Kõik uudised
Tarmo Tüür Eesti Ekspressis: Riigimetsa restart
Äsjase kriisi ajel on viimane aeg üle vaadata, kuidas riigimets saaks Eesti tulevikku ja meie ühisesse heaollu panustada. Kuidas peatada metsalooduse mitmekesisuse hääbumine ning riigimetsa hoidmine vastavalt ümber kujundada.
Pandeemiaga oleme ümbritsevalt keskkonnalt saanud senistest suurima hoiatuse. Ka üha sagenevad orkaanid, ulatuslikud metsapõlengud, globaalne temperatuuritõus on toonud käegakatsutavaid märke, mida Maa keskkonna muutumine kaasa toob. Kogu maailm räägib kliimakriisist, ent oleme veelgi laiema globaalse keskkonnakriisi lävel ning tegeledes vaid süsinikuarvutustega ning mõistmata ja otsimata lahendusi elurikkuse kadumisele, valime kindla tupiktee.
Teadlased üle ilma on teinud puust ja punaseks, kui oluline on elurikkus ja looduse mitmekesisus nii keskkonnakriisi leevendamiseks kui ka sellega hakkama saamiseks. Globaalselt ja lokaalselt - see on meie parim kindlustus. Sestap peame elurikkust ja mitmekesisust hoidma ja taastama niitudel, veekogudes, märgaladel, põllumaadel ja metsas. See on väärt investeering tulevikku.
Majandamise kesksus
Riigimets moodustab Eestimaast veerandi. Oleme usaldanud oma ühise metsa hoidmise Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) hoolde. Metsa peremehena peaks RMK jälgima, et metsast saaks vajaliku puidu, kaitstud oleks loodusväärtused, leiduks piisavalt kohti jalutamiseks ja marjul käimiseks ning hoitud oleksid olulised kodumetsad ja looduslikud pühapaigad. Ent see on vaid ideaalpilt. RMK eelarve ja tegevus näitab selgelt, et riigimetsa süsteemi toimimisloogika on tugevalt majandamiskeskne. Metsa tuleb igal võimalikul hektaril ja igal võimalikul moel MAJANDADA. Tuleb istutada, hooldada, harvendada, kuivendada, rajada teid, raiuda, tõrjuda üraskit. Kõik muu liigitub ses valguses saamata jäänud puidutuluks.
Statistika näitab selgelt, et raieküpsete metsade - eriti okaspuude varud on riigimetsas kahanemas. See on toonud raiesurve üha enam metsadesse, mille raiumist oleme seni pidanud mõeldamatuks. Näiteks paljud asulalähedased nn kodumetsad olid veel pisut enam kui kümnendi eest ka seaduse järgi kaitsestaatuses, ent nüüd enam mitte. Mitmelt poolt Eestist on kuulda kohalike elanike pahameelt selle üle, kuidas nende kodukoha riigimetsaga ringi käiakse. Kogukondade püüded oma elukeskkonna kujunemises kaasa rääkida on sageli liiva jooksnud. Selliseid näiteid leiab põgusa veebiotsinguga. Samuti näiteid looduslike pühapaikade hävimisest ning raiumisest puhkealadel.
Hoiame loodusväärtusi, ent tegelikult ei hoia ka
Metsaelustiku käekäiku puudutavat sisulist debatti püütakse avalikkuses järjekindlalt summutada kaitsealuse metsa protsendi ja hektaritega. Vaadates aga lähemalt, milline on seis loodusväärtuste hoidmisega riigimetsas, pole see paraku kaugeltki rõõmustav.
Mõni aasta tagasi, kui püüti täita eesmärgiks seatud metsakaitse pindala, selgus, et riigimaadel enam selleks piisavalt vana metsa ei leidu ja kaitse alla pidi võtma ka noorendikke ja raiesmikke. Loodusmetsa on järel veel vaid 2% Eesti metsadest, kuid endiselt pole seda lõpuni kaardistatud ja kaitse alla võetud. Väga napp on info loodusväärtustest majandatavas metsas.
Kui pole (piisavalt) infot, kuidas intensiivne majandamine elustikku sammhaaval hävitab, siis ju nähtavat probleemi pole. Ometi on päevselge, et elurikkust tuleb hoida, jälgida ja kaitsta kõigis metsades. Me ei saa elustikku suruda kokku kaitsealadele.
