Püsimetsanduse mõiste
Siinse käsitluse raames määratleme püsimetsandust
(püsimetsana majandamist) kui metsa valikraietega
majandamise viisi, kus:
Püsimetsanduses ei kasutata ei turbe- ega lageraiet, vaid ainult valikraiet (vt ka ptk „Mõistete seletusi“). Viimane hõlmab endas raiumist nii üksikpuude kaupa kui ka väikeste häiludena, mille läbimõõt on puistu kõrgusega umbes võrdne. Sellise määratluse aluseks on Eesti metsaseadus, mis määratleb püsimetsana majandamist kui valikraietega välja raiutud või välja langenud puude pidevat asendumist või asendamist uute, kasvukohale looduslikult omaste puudega (Metsaseadus § 28 lg 8 ja § 28 lg 82).
Valikraied täidavad püsimetsanduses nii uuendus- kui ka hooldusraiete osa. Nii saab püsimetsas puistut üksikpuude kaupa hõrendades harvendusraie kombel puitu varuda ning samal ajal sarnaselt aegjärkse raie esimesele järgule metsa hõrendades järelkasvu tärkamist või edenemist soodustada. Tuleb siiski rõhutada, et valikraiel on teistsugune eesmärk kui lageraiepõhise majandamise juurde kuuluval harvendusraiel, sest viimane üritab erinevalt valikraiest puistut ühetaolisemaks kujundada.
Kui lähtekohaks on ühevanuseline puistu, on püsimetsandusele omase erivanuselise metsastruktuuri tekitamise üheks mooduseks häilraied – need ei liigitu aga valikraie hulka ega kuulu seega rangelt võttes püsimetsamajandamise viiside hulka. Niisiis, kui keegi kasutab kõnepruuki, et püsimetsanduses teostatakse häilraiet, tasub olla tähelepanelik ja paluda ütlejal täpsustada, kas mõeldakse püsimetsandusele iseloomulikku raiet väikehäiludena (läbimõõt kuni 20 m) või hoopis aegjärkse raie terminit häilraie. Viimase puhul võivad häilud olla märksa suurema läbimõõduga (raie esimesel järgul kuni 40 m) ja niipea kui on tekkinud piisav uuendus, häile laiendatakse ja lõigatakse nende vahele jäävad ülarinde puud välja.
Kuigi püsimetsandus on defineeritud puidu tootmise võtetest lähtuvalt, ei pruugi puit sugugi olla metsakasutaja peamine eesmärk. Viimaseks võivad olla näiteks järjepideva kõrgmetsa hoidmine ja erivanuselise puistu kujundamine, mis teenivad omakorda veel teisigi eesmärke (kultuurilisi, looduskaitselisi, rekreatiivseid), mille tarvis on püsimetsandus võrreldes lageraiepõhise majandamisviisiga tavaliselt eelistatum. Niisiis võib püsimetsandust määratleda ka majandamisviisina, mis soosib metsa erinevate funktsioonide olemasolu ning mitmesugust (kõrval)kasutust. Seetõttu ei tule üllatusena, et püsimetsandust nähakse modernse metsanduse ühe põhilise majandussüsteemina (O’Hara 2014).
Saksakeelseks vasteks eesti püsimetsa mõistele on Dauerwald, ingliskeelseks continuous cover forest. Tasub tähele panna, et nende võõrkeelsete terminite täp - ne definitsioon võib allikati siiski mõnevõrra varieeruda.
Püsimetsandus põhineb traditsioonilistel võtetel, pärandkultuuril (Siiskonen 2007). Siiski, nagu alljärgnevalt nähtub, on seda lähtuvalt tehnoloogia ja teadmiste arengust üha edendatud. Kui enne mootorsaagide kasutuselevõttu teostati lageraieid kahemehesaega, siis
- kasvatatakse kasvukohale omaseid puuliike;
- metsamaad üldjuhul ei kuivendata ega kasutata muid intensiivseid võtteid, nagu väetamine või lausaline künd;
- hoitakse järjepidevalt kõrgmetsa ning raiumata jäetakse säilikpuud.
Püsimetsanduses ei kasutata ei turbe- ega lageraiet, vaid ainult valikraiet (vt ka ptk „Mõistete seletusi“). Viimane hõlmab endas raiumist nii üksikpuude kaupa kui ka väikeste häiludena, mille läbimõõt on puistu kõrgusega umbes võrdne. Sellise määratluse aluseks on Eesti metsaseadus, mis määratleb püsimetsana majandamist kui valikraietega välja raiutud või välja langenud puude pidevat asendumist või asendamist uute, kasvukohale looduslikult omaste puudega (Metsaseadus § 28 lg 8 ja § 28 lg 82).
Valikraied täidavad püsimetsanduses nii uuendus- kui ka hooldusraiete osa. Nii saab püsimetsas puistut üksikpuude kaupa hõrendades harvendusraie kombel puitu varuda ning samal ajal sarnaselt aegjärkse raie esimesele järgule metsa hõrendades järelkasvu tärkamist või edenemist soodustada. Tuleb siiski rõhutada, et valikraiel on teistsugune eesmärk kui lageraiepõhise majandamise juurde kuuluval harvendusraiel, sest viimane üritab erinevalt valikraiest puistut ühetaolisemaks kujundada.
Kui lähtekohaks on ühevanuseline puistu, on püsimetsandusele omase erivanuselise metsastruktuuri tekitamise üheks mooduseks häilraied – need ei liigitu aga valikraie hulka ega kuulu seega rangelt võttes püsimetsamajandamise viiside hulka. Niisiis, kui keegi kasutab kõnepruuki, et püsimetsanduses teostatakse häilraiet, tasub olla tähelepanelik ja paluda ütlejal täpsustada, kas mõeldakse püsimetsandusele iseloomulikku raiet väikehäiludena (läbimõõt kuni 20 m) või hoopis aegjärkse raie terminit häilraie. Viimase puhul võivad häilud olla märksa suurema läbimõõduga (raie esimesel järgul kuni 40 m) ja niipea kui on tekkinud piisav uuendus, häile laiendatakse ja lõigatakse nende vahele jäävad ülarinde puud välja.
Kuigi püsimetsandus on defineeritud puidu tootmise võtetest lähtuvalt, ei pruugi puit sugugi olla metsakasutaja peamine eesmärk. Viimaseks võivad olla näiteks järjepideva kõrgmetsa hoidmine ja erivanuselise puistu kujundamine, mis teenivad omakorda veel teisigi eesmärke (kultuurilisi, looduskaitselisi, rekreatiivseid), mille tarvis on püsimetsandus võrreldes lageraiepõhise majandamisviisiga tavaliselt eelistatum. Niisiis võib püsimetsandust määratleda ka majandamisviisina, mis soosib metsa erinevate funktsioonide olemasolu ning mitmesugust (kõrval)kasutust. Seetõttu ei tule üllatusena, et püsimetsandust nähakse modernse metsanduse ühe põhilise majandussüsteemina (O’Hara 2014).
Saksakeelseks vasteks eesti püsimetsa mõistele on Dauerwald, ingliskeelseks continuous cover forest. Tasub tähele panna, et nende võõrkeelsete terminite täp - ne definitsioon võib allikati siiski mõnevõrra varieeruda.
Püsimetsandus põhineb traditsioonilistel võtetel, pärandkultuuril (Siiskonen 2007). Siiski, nagu alljärgnevalt nähtub, on seda lähtuvalt tehnoloogia ja teadmiste arengust üha edendatud. Kui enne mootorsaagide kasutuselevõttu teostati lageraieid kahemehesaega, siis