Seoses 2050 kliimaneutraalsuse eesmärgiga pöörab Euroopa Liidu mitmeaastane finantsraamistik 2021-2027 senisest suuremat tähelepanu kliimategevustele ja õiglasele üleminekule. Viimane on Eestis seni vähetuntud mõiste, mis viitab vajadusele tagada siirdel süsinikuvaesele majandusele fossiilkütuste tööstusega seotud töötajatele ja kogukondadele inimväärne tulevik.
Analüüsi üks autoritest, mõttekoja Praxis ekspert Mari-Liis Sepper tõdeb: „Õiglane üleminek ei leia veel meie riiklikes ega piirkondlikes strateegiates käsitlust, kuid see peab muutuma, kui Eesti soovib Ida-Virumaa arenguks kasutada äsja loodud õiglase ülemineku fondi vahendeid.“
Põlevkivipiirkond saab õiglaseks üleminekuks toetust, kui üleminekuks on plaan. See peab omakorda olema kooskõlas riikliku energia- ja kliimakavaga, mis Eesti puhul sisaldab vaid põgusaid viiteid õiglasele üleminekule.
„Eestil seisab alles ees töö õiglase ülemineku sisustamisel ja kavandamisel. Seda enam, et meil ei ole veel toimunud ulatuslikku ühiskondlikku debatti selle üle, kas põlevkivi kaevandamist ja kasutamist peaks kliimasurvel vähendama. Õiglast üleminekut saab edukalt läbi viia vaid siis, kui visiooni koostamisse on kaasatud kõik osapooled, sh põlevkivitööstuse töötajad ja Ida-Virumaa elanikud,“ võttis Sepper kokku Praxise analüüsi ühe olulisema soovituse.
Analüüsi tellisid kliimamuutuse ja Eesti energeetika tulevikustsenaariumide üle dialoogi eest vedavad keskkonnaühendused Eestimaa Looduse Fond, Keskkonnaõiguse Keskus ning Eesti Roheline Liikumine. ”Õiglase ülemineku kava peab olema sisukas ning avatud. Ühiskondlikus dialoogis tuleks leppida kokku ka selles, millal Eesti loobub fossiilkütuste kasutamisest. Nagu Praxise analüüs välja toob, peaks õiglase ülemineku kavale eelnev analüüs lähtuma jätkusuutlikkuse põhimõttest ning sisaldama muu hulgas süsinikumahukate tegevusalade ümberkujundamist või lõpetamist, tööjõule avalduva mõju hinnangut ning erinevate osapoolte seisukohti vajalikest meetmetest,” rõhutas Keskkonnaõiguse Keskuse jurist Kadi-Kaisa Kaljuveer.
