metsamajandus paraku lõhub seda püsivust, eriti kui lageraiesmik paistab pä - rast raiet kui sõjatanner, tekitades ühiskonnas pingeid. On lootust, et just tasakaalukas püsimetsandus aitab metsa kui püsiväärtuse hoidjana parandada inimeste suhtumist metsamajandamisse.
Selle teejuhi raames usutletud püsimetsamajandajate hulgas on mitmed pikaajalise metsandusliku kogemusega, töötanud aastakümneid metsanduslikel tööpostidel, mõnel on ka vastav erialane haridus. Tänu sellele tundsid nad puude kasvu seaduspärasusi. Püsimetsandusalased teadmised olid neil aga kogunenud töö käigus, erikursustelt ja raamatutest. Seega on püsimetsandusteadmiste omandamine nõudnud ettevõtlikkust ja isepäisust. Ja ehkki meie teejuhid on teinud ka vigu, ei ole nad oma kogemusi jagades pidanud häbenema. Just kogemuste jagamine ja teiste tegemistest õppimine, seda näiteks püsimetsanduse näidisalade rajamise teel, aitaksid püsimetsandust ka uutele tulijatele teoreetilisest kõrgusest käegakatsutavasse argipäeva tuua. Näidisaladel tutvustatakse püsimetsa olemust, metsatöid, puistu vanuselise jaotuse kujundamise mudeleid ja põhimõtteid. Ühtlasi pakutakse õppimisvõimalust tegutsemishimulistele praktikutele, kes ei ole võib-olla viitsinud käesolevat käsiraamatut lugeda, ning kujundatakse erivanuselist puistut ja elujõulist järelkasvu püsimetsamajandaja mantlipärijate algkapitaliks.
Püsimetsa näidis- ja katsealad sobiks valida eelkõige paikadesse, kus uuendusraiete piiramine niikuinii vajalik oleks. Olenevalt paika asustavate haruldaste liikide tundlikkusest võib mitmel pool püsimetsandus sobida looduskaitseväärtusi hoidvaks majandamisviisiks kaitsealade piiranguvööndis. Püsimetsandus on asjakohane ka asulalähedastes ja kogukondadele olulistes metsades, mis täidavad kaitsemetsa või kodumetsa osa. Loetelu sobib jätkata armastatud marja- ja seenemetsade ning puhkemetsadega, mille väärtusi uuendusraie säilitada ei suuda.
Siinkohal on sobilik teed juhatav teatepulk ulatada lugejale, olgu tal mõttes siis ise püsimetsanduse viljelemine, teistele teenuse pakkumine, tugistruktuuri arendamine, suhtlusvõrgustike loomine või teadus- ja õppetöö, ning püsimetsarajal edasi astudes soovida õpetaja Lauri sõnadega: „Pea püsti ja julgelt edasi!“