Kõik uudised

ÜPPris huvitav - strateegiakava head ja vead 2. osa: tingimuslikkus. Mis on HPK ja kuidas see põllumajandust mõjutab?

20. veebruar 2023
Maaelublogi

Nii nagu toetusõiguslikkus, mõjutab ka tingimuslikkus kõigi ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) toetuste saajaid. Üldpõhimõte on lihtne: avaliku rahaga ei tohiks toetada otsest keskkonna kahjustamist. ÜPP on Euroopa Liidu üks vanimaid ühiseid poliitikaid, kuid see lihtne põhimõte tuli mängu alles 2005. aastal, kui ÜPP osaks sai tollal uudne nõuetele vastavus - praeguseks siiski üsna ammu. 2013. aastal lisandus sellele „rohestamine“, mis puudutas vaid otsetoetusi.

Nõuetele vastavus + rohestamine = tingimuslikkus

Käesolevaks perioodiks ühendati need kaks tingimuslikkuseks. Sarnaselt nõuetele vastavusele koosneb tingimuslikkus kohustuslikest majandamisnõuetest (KM), millega rakendatakse põllumajandustootjatele EL kehtivat õigust ja headest põllumajandus- ja keskkonnatingimustest (HPK), mis on kehtestatud konkreetselt strateegiakavade määrusega. Vastavalt määrusele täpsustavad liikmesriigid neid nõudeid strateegiakavades - ka siin on riikidele võrreldes varasemaga enam iseotsustamisõigust jäetud.

Keskkonnaühendused rõhutasid kogu ÜPP strateegiakava ettevalmistusprotsessi vältel ambitsioonika tingimuslikkuse vajalikkust. Sellest on juttu olnud ka siin blogis. Mõningaid meie ettepanekuid arvestati, mõningaid mitte. Mõni väike parendus toimus üsna viimasel hetkel, strateegiakava Euroopa Komisjoniga kooskõlastamise käigus. Ei saa välistada, et siingi oli oma osa keskkonnaühendustel, sest suhetlesime ka Euroopa Komisjoni ametnikega, seda nii põllumajanduse kui keskkonna peadirektoraatides.

Esmane analüüs lubab loota olukorra mõningat paranemist võrreles senisega, kuid siiski jätab mõnigi asi tingimuslikkuses soovida, mistõttu suurt muutust võrreldes praegusega loota pole.

Tingimuslikkus = kohustuslikud majandamisnõuded (KM) + head põllumajandus- ja keskkonnatingimused (HPK)

Järgmiselt vaatame läbi olulised kohad HPK-des: 

HPK 1. Püsirohumaa säilitamine

Märg niit Foto Katre Liiv

Tegu on potentsiaalselt väga olulise nõudega, aga paraku on see sisustatud viisil, mis võib küll olla põllumajandustootjatele päris tüütu, ent selle tegelik keskkonnakasu on piiratud. Esiteks, püsirohumaa on määratletud kui enam kui viis aastat külvikorrast väljas olev rohumaa. Seega, püsirohumaad võib ka uuendamiseks üles künda, tingimusel, et sinna ei külvata põllukultuuri, vaid rohumaaseeme. Selline uuendamine kaotab kõik või vähemalt valdava enamuse püsirohumaa keskkonnakasust.

Teiseks, kaitse kohustus on riigi, mitte majapidamise tasemel ja püsirohumaa pindala võib väheneda kuni 5% võrreldes 2018. aastaga. See kannustab katsetama püsirohumaa põllustamisega, lootuses, et ehk ei ületata kogu riigi tasemel maagilist 5% piiri ja siis ei juhtu midagi.

Kolmandaks on kõnealune nõue vastavas määruses kirjeldatud nii keeruliselt, et mõni põllumajandustootja võib seda rikkuda puhtast teadmatusest. Olulisi muudatusi võrreldes senisega ei ole ei heas ega halvas.

