Kõik uudised

Raport: riigimetsas on raiutud kümne aastaga 5700 ha kaardistamata vääriselupaiku

15. veebruar 2021
Metsablogi
Eestimaa Looduse Fondi (ELF) raport “Kuhu kaovad meie vanad elurikkad metsad? Kaardistamata vääriselupaikade hävimine riigimetsas 2010-2019” toob välja, et riigimetsas on kümne aasta jooksul raietega hävitatud 5700 hektarit ehk rohkem kui kolme Naissaare jagu kaardistamata vääriselupaiku. ELF soovitab värske raporti valguses asuda viivitamatult vääriselupaiku laialdaselt kaardistama, teha RMK tegevustes olulisi parandusi ning juba raiutud alad kompenseerida.


Vääriselupaigad (ka VEP) on suure loodusväärtusega elupaigad majandatavas metsas. Nendel mõne hektari suurustel vana metsa aladel leidub sageli haruldasi, ohustatud või kitsalt kohastunud liike ning nende kaitse on metsaelustiku seisukohalt võtmetähtsusega. Riigimetsas on VEPide kaitsmine seadusest ning FSC sertifikaadist tulenev kohustus ning seal raieid teha reeglina ei tohi. Suurem osa teadaolevatest vääriselupaikadest kaardistati sajandivahetusel, kuid toona jäi leidmata hinnanguliselt üle poole VEPidest. Kaardistamata vääriselupaigad on tulenevalt suurest raiesurvest ohus, sest tegemist on ammu raieküpsuse saavutanud metsadega.


Hävinud kaardistamata vääriselupaikade hinnanguline pindala aastate lõikes (ha). Aastate 2010-2018 tulemused tulenevad metsakao andmetest ning 2019. aasta tulemus on saadud metsaregistri andmete põhjal.

Raportis on välja toodud, et ametkonnad ja RMK on vääriselupaikade kaardistamisega kahetsusväärselt venitanud ning seda lausa takistanud. Olukorras, kus suur osa vanadest elurikastest aladest oli ametlikult kaardile kandmata, määrati neid aastate jooksul massiliselt lageraiesse. Iseäranis palju on kõrge loodusväärtusega metsaalasid hävitatud 2019. aastal, kuigi RMK lubas toona avalikult, et hakkab taas laialdasemalt vääriselupaiku kaardistama ja kaitse alla võtma. RMK metsakorraldajad on küll viimastel aastatel teinud tänuväärset tööd uute VEPide kaardistamisel, kuid samal ajal on RMK juhtkond takistanud väliste ekspertide kaardistatud vääriselupaikade keskkonnaregistrisse jõudmist, suurendades nii riigiametnike halduskoormust kui aeglustades kogu vääriselupaikade kaardistamise protsessi.


Tutvu raportiga



Raporti põhijäreldused ja soovitused

Vääriselupaigad (ka VEP) on suure loodusväärtusega elupaigad majandatavas metsas. Seal elavad haruldased, ohustatud või kitsalt kohastunud liigid ning nende kaitse on metsaelustiku seisukohalt võtmetähtsusega.VEPide kaitse vajalikkus otsustati juba 20 aastat tagasi ning riigimetsades on VEPide kaitsmine seadusest tulenev kohustus. Raporti “Kuhu kaovad meie vanad elurikkad metsad?” põhiosa keskendub vääriselupaikade kadumisele aastatel 2010–2019, analüüsides selleks kaugseire meetodiga kogutud andmeid ning metsade takseerandmeid. VEPide hävimise analüüsi aluseks on kindlate tunnustega eelvalikualad, kus vääriselupaikade esinemise tõenäosus on välitöödel kindlaks tehtud.


Analüüsi tulemusena selgus:

●Aastatel 2010–2019 on riigimetsas maha raiutud vähemalt 5700 ha vääriselupaiku. See on rohkem kui kolme Naissaare jagu väärtuslikku vana metsa. Tõenäoliselt on VEPide vastutustundetu raiumise tõttu
mitmeid liike välja surnud või väljasuremisohtu sattunud.

● Kuigi 2019. aastal lubas RMK eelvalikualadel (ehk aladele, kus leidub suurema tõenäosusega vääriselupaiku) kehtestada ajutised raiepiirangud kuni VEPid on üles leitud, raiuti kõige rohkem eelvalikualasid riigimetsades just 2019. aastal. Raiete tõttu hävis hinnanguliselt 846 hektarit vääriselupaiku.

● Viimase kümne aasta jooksul on raiutud kõrge kaitseväärtusega metsadest hinnanguliselt 1,5 miljonit tihumeetrit puitu (75000 autokoormat), mida on müüdud FSC standardile vastava säästlikult varutud puiduna.


Raportis arutleme ka VEPide kaitse ajaloo põhjal kitsaskohtade üle, mis on aidanud kaasa vääriselupaikade hävimisele. Vääriselupaikade kaitse sai tuule tiibadesse sajandivahetusel, kui astuti mitmeid olulisi ja jõulisi samme nende leidmiseks ja kaitseks. Seejärel on VEPide kaardistamine aga venima hakanud ning veel säilinud vääriselupaiku järjepanu hävitatud.


Arutelule ja analüüsi tulemustele tuginedes leiame:

● Jõupingutusi vääriselupaikade leidmiseks tuleb oluliselt suurendada nii regulatsioonide, ressursside kui ka pädevuse kasvatamisega. Tarvis on laiendada inimeste ringi, kellel on õigus vääriselupaika määrata, ning leida rahalised vahendid suuremamahulise inventeerimise läbiviimiseks. Vääriselupaikade regulatsioon riigimetsas on mõistlik viia metsaseadusest looduskaitseseadusesse.Vääriselupaikade registreerimisel tuleb kaotada põhjendamatud menetluslikud protseduurid.

●Vajalik on FSC erakorralise auditi korraldamine RMK tegevuse kontrollimiseks vääriselupaikade kaardistamisel ja kaitsel, et välistada kõrge loodusväärtusega metsadest pärit puidu jätkuv sattumine FSC märgistusega toodetesse.

● Hävinud alad tuleb kompenseerida vanade metsade kaitseks rakendatavate täiendavate meetmetega. Selleks sobib VEPideks veel mitte liigituvate eelvalikualade kaitse, kus VEPidele omaste tunnuste ja väärtuste kujunemine lähematel aastakümnetel on kõige tõenäolisem.

● RMK peab lõpetama VEPide registreerimise menetlusliku takistamise, samuti peab RMK oma ekspertide VEPide leidmise ja määramise oskusi parandama.

Vääriselupaikade tõhus kaitse on metsade elurikkuse hoidmise võtmeküsimus. Paraku on RMK nende alade hoidmisesse hooletult suhtunud, mis on võimaldanud lagedaks raiuda märkimisväärses mahus kaardistamata vääriselupaiku. Olukorra parandamiseks on RMK-l, Keskkonnaministeeriumil ja FSC-l tarvis astuda VEPide kaardistamisel ja kaitsel kiireloomulisi samme.


Raporti koostasid Liis Kuresoo, Indrek Tammekänd ja Siim Kuresoo. Raporti väljaandmist toetasid Eesti Keskkonnaühenduste Koda ja Sigrid Rausing Trust.