Kõik uudised

ÜPPris huvitav - strateegiakava head ja vead. 1. osa: millise maa eest toetusi saab?

19. jaanuar 2023
Maaelublogi

Eesti ÜPP (Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika) strateegiakava kiideti läinud aasta lõpuks heaks: sellel on olemas nii Euroopa Komisjoni kui Vabariigi Valitsuse heakskiit. Osalesime keskkonnaühenduste poolt aktiivselt kava ettevalmistamisel, nüüd on aeg vaadata otsa sellele, kuhu me oma ponnistusega jõudnud oleme.

See pikk tee on tähendanud tihedat suhtlemist Maaeluministeeriumi rahvaga, mis on olnud töine ja vahel ka tore, aga tulemustest rääkides - mõndagi õnnestus ju suure pingutusega saavutada, aga mõnigi asi pole suurem asi. See kord vaatame, millisele maale antakse põllumajandustoetusi ja kuidas see põllumajandusmaa elurikkust mõjutab.

Meenutus minevikust - toetused vähendamas põllumajandusmaa elurikkust

Kui paarkümmend aastat tagasi otsustati ÜPP eelarves selleks ajaks suurimaks kuluosaks muutunud otsetoetused tootmisest lahutada, tekkis küsimus, millise pinna eest siis neid otsetoetusi maksta. Leiti, et maksta tuleb pinna eest, mis on põllumajanduses kasutatav. Lihtne?!

Paraku otsustati Euroopa Komisjonis, et seda lihtsat asja tuleb mõne eriti lihtsa näitaja abil täpsustada. Komisjoni ametnike arvates oli suureks küsimuseks see, mitu puud tohib põllumajandusmaa ühel hektaril olla. Millisel asjaolul täpselt see küsimus nii oluline tundus, ajalugu vaikib. Nagu ka sellest, millisest aknast välja vaadates või kust laest võeti arv 50, aga igatahes selline juhend liikmesriikidele läks.

Liigendamata monokultuurne põllumaa
Loomulikult kahjustas see nõue tugevalt kõrge loodusväärtusega põllumajandust, mille lahutamatuks osaks on puude-põõsastega karja- ja heinamaad ning mosaiiksed puudest ääristatud põllud.

Brüsseli ametnike arust, kes puude piirarvu kehtestasid, ilmselt õigel põllumajandusmaal puid pole. Mis on seda kummalisem, et samal ajal teised ametnikud, osalt koguni samas peadirektoraadis, tegelesid usinalt kõrge loodusväärtusega põllumajandusmaa tähtsuse rõhutamisega.

Eestis, kus me olime just äsja Euroopa Liitu astunud, tekitas see paber ja eriti selle üliagar täitmine PRIA ametnike poolt massilise toetuste tagasinõudmise puisniite ja -karjamaid kasutanud talunikelt. Suure vaevaga sai enamus talupidajaid sellest jamast päästetud, aga kahjuks mitte kõik: PRIA suutis siiski korraldada õige mitu näidispoomist. Ja ka need sajad talunikud, kellelt toetuste tagasinõudmine õnnestus peatada, ei saanud edaspidi siiski “puudega” maadelel toetusi taotleda.

Eelmise ÜPP reformi ajal kaheksa aastat tagasi üllitas Euroopa Komisjon delegeeritud määruse, millega põllumajandusmaa hektarile maksimaalselt lubatud puude arvu tõsteti 100-ni. See on muidugi samuti tobe, kuid täpselt kaks korda vähem tobe kui 50. Paraku ei muutnud Eesti piirmäära, jäädes mingil arusaamatul põhjusel ikka 50 juurde. Mul pole kunagi õnnestunud teada saada, miks. Kuigi oleme seda korduvalt küsinud.

Kas veame ise mineviku vead uude kavasse?!

Käesoleva reformi üheks potentsiaalselt paremaks osaks on liikmesriikidele senisest oluliselt suurema vabaduse andmine. Enam ei ütle Euroopa Komisjon, mitu puud tohib hektaril olla, toetusõigusliku põllumajandusmaa määratlus on jäetud liikmesriikide otsustada. Loomulikult rõhutasime keskkonnaühenduste poolt strateegiakava ettevalmistamise koosolekutel korduvalt, et 50 puu piir tuleb kaotada. Ka siin maaelublogis on antud teemal korduvalt juttu olnud, üks postitus aga ongi põhiliselt kõnealusele toetusõiguslikkuse teemale pühendet.