Majandusmetsas looduse hoidmise tõhustamiseks on üle 20 aasta tagasi Skandinaavias välja töötatud vääriselupaikade põhimõte. Vääriselupaik on looduse seisukohast kõige väärtuslikum paik keset majandusmetsa, justkui elurikkuse oaas. Sageli on tegemist vanade loodusmetsa kildudega. Vastutustundlik metsaomanik hoiab vääriselupaiku, sest need pakuvad mitmetele liikidele sobivaid elutingimusi, mida tavaline majandusmets ei paku. Samas on mitmekesine mets vastupidavam kahjuritele, tuulemurrule ja teistele võimalikele ohtudele.
Vääriselupaikade pindala riigimetsas on marginaalne ning kord on ühene - RMK peab olema vastutustundlik metsamajandaja ning vääriselupaiku raiuda ei tohi, seda nii keskkonnaministri käskkirja kui vastutustundliku metsamajandamise FSC sertifikaadi kohaselt. Ometi raius RMK vääriselupaiku üle kümne aasta, tuginedes sellele, et nad lihtsalt ei tea, kus need asuvad. Paar aastat tagasi hakkasid loodusuurijate seltsi eksperdid riigimetsas vääriselupaiku kaardistama. Isegi meediasse jõudis näiteid, kuidas see töö osutus võidujooksuks harvesteridega, mitmel puhul oli enne kaardistamist väärtuslikum osa metsast juba maha võetud. Kui see tegevus ähvardas RMKd sertifikaadist ilmajäämisega, hakkas jää liikuma. Nimelt andis RMK möödunud aasta alguses teada, et inventeerib eelolevate aastate jooksul 57 000 ha metsaalasid, et edaspidi hoida ära võimalike vääriselupaikade raiumist.
Ometi on RMK ka pärast seda lubadust raiesse määranud kümneid vääriselupaiga tunnustega paiku. Samuti püüdnud leida võimalusi, kuidas juba kaardistatud vääriselupaikade registrisse kandmisest hoiduda. Muu hulgas väites, et nii jääks mõnes piirkonnas küpset metsa raiumiseks liiga väheks või seades kahtluse alla inventeerijate kompetentsi. Vägisi tekib küsimus, miks sildi järgi vastutustundlik majandaja näeb nõnda palju vaeva, et loodusväärtuste kaitsest kõrvale hoida. Miks vähesedki sammud metsalooduse kaitseks on astutud vaid välise surve tulemusel?
Tuleb rohkem raiuda, et saaks rohkem raiuda
Riigimetsa looduse vaesestumisele annavad hoogu igal aastal rajatavad teed ja süvendatavad kraavid. Suur osa riigimetsa puidutulust lähebki sedakaudu hoopiski mitte riigikassasse, vaid loodusväärtuste hävitamisele. Tohutud kuivenduskraavid ja teedevõrk vaesestavad elukeskkonda ja samm-sammult hävivad eri liikide elupaigad.
Minult on korduvalt küsitud, miks selliseid magistraale metsadesse vaja on. Teadlaste konsortsiumi koostatud metsanduse arengukava alusuuringust selgub, et metsateede majandusliku tasuvuse kohta teadustöid tehtud pole. Seega ei saa ka mõistlikult kaaluda, kas ja millistel juhtudel majanduslik aspekt kaaluks üles ökoloogilise kahju. Metsakuivenduse efektiivsust RMK enda sõnul ei hinda, kuna tegu pole uute süsteemide rajamisega, vaid rekonstrueerimisega. Samas kulutatakse kuivenduse ja teede rekonstrueerimisele igal aastal umbes 20 miljonit eurot. (Näiteks aastatel 2015-2018 oli see samas suurusjärgus riigieelarvesse tasutud dividendidega.) Kas ikka on mõistlik üha rohkem raiuda, et saadud rahast kümneid miljoneid kulutada selleks, et saaks veel rohkem raiuda? Kui looduse mastaapne ümberkujundamine seostub teadvuses nõukogude ajaga, siis riigimetsas pole see aeg veel kummalisel kombel lõppenud.
Milline hind on loodusväärtuste hävimisel, on püütud välja arvutada. Näiteks OECD on hinnanud, et elurikkuse kao ja maa kahjustumise tõttu on maailm perioodil 1997-2011 kaotanud igal aastal suurusjärgus 9-29 triljonit eurot. Maailma autoriteetseim teadlastekogu elurikkuse alal, IPBES on kirjeldanud põhjalikus raportis, milline on lähenev elurikkuse kriis ning selle võimalikud tagajärjed. Kuivõrd kolossaalsed on kriisiga kaasnevad kulud, saime aimu juba lühiajalisegi koroonakriisiga. Elurikkuse hoidmiseks tuleb teha maksimum, et veel suuremaid kriise vältida.
