Tarmo Tüür PMis: metsanduse arengukava vajab erapooletut ja avatud juhtimist
Metsanduse arengukava koostamise maraton sai alguse täpselt kolm aastat tagasi aruteluga metsandusnõukogus. Esmaspäeval, 7. detsembril riigikogus rääkinud värske minister tõi välja hulga selle protsessi plusse ning miinusena selle, et «laiapõhjaline kaasamine ei ole toonud soovitud tulemust». Võib filosofeerida, kas tulemust mitte toonud protsess on vajalik ja sisukas või mitte. Ent omal grotesksel moel on ministri jutupunktidega riigikogu ette saatnud metsandusametnikud sellesse lausesse kirjutanud varjatult ühe MAKi peamise probleemi – ministeeriumi asekantsleri ja metsaosakonna eestvedamine jättis vägisi ja korduvalt mulje, et protsessi suunatakse ühe kindla, nende soovitud tulemuse poole.
Esiteks näitas kallutatust ühtede huvide poole sel nädalal laiali saadetud juhtkogu koosseis. Keskkonnaühenduste koda tõi juba MAKi juhtkogu moodustamisel esile, et juhtkogus ei ole eri väärtused ja huvid võrdväärselt esindatud ning selges enamuses on majandushuvide või veelgi täpsemalt öeldes senise intensiivse metsanduse kursi pooldajad. Ministeerium pareeris kriitikat väitega, et koosseisu tasakaal pole oluline, sest nagunii võetakse otsused vastu konsensuse teel ja hääletamist «tuleb viimase võimalusena kaaluda, kui kuidagi muud moodi enam ei saa». Tegelikkuses osutus juba arengukava eesmärke kokku leppides, et töövormiks kujuneb lausaline hääletamine.
See kõik ei jätnud sugugi muljet avatusest ja siirast tahtest erinevaid tulevikuvalikuid arutada.
Teiseks ja veel selgemalt näitas ministeeriumi juba ette valitud suuna hoidmise taktikat arengustsenaariumide koostamine. Selles väga kaalukas etapis jäeti juhtkogu ja kõik sellesse kaasatud teadlased otsustavalt kõrvale – stsenaariumide koostamise metoodika ja lähteülesanne jäid hämaraks ning paljud juhtkogu tõstatatud küsimused vastuseta. Selle tagajärjel stsenaariumide koostamine venis ja ainus seni edukaks osutunud mõjude hindamise hange tuli tühistada. Küsitavused päädisid 2019. aasta lõpus valminud SEI Tallinna analüüsi varjamisega nii juhtkogu kui ka avalikkuse eest. See kõik ei jätnud sugugi muljet avatusest ja siirast tahtest erinevaid tulevikuvalikuid kirja panna ja analüüsida. Just selliste terviklike tulevikuvariantide kirjeldamine oleks andnud võimaluse nii juhtkogus, laiemalt ühiskonnas kui ka hiljem otsustajatel riigikogus teha läbipaistev ja kaalutletud valik. Üle poole aasta väldanud töö tulemus oli aga kõike muud kui sisukas ja terviklik ning valminud stsenaariumilaadsed tooted otsustati juhtkogus üksmeelselt prügikasti visata.
Kui pikka aega püüti avalikkuses näidata metsanduse arengukava koostamist kui laiapõhjalise kaasamise head näidet, siis viimase aastaga on see illusioon kokku kukkunud. Sel sügisel on arengukava protsessi kritiseeritud juhtkirjades ja selle vildakust kajastatud eri meediaväljaannetes ning analüüsitud poliitilistes arutelusaadetes. Eesti Ekspressi juhtkirjas (30.09.2020) nenditi, et hoolimata pikast protsessist ei ole tulemust näha ning keskkonnaministeerium pole tegelikult oma ülesandega hakkama saanud. Ülesandega ehitada koosmeelt, võtta asjaosaliste hirme maha, anda neile tagatisi ja painutada jäigalt seisjaid kokkuleppe poole. «Vaatamata ilusale jutule on riik toetanud vaid vaidluse üht poolt, käitudes pahauskselt. Ning liigutanud sellega kompromissi silmapiiri taha.» Ka Postimehe juhtkirjas (25.09.2020) toodi esile, et keskkonnaministeerium paistab tegutsevat ühe poole huvides ning «ministeerium ja selle allasutused ei ole ise piisavalt avatud diskussiooniks». Ometi näeme, kuidas ministeerium püüab vastutust protsessi ebaõnnestumise eest enda kaelast ära veeretada.
Pikemalt Eesti metsapoliitikat jälginud või selles osalenud inimesed teavad, et looduse kaitsmise ja metsamajandamise vahelise vastuolu näitamine mustvalge ja lahendamatu konfliktina on levinud võte. Kui kaasajal endal puudub tegelik tahe pooli teineteisele lähendada, siis paratamatult pinged vaid suurenevad. Töökohtumiste tulemuse määravad kõvem hääl, jultumus vahele segada või vastaspoolt rünnata. Mida heledama leegiga konflikt põleb, seda kindlam on selle varjus kabinetis sobivaid otsuseid vermida. Paraku jääb kähmluse varju ka kirju palett võimalikke valikuid ja lahendusi, mis aitaksid meie metsandust korraldada säästlikumalt, mõistlikumalt ning kõiki väärtusi sisuliselt arvestades. Loodan, et värske minister ei jätka senise intensiivse metsamajanduse soosimist ning otsib suuremat tasakaalu nii arengukava juhtimisel, ekspertide ja asjaosaliste kaasamisel kui ka arengukavas endas.