Paraku, mingil täiesti mõistetamatul põhjusel on strateegiakavas ikka sees nõue, et põllumajandusmaal tohib olla kuni 50 puud hektarile.
Pärandniitude hooldajate õppepäev Saaremaal

Õnneks küll on sellest reeglist tehtud ka väike erand. Nimelt on sedastatud, et pärandniit on igal juhul püsirohumaana osa toetusõiguslikult pinnast ja sellele 50 puu reegel ei kehti. Hea seegi - väike, aga õige oluline edasiminek võrreldes senise jamaga. Loodetavasti ei leiuta PRIA praktikas mingit uut viisi, kuidas siiski puisniidud ja -karjamaad otsetoetustest ilma jätta.

Lisaks puudele on tähtis mitmete põldudel asuvate maastikuelementide toetusõiguslikkus. Sama aastatetaguse dokumendiga määras Euroopa Komisjon hekkide jm maastikuelementide maksimaalseks laiuseks kaks meetrit.

Ka see kahemeetriste maastikuelementide nõue on loomulikult karjuvas vastuolus kõrge loodusväärtusega põllumajandusmaa väärtustamisega, sest maastikuelementide rohkus on oluliseks elurikkuse toetajaks.

Nimetatud tobedus jätkus ka eelmisel perioodil. Loomulikult rõhutasime keskkonnaühenduste poolt kõigil aruteludel, et uuel perioodil tuleb see jant lõpetada. Kahjuks otsustas ministeerium ka sel perioodil, kui küsimus on meie endi lahendada, selle jamaga jätkata. Väike lootus on küll, et maastikuelementidele, mis on määratletud tingimuslikkuse alusel säilitatavaks (millest teeme põhjalikumalt juttu järgmises postituses) selline piir ei kehti. Paraku on asi siiski üpris segane ja ilmselt selgub lõplikult alles rakendamise käigus. Nagu ikka, jääb meil vaid kaasa tunda loodusesõbralikumatele talunikele.

Sammuke õiges suunas: agrometsandus

Samuti on positiivne, et strateegiakavas on eraldi nimetatud agrometsandust kui toetusõiguslikku tegevust. Kahjuks on agrometsandus määratletud sedasi, et puud peavad kasvama rivis. Põllumehele on niikuinii mugavam kui puud rivis kasvavad, seega põldude kujundamisel uuteks agrometsapõldudeks on puude rivis istutamine loomulik, sestap on mõistetamatu, miks seda veel reeglite abil peab takka sundima. Samas ei soosi selline lähenemine olemasolevate puude säilitamist põllul, mis on elurikkuse seisukohalt olulisem kui uute istutamine. Lisaks jääb vähemalt esialgu siiski mõneti segaseks ega 50 puu piirmäär äkki ka agrotsandusele ei rakendu. Loota on, et mitte, aga lõplik selgus saabub vist taaskord töö käigus.

Märgalaviljeluse saatus on segane

Mõneti selgusetu on ka märgalaviljeluse saatus. Strateegiakava tekstis ei õnnestunud sellele viiteid leida (ei saa välistada, et vaatamata pikale otsimisele jäi suures dokumendis õige koht leidamata), mis tekitab mõningat muret. Siiski ei leidnud sealt ka midagi, mis märgalaviljeluse toetusõiguslikkust välistas. Otsetoetuse nõuete määruse eelnõus oli siiski märgalaviljelus toetusõigusliku tegevusena märgitud.

Kokkuvõtteks hinne 3+

ÜPP teemalise lugudeseeria autor on Eestimaa Looduse Fondi maaelu ekspert Aleksei Lotman

Kokkuvõttes võib öelda, et toetusõiguslikkuse osas on astutud pisike sammuke õiges suunas, kuid jäetud kasutamata võimalus terve süsteem mõistusepäraselt ringi teha. Hindeks võiks seega anda kolm pluss - eelmise perioodi kolm miinuse ja üleeelmise mitterahuldava asemel. Järgmistest postitustes vaatame, millist mõju keskkonnale avaldavad erinevad toetustega seotud tingimused.