HPK 2. Märg- ja turbaalade kaitse

Kuivendusest kahjustatud sooala taastumine Foto Katre Liiv

See nõue on töö käigus läinud päris heaks. Kui algul oli kavas vaid künni jt maaharimisviiside piiramine (tarvilik, aga mitte piisav nõue), siis lõppversioonis on oluliselt piiratud ka kuivendamist. Tulevik näitab, kuidas see nõue praktikas elama hakkab, aga võib loota, et sellest on abi kunagise kuivendamisest tekkivate keskkonnamõjude osalisel heastamisel. Selle nõude puhul võib loota senise olukorra mõningat paranemist või vähemalt halvenemise vältimist.

HPK 3. Koristusjäätmete põletuskeeld

Nõue on sisustatud mõistlikult ja teatud paindlikkus (taimekahjustaja tõrjeks Põllumajandus- ja Toiduameti loal ning looduskaitse-eesmärkide täitmiseks Keskkonnaameti loal) on õigustatud. Hetkel puudub põhjus karta, et sellist paindlikkust hakatakse kuritarvitama.

HPK 4. Vooluveekogude äärde puhverribade rajamine

Veekogu äärde jäetakse puhver, kus on keelatud väetiste ja pestitsiidide kasutamine. Kuni 10 ruutkilomeetri suuruse valgala puhul on puhvri laius üldjuhul 3 meetrit ja suurematel veekogudel 10 meetrit. Nagu ikka on siin detailides aga märgatav lõdvendus ühes erandis.

Jänijõe kaldad
Üldises sõnastuse määrtus laiusega võiks vägagi rahul olla, kui poleks erandit, mis lubab vähendada alla 10-ruutkilomeetrise valgalaga peakraavide ja maaparandussüsteemi avatud eesvooluna kasutatavate alla 10 % kaldega alal asuvate kraavide puhverriba laiust vaid ühe meetrini.

See erand on sõnastatud nii laialt, et sisuliselt ongi tegu reegliga. Keskkonnaühendused on korduvalt avaldanud seisukohta, et 3 meetrit peab olema tegelikult toimiv reegel.

HPK 5. Erosiooniriski vähendamine

Üle 10% kaldega aladel tuleb erosiooni takistamiseks põllumajandusmaa harimisel kasutada järgmisi võtteid: mulla harimine risti kallakuga, püsirohumaa rajamine, heintaimede kasvatamine, minimeeritud mullaharimine, kaitseribade rajamine küngaste nõlvadele või veekogude kallastele. Paistab olevat asjakohane menüü, jääb üle oodata, kuidas selle tegelik rakendamine hakkab toimima.

HPK 6. Minimaalne talvine taimkate

Talvine taimkate on oluline mulla tervise ja toitainete mullas hoidmise võte. See aitab vältida veekeskkonna tervise halvenemist. Põllumaast ja püsikultuuride alusest maast peab vähemalt 50 protsenti olema talvise taimkatte all, kuhu loetakse 1. novembrist kuni 31. märtsini põllumaal olevad põllumajanduskultuurid, sealhulgas vahekultuurid, kõrretüü ja taimejäänused. Erandina on talvise taimkatte nõue aiandustootjatel 30 protsenti. Nõue on isegi veidi ambitsioonikam keskkonnaühenduste taotlusest: soovitasime omal ajal kehtestada üleriigiliseks nõudeks vähemalt 30 protsenti.

HPK 7. Külvikord põllumaal

Külvikord on pikemalt ette planeeritud põllukultuuride järgnevus ja paiknemine haritaval maal. Selle keskkonnateadlik planeerimine aitab samuti tagada mulla tervise ja vähendada kurnavat mõju keskkonnale. ÜPPs on kirjas, et kogu ettevõtte majapidamise põllumaal ei tohi sama põhikultuuri kasvatada samal põllul üle kolme aasta (välja arvatud mitmeaastaste põllukultuuride, rohumaakultuuride, looduslike rohttaimede ning kesa korral). Lisaks tuleb igal aastal 50% põllumaast rakendada viljavaheldust, mille raames samal maal ei kasvatata sama põhikultuuri kahel järjestikusel aastal (vahekultuuri kasutamisel ei tohi samal maal kasvatada sama põhikultuuri üle kolme järjestikuse aasta). Mahetootjad loetakse automaatselt selle nõude täitjaks. 2023. aastal seda nõuet ei rakendata. Eeldusel, et järgmisel aastal ei leita ootamatut vajadust selle nõude rakendamist veel kord edasi lükata, pole vast see aastane viivitus väga katastroofiline.

