Kõik uudised

Eha Metsallik: Vanade puude vajalikkusest

27. detsember 2021
Vana mets ehk päris mets aegade algusest peidab endas eluks vajalikke puuõõnsusi ilma milleta ei saa hakkama suur osa meie looduskodu elustikust. Alates väikekiskjatest, oravatest, paljude-paljude linnuliikideni ja putuktolmeldajateni välja.

Mina olen mesinik ning meie vööndis on elanud ühielulised putukad sageli puuõõnsustes, sealhulgas meevalmistajad mesilased (apis melifera) lausa n. ö. mesipuudes ehk põlipuude õõnsustes. Veel 150 aastat tagasi teati veel mesipuudest metsades või teati lausa meemetsi. Inimeste valmistatud raamtaru vaevalt 150 aastat alles.

Ühiselulised putukad mesipuudes ning sipelgad alusmetsas on kümneid miljoneid aastaid vanad. Selletõttu on nood organismid saavutanud sellise täiuslikkuse. Kliima muutudes – taandudes jääaegade ees või jälle laiendades oma areaali jahedamatesse piirkondadesse, kus on mesilasperedel olnud võimalik koguda piisavalt toitu, nii madalast rohu seest, kui kõrgete puude latvadest, et talved üle elada. Kõik see on olnud võimalik ainult tänu n. ö. vanade metsade liigirikkusele ning puuõõnsustele. Stepi ja kõrbevööndis on neil vähe võimalusi, mida meie Maaülikooli õppetool ei tea, väites läbi doktorantide, et mesilased on avamaa putukad, mis on suures osas vale.

Mesilaspered oma põliskodus – metsades puuõõntes talvituvad hästi, kuna seal on selle organismi loomulik keskkond: suudavad seal end kaitsta viiruste eest, mida inimene levitab, lõhkudes raamtarudes nende kobarat lahti. Ka tänapäeval, 21. sajandil, lendavad kümned tuhanded (Eestis 3-4 tuhat) mesilaspered igal aastal oma põliskoju metsadesse põlispuude õõnsusi otsima. Ainult kohutav on see, et enam ei ole õõnsaid puid, isegi mitte metsaparkides, polegi enam sadu aastaid vanu põlispuid mitte kusagil ning ringiekslevad sülemid hääbuvad, leidmata sobivat kodu! Tänapäeva inimene ei mõtle looduse vundamendi – tolmeldajate peale, ega puudeõõnsustes pesitsevate lindude peale. Lisaks elupaikade kadumisele kaob ka looduskodust elurikkus – liigirikkus. Liigirikkad loodusmetsad asenduvad monopuistuga, mis on võrdne kõrbega.

Meie vööndis on huvitav loodusnähtus – kevadised hallaööd, mis kahjustab õiepungi maapinna lähedalt kuni 10 meetri kõrguseni, kuid põlispuude ülaosas jäävad õiepungad alles: vahtratel, pärnadel, tammedel sumisevad suvel ladvad. Õiepungad jäävad alles ka metsavälu serva põlispuudel – mets hoiab halla eemal. Suurte soode ja rabade servas kahjustavad hallaööd vahel rohkem. Loodus ise näitab, et meie vööndis on hädasti vaja põlispuid, et säiliks tuhandete eluvormide ja liikide järjepidevus. Samas pärnikutega rabasaartel on meie tolmeldajate paradiis. Liigirikkas loodusmetsas, kus on erinevad pinnavormid, on meie tolmeldajatele jt putukatele (looduse vundamendile) pidev meekonveier (~ 300 liiki taimi) varakevadest hilissügiseni: alustades koldade ning sarapuudega ning lõpetades tubakaliste ja tarnadega. Ei maksa unustada ka okaspuudelt vahel saadavat mesikastet või õietolmu.

Üks minu lastelastest (4aastane) küsis kord, et kas loodus tahab i s e tagasi tulla!? Laps saab sellest aru, kuid kõrgelt haritud inimesed on loodusest sedavõrd võõrdunud, samas ise metsandust õpetades, et ei taipa: põlispuudel on rohkem okkaid ja lehti, kui väikestel puulastel – päris puud / põlispuud on kogu elava maailma ellujäämise aluseks.


Loo autor: Eha Metsallik