Seened
Eestist on leitud tuhandeid seeneliike, suur osa neist on seotud metsaga. Kõige arvukam
metsaga seotud seenerühm on puidul elavad torikseened. Ehkki torikseened lagundavad
puitu ja põhjustavad seeläbi majanduslikku kahju, on neil ökoloogilises aineringes oluline
roll.
Teine suur rühm torikseente kõrval on lehikseened, kellest palju liike elavad metsapuudega
sümbioosis ehk vastastikku kasulikes suhetes. Lehikseente hulka kuulub ka rohkesti
tuntud söögiseeni, näiteks riisikad, pilvikud ja kukeseened.
Lisaks meil küllalt tavalistele
seeneliikidele leidub mõlemas rühmas ka haruldusi, neist osa on võetud looduskaitse alla
või kantud Eesti ohustatud liikide punasesse nimestikku. Looduskaitsealuseid seeni on meil
46 liiki, millest enamik elab metsades.
Kuigi torikseeni esineb ka eluspuudel, on neile sobivamaks elupaigaks kõdupuit – nad armastavad
kasvada nii tüügas- kui ka lamapuudel. Võrreldes intensiivselt majandatud metsadega
leidub lamapuitu just vanades, vähese inimmõjuga metsades, mistõttu on need väga olulised
haruldaste seeneliikide elupaigad. Paljusid haruldasemaid seeneliike kasutatakse ka põlismetsade
ja vääriselupaikade indikaatorliikidena.
Mitu haruldast seeneliiki kasvab Eestis oma levila põhja- või lõunapiiril. Palju on neidki, kes
mujal Euroopas on intensiivse metsamajanduse ja sellega kaasneva elupaikade vähenemise
tõttu haruldaseks muutunud. Üks selline liik on limatünnik, mille omapärase väljanägemisega
viljakehi võib leida hämaratest kuusikutest, eelkõige varakevadel.
Seeni saab kaitsta, jättes nende kasvukoha puutumata. Kaitsealade reservaatides ja sihtkaitsening
piiranguvööndites kehtivad metsade majandamise piirangud, mis peaks aitama tagada
elupaikade säilimist võimalikult algupärasel kujul. Väljaspool kaitsealasid aitavad harulduste
kaitset tagada kasvukohtade kaitseks moodustatud püsielupaigad. Püsielupaiku on Eestis
loodud näiteks vanadel tammedel esinevate krookustoriku ja leht-kobartoriku, samuti loometsi
asustavate lilla põdramoka ja kroonliudiku kaitseks. Suur osa haruldaste liikide elupaikadest asuvad
väljaspool kaitsealasid, mistõttu on nende hea käekäigu huvides vaja säilitada puutumatuid
kasvukohti ka väljaspool kaitsealasid.
Samuti pööra raietööde käigus eritähelepanu surnud puidule jälgides, et pärast raieid jääks metsa suuri surnud tüvesid nii seisvana kui lamavana. Ühtlasi tuleks soosida loodusliku järelkasvu tekkimist, näiteks pakub raiesmikele tekkiv haab elupaiku paljudele torikseeneliikidele.
Teksti on koostanud Indrek Sell
(Metsasõbra meelespea, 2015)
ja Liis Kuresoo.