Teadlane välitööl: neli tundi vihmasajuses soometsas botaanik Indrek Hiiesaluga

Indreku käimasoleva töö eesmärk on hinnata taimestiku ja puistu muutusi nii taastatud aladel kui ka planeeritavatel taastamisaladel. Vihmavarjud pea kohal asume teele esimese seirepunkti suunas. Üsna teekonna alguses “tervitab” meid metsise pabulahunnik – just metsise populatsiooni tugevdamiseks tehakse Kikepera looduskaitsealal pingutusi. Et metsiste seiramine on teiste ekspertide töö, liigume selle rõõmsa märkamisega edasi.

Varem kaardil paika pandud õigesse kohta jõudmiseks kasutab Indrek GPS-i ja minul ei ole muud teha, kui esiti üsna tihedas rabaäärses soometsas üle maha kukkunud okste ja puutüvede kalpsates ja märga trotsides sammu pidada, kuni Indrek paneb seljakoti maha. Hoolimata väga tihedast vihmast ja “lisatööriistana” kaasaskantavast tülikast vihmavarjust asub ta maha märkima esimest seirepunkti - 2x2 ruut, mille iga nurk vaatab ühte põhiilmakaarde. Sellel nelja ruutmeetrisel alal hinnatakse rohurinde liigirikkust.


Seejärel teeb Indrek spetsiaalse kaameraga 360-kraadise foto ja lisaks ka tavalised fotod igast ilmakaarest. Peale seda asub ta taimestikku uurima, määrab ruudu sees olevad liigid ja hindab nende ohtrust.
 

Küsimuse peale, et kuidas seirealad valitakse, räägib Indrek, et taastatud aladel võetakse valimisse neid kohti, kus on ühel eraldisel paiguti palju hukkunud puid.

“Aladel, kus taastamist veel toimunud ei ole, nagu näiteks Kikepera, tulebki tunnetuslikult valida kohad, kus eeldatavasti võivad taimkatte muutused toimuma hakata,” selgitab ta.

Kõik kolm seirepunkti, mis me sel pärastlõunal üles panime, olid silmnähtavalt erineva taimestikuga. Näiteks domineeris esimeses punktis sammal, teises oli maapind kaetud suuresti jänesekapsaga ning kolmandast leidsime suisa üheksat erinevat liiki taimi, sh kaitsealust käpalist. Alusmetski oli kolmandal alal rikkalik, kuid seal kasvas kuivendatud soometsadele omaselt rohkelt madalakasvulisi kuuski.


Seisvate puude hindamiseks kasutab Indrek klassikalist metsakorralduslikku tööriista - relaskoopi. Seireala lamapuidu hindamiseks kasutab ta aga mõõdulinti ja pussnuga. Mõõdulindiga veab ta taimkatte ruudu igast nurgast 10 meetri - seal, kus lint ristub lamapuuga, mõõdab ta teise mõõdulindiga puu ümbermõõdu. Seejärel suskab Indrek puitu pussnoa - mida sügavamale noateraots puitu läheb, seda kõdunenum puit on. Kui puidu sisse läheb vaid noa ots, siis on tegemist üsna toore puiduga.

“Kui näiteks viie aasta pärast järelseiret teha, saab hinnata, kui palju on puit edasi lagunenud ja kui palju on lamapuitu juurde kukkunud,” selgitab Indrek.

 
Läbi mõnusa soometsa teise seirepunkti liikudes ja vahepeal selleks üle kraavigi hüpates oli vihm järele jäänud. Samas tähendas vihmasaju lõpp pidu kihulastele, sääski nende hulgas vaid paar tükki. Kihulaste kaitseks oli Indrekul kaasas enda kohandatud mesinikumüts, millele ta oli ette pannud nii pisikeste aukudega võrgu, kust ei saa läbi ka kõige pisem keskendumist ja mõtlemist segav kihulane.
 
 
Üks põnevamaid mõõtmisi oli turbakihi tüseduse mõõtmine. Selleks kasutab Indrek toigast, kus on märgised iga 50cm järel. Sel päeval paika pandud kolmes seirepunktis oli ka turbakihi paksus üpris erinev - mõnes kohas läks toigas vaevu maasse ja mõõtsime vaid pool meetrit sügavust, kuid teises üle meetri.
 

Visuaalselt hindas veel Indrek, milline on ümbritsev reljeef, maastiku mättalisus ja kui kõrge on ligikaudselt põhjavee tase ehk kas maapind lirtsub või on lausa vesi maapinnast kõrgemal. Sel päeval oli maa pigem kuiv. Indreku kokkuvõtlik hinnang kõikide päeva jooksul läbitud seirepunktide põhjal oli, et ala on pikaajalise kuivendamise mõjul tugevalt kõdusoostunud.


Kui viimane seireruut on hinnatud ja kirjas, korjame kõik peale ruudu keskpunkti pandud punase vaia jälle kokku. Need vaiad võimaldavad järelseirajatel seirepunkti lihtsamini üles leida. Selliste seireuuringute puhul tuleb kindlasti järelseiret teha - Indreku sõnul viis kuni kümme aastat hiljem.
 
Kokku kulus meil neli tundi, et panna püsti kolm seirepunkti ning teha vajalikud vaatlused, mõõtmised, fotod ning need ka kaasasolevas tahvelarvutis vormi sisestada. Indrekul oli aga selja taga palju pikem päev, sest hommikul käis ta Öördi raba servas juba taastatud ala samal viisil seiramas.

Indrek räägib, et välitööpäev võibki venida 10-tunniseks. “Üldiselt kulub ühe punkti seiramiseks kuni tund, pluss liikumine seirepunktide vahel.”

Ka sel päeval saime metsast välja alles õhtul peale seitset üsna niiskete, veidi külmetavate ja väsinutena, kuid rahulolevatena, et plaanitud tööd tehtud said ning järjekorras järgmised alad ette saab võtta. 

Teadlasega käis metsas välitöid uudistamas ja pilte tegemas Katre Liiv.
 
Uuri märgalade taastamisest lisaks: elfond.ee/waterlands