ELF Arvamusfestivalil: Millisena soovime näha Eesti metsasid 100 aasta pärast?
Inimese eluiga on teadupoolest lühem kui metsa eluring - meid ega meie lapsi pole tõenäoliselt enam siin, et näha, milline on mets 100 aasta pärast. Saame vaid mõelda, millise metsa soovime pärandada oma lastelastele ja nende järeltulijatele. Me ei ole harjunud nii pikalt ette mõtlema, kuid metsa elutsükkel on pikk ja vajab justnimelt meie elukaarest kaugemale ulatuvat vaadet. Millest võiks siis lähtuda, et metsa kasutamist ja kaitset 100 aastat ette planeerida? Tõsiselt tuleb mõelda kahe suure suundumuse peale, millele inimkonnal tuleb lähikümnenditel vastu minna.
Kogu maailma tabanud elurikkuse kriisi silmas pidades tuleb praegu eesmärgiks võtta, et saja aasta pärast pakub mets eluvõimalust sama suurele arvule erinevatele elusolenditele, nagu täna. Selle eesmärgi saavutamiseks peab metsades olema saja aasta pärast oluliselt rohkem selliseid elupaiku, mis ohustatud metsaliikide säilimise tagavad. Taolisi elupaiku nimetatakse vanadeks loodusmetsadeks ning hetkel on neid alles vaid 2% metsamaast. Esimesed sammud metsaliikide kaitseks on juba tehtud - range kaitse all on 13,1% Eesti metsamaast. Range kaitse all olevad metsad on küll majandustegevusest paljuski mõjutatud, kuid 100 aastat rahu annab võimaluse nendel ökosüsteemidel taastuda. Tulevastel valitsejatel peab jätkuma pikka meelt, et hoida neid alasid lõpuni puutumatuna ka olukorras, kus vajadus puidu järgi on suurem, kui maailma metsad seda katta suudavad. Samuti tuleb meeles pidada, et oma ökoloogilist funktsiooni täidavad sellised kaitsealad vaid siis, kui need on metsamaastikus omavahel ühendatud. Seetõttu on praegu ülimalt oluline hoida selliseid metsi, mis range kaitse alla ei kuulu: vääriselupaiku; majanduspiirangutega metsi kaitsealadel, rohekoridorides, linnade ja asulate läheduses, jõgede ja järvede kallastel; tavalisi majandusmetsi, kus me hetkel veel elurikkuse säilimisele suurt tähelepanu ei pööra.
Teine kriis, millele palavas suvekuumuses oleme vastu astumas on kliimamuutused, mis toovad meie metsadele uusi väljakutseid: põuda, torme, üleujutusi, haiguspuhanguid ja tulekahjusid. Meie metsad on vaja muuta uutele väljakutsetele vastupidavamaks, samas tuleb kiiresti pidurit tõmmata kasvuhoonegaaside õhkupaiskamisele. Ühelt poolt tähendab see, et tuleb vältida nn puupõllundust - metsades tuleb soodustada erinevate puuliikide koos kasvamist. Monokultuursete, üheealiste puistute teket suurtel pindadel tuleb vältida. Samal ajal tuleb palju kõrgemalt hinnata metsade rolli kliimamuutuste leevendajana läbi süsinikuvaru hoidmise ja süsiniku sidumise võime puidus. Metsi ei tohi raiuda tasemel, mis viiks neis peituva süsinikuvaru vähenemiseni, suund tuleb võtta hoopis selle kasvatamisele. Samas tuleb puitu kasutada toodetes, mis hoiavad endas süsinikku maksimaalselt kaua.
Kui vaatame tulevikku neid kahte suurt kriisi silmas pidades ja nutikalt tegutsedes, saavad meie järeltulijad olla uhked keerukate otsuste üle, mille nende paremat elujärge silmas pidades langetasime. Kui me aga nimetatud kriisidele täna julgelt otsa ei vaata, siis anname neile vaid oma lühinägeliku tegutsemisega hoogu juurde.
Artikkel on ajendatud tänavusest Arvamusfestivalil toimuvast arutelust teemal “Millisena soovime näha Eesti metsasid 100 aasta pärast?”
ELFi eksperdid löövad tänavu kaasa mitmes arutelus:
"Millises maailmas tähistab Eesti oma 120. sünnipäeva?",
10. august 13:00-15:00, ELFist osaleb Silvia Lotman
"Kui palju tuulikuid Eestisse mahub?",
10. august 16:00-17:30, ELFist osaleb Aleksei Lotman
"Näha puude taga metsa - poliitikakujundamise kultuuri analüüs metsanduse debati näitel",
11. august 12:00-13:30, ELFist osaleb Tarmo Tüür
"Metsakaubamaja - valikus on erinevad keskkonnahüved!",
11. august 14:00-15:30, ELFist osaleb Lauri Klein
Loe ka:
ELF Arvamusfestivalil: Millises maailmas tähistab Eesti oma 120. sünnipäeva?
ELF Arvamusfestivalil: Milliseid hüvesid mets pakub?