Lühinägelik ja laristav väljasuremismeeletus

Neli aastat tagasi tundus, et oleme tasapisi liikumas õiges suunas. 11. detsembril 2019 esitles Euroopa Komisjon roheleppe aluseid ning selle täitmise algatuste seas olid ka 20. mail 2020 avalikustatud talust taldrikule ja elurikkuse strateegiad. Tõsi, peagi selgus, et  ühise põllumajanduspoliitika ehk ÜPP reformi need palju enam ei mõjuta, sest vastavate eelnõude menetluse rööpad olid suuresti maha pandud Komisjoni eelmise koosseisu poolt esitatud eelnõudega. Veidi need uued strateegiat ÜPP ümberkujundamisele siiski kaasa aitasid.

Mis on ÜPP ehk ühine põllumajanduspoliitika?

Põllumajandustoetused on suurimaid valdkondi, mida Euroopa ühiskassast rahastatakse. Ebavõrdsus nn vanade ja uute Euroopa Liidu riikide vahel on märkimisväärne. Suurim toetus on nn põhitoetus, mis on peale maksmine põllumaa kasutamise eest - mida rohkem maid, seda suurem toetus. Samas tootmine sellel võib olla ka üsna keskkonnavaenulik: kui toetuse tingimused on täidetud, raha tiksub. Seda on heidetud ÜPP toetustele ette juba aastaid, et toetusskeemides elurikkust ja keskkonda hoidev tootmine on pidevalt vaeslapse rollis. Ajapikku on toetuse saamiseks vajalikke tingimusi veidi tugevdatud, kuid praegu on toimunud ilmne tagasipööramine.

Nagu kirjutasin kaks aastat tagasi, polnud lõpuks vastuvõetud ÜPP näol tegu mingi unistuste poliitikaga, aga elada sellega võis (sealhulgas mõndagi oleks saanud Eestis teha paremini kui lõpuks tehti). Igatahes võis loota, et uus ÜPP periood saav veidi parem kui varem oli.

Paraku ärkasid mitmel pool üle Euroopa osavad lobistajad, kes end maarahva huvide esindajatena näidata suutsid. ÜPP raha toel ostetud traktoritega blokeeriti teid ja nõuti poliitika tagasikeeramist aega, mil maksumaksja maksis laristamise kinni ise midagi vastu saamata. Mitmed poliitilised jõud leidsid sellest endale võimaluse näovärskenduseks ja poliitikud, kes pole elu sees põllumajandusega tegelnud, kuulutasid end häälekalt maarahva kaitsjateks. Kaitsjaiks kelle või mille eest? Eks ikka puhta vee ja õhu ning elurikka looduse eest - ilmselt on nende arvates maarahva põline õigus hingata sisse mürgitolmu, juua nitraadirikast vett ning mitte kuulda linnulaulu.

Tulemuseks alles hiljuti mitme aasta jooksul mitmepoolselt läbiräägitud ÜPP keskkonnanõuete kiirkorras lõdvendamine. Eelkõige puudutab see järgmisi häid põllumajandus-keskkonna (HPK) nõudeid: HPK 5 (erosiooniriski vähendamine), HPK 6 (minimaalne talvine taimkate), HPK 7 (külvikord) ja HPK 8 (mittetootlikud alad ja maastikuelemendid). Varem kõigi toetuste saamiseks kohustuslikuna kokku lepitud tingimused muudetakse vabatahtlikeks, mille täitmise eest tuleks eraldi maksta. Samas säilib baastoetus vaatamata nõuete nõrgendamisele samas mahus, raha ei suunata ümber vabatahtlike meetmete eelarvesse. Kas riikidele jäetav vabadus, kuidas neid otsuseid rakendatakse, süvendab või leevendab probleeme, näitab tulevik. Näis, mil viisil riigid seda muutust rakendama hakkavad, aga midagi head siit sündivat küll ei paista. Ka lootus puhtamale Läänemerele paistab lükkuvad ebamäärasesse tulevikku, sest lämmastik ja fosfor kanduvad kardetavasti vana viisi põldudelt kraavidesse ja jõgedesse ning sealt omakorda merre.

Tegemist on osaga suuremast suundumusest. Kirjutasin eelmise aasta novembris, et Euroopa Parlament hääletas menetlusest välja pestitsiidimääruse eelnõu. Järgnes veidi aega ebamäärast toimetamist ja siis võttis veebruaris Euroopa Komisjon eelnõu tagasi. Mürgitamise ohjeldamise algatus oligi mürgisõprade poolt edukalt tagasi löödud. Samas on enam kui 40% Euroopa puu- ja köögiviljades võimalik tuvastada pestitsiidijääke ning pea veerandis on tegu vähemalt kahest ainest koosneva kokteiliga ja pestitsiidid jõuavad põllumajandusmaalt ka loodusmaastikele . Elagu õigus süüa mürgitatud toitu ja koguda surnud mesilasi!

Õige õrnaks on jäänud ka lootus looduse taastamise määruse osas. Kui veel veebruaris oli põhjus rõõmustada selle üle, et Euroopa Parlament eelnõu lõppversiooni toetas, olgigi et õige napilt, siis ootamatult kerkis tõrge enne lõplikku kinnitamist EL nõukogus: varem eelnõu toetanud Ungari muutis seisukohta, millega kadus määruse vastuvõtmiseks vajalik kvalifitseeritud häälteenamus.

Kas Euroopa on suundumas kollektiivse enesetapu poole? Usun siiski, et piisavalt palju on neid, kes sellega ei lepi. Leida tuleb uusi, senisest leidlikumaid teid väljasuremismeeletuse peatamiseks. Ideed on oodatud.