HPK 8. Tootmisega mitteseotud alade ja maastikuelementide säilitamine

Tegemist on elurikkusele väga olulise, kuid üsna keerukalt sõnastatud nõudega. Keerukus tuleneb sellest, et Eesti otsustas kasutada ära maksimaalselt kogu paindlikkuse, mida määrus võimaldab.

Viimasel hetkel otsustati Eestis keskkonnaühenduste vastuseisust hoolimata rakendada selle HPK puhul nn. metsaerisust, st. metsastel aladel seda mitte rakendada. See vähendab kindlasti nõude tõhusust elurikkuse kaitsel.

Üks detailikene vajab ka ära märkimist. Nimelt võitlesid keskkonnaühendused pikalt selle eest, et kõnealustel aladel oleks erandina üldisest tootmiskeelust siiski lubatud loomade karjatamine, sest elurikkuse seisukohalt oleks see pigem positiivne. Vahepeal juba paistis, et oleme tulemuseni jõudnud, kuid lõppversioon siiski karjatamise erandit ei maini (kuigi ei maini ka otsesõnu karjatamise keeldu, aga see võib siiski olla vaikimisi osa üldisest tootmiskeelust). Siin on halval kombel avaldunud ülemütologiseeritud „tootmisest kõrvalejätmise“ vajadus, mis on asendanud ökoloogiliste vajaduste kainemõistusliku hindamise.

Kokkuvõttes saab selle õige keerulise HPK mõjusid hindama hakata tegeliku rakendamise käigus. Kas tulevased kontrollid vaatavad läbi sõrme olulistele nõuetele, sest neid on raske looduses hinnata? Ja kas vastupidi, võimalikku karjatamist kui kergesti tuvastatavat „tootmist“ ehk näiteks elurikkust toetava päranniitude loomadega hooldamist hakatakse igal võimalusel karistama?

HPK 9. Keskkonnatundlike püsirohumaade ümberkujundamise või kündmise keeld Natura 2000 aladel

Tegemist on taas kord väikese sammuga õiges suunas. Loomulikult oleks parem, kui keskkonnatundlikud püsirohumaad - õigupoolest kõik püsirohumaad, mis päriselt seda nime väärivad - oleksid kaitstud kõikjal. Aga parem pool muna kui tühi koor. Ehk teisiti: pooltühi klaas on ju pooltäis.

Eesti määratleb keskkonnatundlikena püsirohumaad turvasmuldadel, pärandniidud ja väärtuslikud püsirohumaad ehk siis pikemat aega uuendamata rohumaad, mis on hakanud muutuma liigirikkamaks ja pärandniitude sarnaseks.

Natura 2000 aladel paiknevaid keskkonnatundlikke püsirohumaid ei ole lubatud künda. Turvasmuldadel on küll lubatud uuendada pealtkülvi teel, pärandniitued ja väärtuslikel püsirohumaadel pole uuendamine üldse lubatud.

Väetamise ega mürgitamise piirangut see HPK ei sõnasta, mis on muidugi puudujääk. Seega võib antud nõuet pidada väikeseks sammuks õiges suunas, aga sugugi mitte piisavaks.

ÜPP teemalise lugudeseeria autor on Eestimaa Looduse Fondi maaelu ekspert Aleksei Lotman

Vahekokkuvõtteks

Hea põllumajandus- ja keskkonnatingimuse nõuded on vaid üks osa tingimuslikkusest, nagu eelpool kirjas. Siia lisanduv tingimuslikkuse osaks ka kohustuslikud majandamisnõuded, mida käsitleme järgmises ehk kolmandas loos postituste seerias „ÜPPris huvitav: strateegiakava head ja vead“.






Eesti ÜPP (Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika) strateegiakava kiideti läinud aasta lõpuks heaks: sellel on olemas nii Euroopa Komisjoni kui Vabariigi Valitsuse heakskiit. Osalesime keskkonnaühenduste poolt aktiivselt kava ettevalmistamisel, nüüd on aeg vaadata otsa sellele, kuhu me oma ponnistusega jõudnud oleme.