Tarmo Tüüri mõtisklus Fred Jüssist*

Vastsel presidendil on juba suur toetus :-) - sama koosoleku lõpus, kui teeb ettepaneku kehtestada liikmemaksu suuruseks 25 rubla (30 rubla alternatiivina) ja ettepanek võetakse ühel häälel vastu.

Ja koosolekuid ja arutamisi seisis ees ridamisi. ELFi üldkoosolekud ja nõukogu koosolekud. Tavaliselt tegi Fred sissejuhatuse ja andis siis koosoleku juhtimise üle juhatuse liikmele. Tänasega sarnasel kenal kevadpäeval 1994. aastal sõnas Fred nõukogu koosoleku hakatuseks nõnda:

“Me kogeme, et me kõik oleme ikka veel elus. See on suur asi. Ja ehk küll on patt nii ilusat kevadist päeva kulutada tubaseks istumiseks ja tubaseks arupidamiseks, me teeme seda ikkagi usus, et see ennast õigustab, ja teadmises, et see on tarvilik.”

Nõukogu koosolekud kestsid enamasti oma neli tundi ja kõneks olnu on imekspandava täpsusega kirja pandud. Nimelt salvestati räägitu helilindile ja seejärel trükiti sisse, pea sõna-sõnalt.

1994. a 6. mai Postimehes ütleb Fred, et tema roll ELFis on kaasamõtlemine ja aitamine. Presidendi postile asudes “oli tema üheks tingimuseks ka see, et ta ei peaks tegelema intriigidega, mida Eestimaa on tihedalt täis. Seda tingimust on väga täpselt täidetud,” märgib ta rahulolevalt.

Kas see lõpuni nii jäi, ei tea. Eks ajad olid väga heitlikud ning ELFi arhiivist on näha, et pikkadel koosolekutel on arutatud üha rohkem erinevaid majanduslikke raskusi, organisatsioonilisi küsimusi, põhikirja muutmist, kinnisvarandust, programme ja toimkondi. Ja kust leida värsket verd - tegusaid ja nooremaid, kes teeks välitöid ja suudaks ka bürokraatlikud asjad ära toimetada, ehk nagu toona oli kombeks öelda: “kes oleksid ka head mänedžerid”.

Fred ütleb, et “tal pole soolikat” sellisteks asjadeks.

Ühel värske vere ja raha juurde saamise ning kas-maja-müüa-arutelul ütleb ta, et: “Tunnen end irdinimesena, sest ei ole omas rollis.”

Ja veel sõnab, et ta “ei ole kunagi olnud meeskonnamängija. Ma olen alati olnud üksiküritaja. Ja ma olen sinna, kuhu ma olen üldse jõudnud või kuhu hoovused on mind kandnud - on nad kandnud mind üksiküritajana”

Üdini aus tundub ta olema omal igal sõnavõtul. Ka siis kui miskit vastukarva on:

Nt kui arutatakse, et KeMilt peaks miljon krooni küsima ja kas kirjutama peaks Andres Tarand või Fred, ütleb ta otsejoones: “Ei mina ei hakka niisugust jama tegema”.

Ometi on ta president kuni 1998. aastani välja (mil ELF sihtasutuseks saab ning selline ametipost kaob. See amet on võrreldav praeguse nõukogu esimehega). Fred pole koosolekutel ja aruteludel sõnakaim või esiletükkija, ent vajalikul hetkel on tal alatasa mõni tarkusetera või mõttekäik oma kogemusest vahele pista. Sageli võtab ta tasakaalustaja rolli.

Mitmel korral tõstatab Fred, et on oluline inimestele teha nähtavaks see, millega ELF tegeleb. Ta algatab tutvustava piltide kogumi tegemise, mis oleks alati käepärast, “kas avalikel õhtutel, telesaates või minnes panka või välismaale”.

Fred selgitab ELFi nõukogus: “Peame tegema lähedaseks selle, mille heaks ELF töötab ja seda näitama. Tekitama soovi toetada, mitte fondi, vaid seda, mille heaks me töötame”. Ehk siis väga tänapäevane arusaam kommunikatsioonist ja selle rollist (vrdl ühelt teiselt nõukogu liikmelt: oleks tore kui keegi ELFis teeks PR-tööd, tuleb pommitada laiske ajakirjanikke).

Selline väike pildike joonistub ELFi arhiivimaterjale lapates. Selle põhjal tundub mulle, et enda sõnutsi üksiküritajal, kukkusid ka meeskonnas omad rollid päris kenasti välja.

Pealegi on neis allikates ju juttu eeskätt organisatsioonilistest asjatoimetustest ja arutamistest. Sisuline töö taasiseseisvunud Eesti looduse kaitsmisel käis neil aastatel suure hoo ja eduga. Olgu nimetatud kasvõi Soomaa ja Karula rahvusparkide asutamine ning Alam-Pedja LKA loomine või üle-eestiline põlismetsainventuur. Ja neid asju oli toona veel ridamisi, millest ühele ja teisele ka Fred oma käe või sõnaga kaasa aitas.

Eerik Leibakul, kes on üks vähestest, kes asutamisaegadest veel tänaseni ELFis tööl, on kõige eredamalt meeles Fredi panus Alam-Pedja looduskaitseala sündi:

"See oli ELFi esinduse väljasõit Puhja vallavolikogu istungile, millalgi 1993. aastal. Puhja vald oli seni kahtleval seisukohal Alam-Pedja looduskaitseala asutamise suhtes, seetõttu tõmmati ka keskkonnaministeeriumis ettevaatusest pidurit ning Alam-Pedja jäi Soomaa, Karula jt. uute kaitsealade rongist maha. Kui asi uuesti Puhjas arutlusele tuli, oli just volikogu istungile kaasa kutsutud Fred see, kes vallavolinikele ausalt ja inimkeeli selgitas, miks tema arvates selline kaitseala vajalik on. Küllap oli see esimene ja viimane kohaliku omavalitsusorgani istung, millel ta osales, aga tulemus oli muljetavaldav: Saulustest said Paulused, Alam-Pedjale näidati rohelist tuld ning ELF võitis sõpru ja toetajaid ka Palupõhja külas, kuhu hiljem ka looduskool rajati koos LKÜ-ga Kotkas."

Lõpetuseks tagasi tulles Fredi kirjutatu juurde ELFi 1992. a trükises (vt ülal):

Kuigi looduslik tasakaal on rikutud ja paljud muutused on pöördumatud, siis ka täna 33 aastat hiljem saame tõdeda, et õnneks mitte kõik pole tagasi pööramatu ning nii mõndagi häda on võimalik ja vahel koguni lihtne ära hoida.

Niiet, mis muud kui tegutseme selle nimel edasi! Ja hea on tunda, et Fred on meie tegemistele kõvasti hoogu andnud, jätnud omad jäljed meie kultuurikihti ning seeläbi on ka ELFi juured kindlamalt pinnases püsimas.

Aitäh, Fred, ja aitäh kohalviibijad, Fredi sõbrad ja lähedased!

* Kirja pandud Fredi mälestusõhtu tarbeks kevadisel pööripäeval 2025.