Jan Kausi järelmõte looduskaitse ja märgalade konverentsile 16.02.2022

Kuulates looduskaitse ja märgalade konverentsi ettekandeid, liikus mu mõte ikka ja jälle tagasi ühe mõtlemise erivormi – järelemõtlemise – juurde. Defineeriksin järelemõtlemist kui mõtlemisest mõtlemist. Kui suur osa meie mõtlemisest liigitub reageerimiseks, võib järelemõtlemist pidada reageerimiseks reageerimistele. Järelemõtlemine ei teki ainult pärilikkusaine ja keskkonna vahelises pingeväljas, vaid annab võimaluse seda pingevälja märgata, jälgida, mõtestada.
Kirjanik ja ELFi nõukogu liige Jan Kaus konverentsil kõnelemas Foto: Piret Räni

Toon näite. Maie Kiisel rõhutas korduvalt kuulamise olulisust, looduse kuulamisest rääkis Veljo Runnel. Kuulamist saab samuti pidada järelemõtlemise väljendusvormiks. Loomulikult ei liigitu iga kuulamine automaatselt järelemõtlemiseks, ent järelemõtlemist ei teki ilma kuulamiseta. Pean kuulamise all silmas nii otsest kuulamist kui ka üldisemat tähelepanelikkust. Eriti oluliseks võiks pidada teistsugususe kuulamist, olgu siis tegu teise inimesega või teise liigi isendiga. Ahto Neidek rääkis sellest, kuidas kuulata jalataldadega rabapinda.


Järelemõtlemist võib pidada mõtlemise kõige aeganõudvamaks, kõige aeglasemaks vormiks.

Riskides kiskuda väljendit „järele mõtlema“ liiga laiahaardeliseks, julgen pakkuda, et ka erinevad loodusvaatlused, millele osutasid näiteks samblikeuurijad ja nurmenukuvaatlejad, sisaldavad järelemõtlemise elementi. Järelemõtlemist võib pidada mõtlemise kõige aeganõudvamaks, kõige aeglasemaks vormiks. Samuti eeldab aeglust vaatlus, vaatlemine on vaatamise aeglustamine, pilgu pidurdamine, vajadusel suisa ajutine peatamine. Ent aeglases vaatamises, jälgimises, on peidus nähtu mõtestamise, st järelemõtlemise potentsiaal. Teaduslikku andmeanalüüsi ja arutelu on raske kujutada ette ilma järelemõtleva algeta.  

Miks ma sellest räägin? Sest tundub, et meie ühiskonnas on praegu piisavalt reageerivat mõtlemist, st vahetut, tundepõhist reageerimist mingitele keerulistele küsimustele. Kusjuures sageli ei järgne vahetu reageerimise faasile reageerimisele reageerimist, st järelemõtlemise faasi, sest reaktsioon on olnud afektiivne ning lähtub sageli ideoloogilisest eelhäälestusest, mis kipub sageli probleeme lihtsustama, erisusi eirama. Selle taustal vajame ehk omajagu rohkem kuulamist: inimeste kuulamist, teiste elusolendite kuulamist, koosluste kuulamist, võõra, võõrastava kuulamist – ja kõige kuuldu üle rahulikku, nüansitundlikku, püsivat järelemõtlemist. Eks siin ilmneb ka üks järelemõtlemise paradokse: kuna see pole midagi enesestmõistetavat ja staatilist, eeldab see ise järelemõtlemist. Kui juba esitada küsimusi nagu „miks ma sedasi mõtlen?“, „miks teine sedasi mõtleb?“, „miks on meie mõtted nõnda erinevad?“, „kas ja kuidas saaksin mina või tema mõelda teisiti?“, siis tuleb nende hulka mahutada ka küsimus „miks ma just sellisel kombel ja selliste asjade üle järele mõtlen, aga teiste asjade üle mitte?“ Nii et rohkem järelemõtlemist!

Muidugi võib paljude akuutsete, sh looduskaitsega seotud probleemide taustal öelda, et järelemõtlemiseks pole enam õieti aega, tuleb tegutseda. Võimalik. Ent teisalt tuleb eeldada, et tegutsemine pärast järelemõtlemist on suurema potentsiaaliga kui tegutsemine ilma järelemõtlemiseta. Jüri-Ott Salmi ettekande pealkirjas oli väljend „tegulugu“. Ei ole kandvat tegu ilma kandva loota, ning lugu saab muuta teoks siis, kui lugu on läbi mõeldud.

Mulle meeldib mõte arutelust ja vaidlusest kui metafoorsest tantsust.

Üks märkus veel, mis on seotud Tähtvere tantsukooli esitatud „Samblike tantsuga“. Mulle meeldib mõte arutelust ja vaidlusest kui metafoorsest tantsust. Levinum on mõelda, et väitlus on võitlus, mille käigus peab selguma vertikaalne tulemus – üks osutub võitjaks, teine kaotajaks. Väärtuskonflikte ja neid põhjustavaid hirme saab muidugi lahendada ka võideldes ning võitlus tundub üldjoontes lihtsam, selgem, sirgjoonelisem.

Ühesõnaga: kui käsitleda probleeme omamoodi tülialuste territooriumidena, saab neid jagada kaheti – eristamise eesmärgil tükeldada ja omavahel ühiselt jaotada. Esimesele jagamisviisile sobib rohkem võitlev mõtteviis, teisel jagamisviisi aluseks sobib paremini tantsiv mõtteviis. Kui me räägime looduskaitsest kui koostöövormist, siis tuleks ehk kasuks mõelda konflikti võimalust sisaldavast olukorrast kui tantsust, mille eesmärk pole ühe tantsupartneri võit teise üle (sel juhul polekski enam tegu ju tantsu, vaid pigem maadlusega, kuigi ma ei taha sugugi väita, et maadlusel puudub elus roll), vaid tants võiks viia osapoolte õnnetundeni hetkel, mil on kõlanud tantsu viimane takt. Muide, kui tantsuvõrdlus tundub liialdav, tuletan meelde, kuidas väljendus oma sõnavõtus Marko Kohv: turbatöötajatel on vaja ümbert kinni võtta.

Ja kui lubate konverentsi lõpetuseks veel üht ruumilist metafoori, siis võiks mõelda koostööst kui katsest luua kärgala.

Vaata ka Jan Kausi kokkuvõtet konverentsil  (al 1:36:15)


Looduskaitse ja märgalade koverentsi saab järelvaadata konverentsi kodulehel