Lemme Aulise vana metsa lugu
Kord varakevadel olime abikaasaga matkamas. Olin rase, ootasime meie esimest last. Pärast pikka kõndimist tundsin väsimust ja hakkasin metsa vahel pilguga kohta otsima, kus peatuda ja hinge tõmmata. Läheduses kände ei paistnud, millel oleks saanud istuda. Mets oli varakevadele kohaselt lumine ja märg.
Natuke maad edasi liikudes leidsin koha, kus päikesekiired langesid matkarajal väljaulatuvale jämedale puujuurele. Päikese poolt kuivaks soojendatud puujuur osutus suurepäraseks hingetõmbepaigaks. Istusin ja sulgesin silmad. Olles natuke jõudu kogunud, hakkasin ümbrust uudistama. Silmitsesin juurt, millele toetusin, ja metsapiiri, üritades mõistatada, milline puudest oli mulle istumiseks oma tuge pakkunud. Sellest ei olnud võimalik aru saada, kuna puid oli palju ja lähimad neist kõrgusid minust pooleteise kuni kahe meetri kaugusel. Need olid võimsad ja väärikad puud, nende juurestik oli segunenud ning matkarada mu ümber juurtest sooniline. Tundsin viivuks, et olen osa metsast ja kogu loodusest mu ümber. Sulgesin silmad, hingasin koos metsaga, sirutusin ühes puudega kõrgusesse päikese poole, nautisin kevadiste päikesekiirte sillerdamist oma näol ja olin tänulik olemasolemise eest. Arvan, et nii nagu oli metski.
Loo autor: Lemme Aulis (40)