Kui kellelegi on jäänud mulje, et suurt raiemahtu õigustavad matkarajad ja puhkealad riigimetsas või looduskaitse tööd, siis nii see pole. Looduses liikumisega seotule kulub RMK eelarvest vaid paar protsenti. Seejuures suur osa külastustaristu ja looduskaitse töid rahastatakse projektidest, mitte teenitud puidutulust.
Riigimetsa ühe (kirjutamata) rollina on nähtud ka puidutööstusele stabiilse mahu ja hinnaga puiduvoo tagamist. Mis ühtlasi lihtsustatult tähendab, et kui tark metsaomanik raiuks siis, kui ilmaolud ja turuhind seda soosivad, siis riigimetsas tuleb raiuda kogu aeg. Oleme Eestis kaldunud Skandinaavia eeskujul võrdlemisi odavale ja peaaegu piiramatule puidu kättesaadavusele põhinevasse metsandusmudelisse, mille lahutamatu osa on riigimets. Päevselge, et see on meie SKPsse panustanud, ent sama selge on, et rohepöördeks valmistuvas Euroopas ei saa see mudel enam kaua toimida. Tark oleks see lõpetada enne, kui oma elukeskkonna pöördumatult muutnud oleme.
Kuidas edasi?
Õige aeg on vaadata ühiselt peeglisse ja endale tunnistada, et meie riigimetsa senise majandaja kontseptsioon on aegunud. Usutavasti on riigimetsas toimuvat ohjavad ametnikud keskkonnaministeeriumis ja RMK juhtkond teinud oma tööd parima äranägemise järgi. Juurprobleem on, et ootus RMK juhtkonnale (ning sealt edasi nende ootus kogu organisatsioonile) on ennekõike rohke puiduvarumine. Kõik me koos oleme riigimetsa omanikud ja järelikult oleme seda aktsepteerinud. Riigimetsast meedias rääkides on ühikuteks peaasjalikult euro, tihumeeter ja hektar. Halva metsaomanikuna justkui unustame järjekindlalt, et tihumeetrid ei räägi mitte midagi inimeste ja kogukondade rahulolust ja elukeskkonna kvaliteedist. Ja hektarid ei näita kröömikestki looduse või liikide käekäigu kohta.
Vaja on uut mõõdupuud. Riigimetsa käekäiku ja selle hoidjamajandaja edukust tuleks ühiskonnana hinnata selle järgi, mis metsa alles jääb ning looduslikuna säilib. Mitte selle järgi, mida ja kui palju sealt välja tuuakse ning mida ümber kujundada jõutakse. Riigimets moodustab Eestimaa pindalast umbkaudu veerandi ning see annab meile ühena vähestest Euroopas privileegi mitte raiuda lagedaks piirkondi, mida vajame elamiseks. Saame hoida Eestile omast loodust ja sellega seotud kultuuripärandit. See ei tähenda kaugeltki, et riigimetsa ei peaks majandama ega raiuma. Küll aga peame selgemalt teadvustama, millise mahu, milliste majandamisvõtete ja kaasnevate mõjudega seda praegu tehakse. Hind, mida seni oma elukeskkonna ja looduse arvelt maksame, on väga kõrge.
Artikkel ilmus Eesti Ekspressis 10. juunil 2020.
Artikli autor: Tarmo Tüür, ELFi juhatuse esimees
Teadlased üle ilma on teinud puust ja punaseks, kui oluline on elurikkus ja looduse mitmekesisus nii keskkonnakriisi leevendamiseks kui ka sellega hakkama saamiseks. Globaalselt ja lokaalselt - see on meie parim kindlustus. Sestap peame elurikkust ja mitmekesisust hoidma ja taastama niitudel, veekogudes, märgaladel, põllumaadel ja metsas. See on väärt investeering tulevikku.
Majandamise kesksus
Riigimets moodustab Eestimaast veerandi. Oleme usaldanud oma ühise metsa hoidmise Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) hoolde. Metsa peremehena peaks RMK jälgima, et metsast saaks vajaliku puidu, kaitstud oleks loodusväärtused, leiduks piisavalt kohti jalutamiseks ja marjul käimiseks ning hoitud oleksid olulised kodumetsad ja looduslikud pühapaigad. Ent see on vaid ideaalpilt. RMK eelarve ja tegevus näitab selgelt, et riigimetsa süsteemi toimimisloogika on tugevalt majandamiskeskne. Metsa tuleb igal võimalikul hektaril ja igal võimalikul moel MAJANDADA. Tuleb istutada, hooldada, harvendada, kuivendada, rajada teid, raiuda, tõrjuda üraskit. Kõik muu liigitub ses valguses saamata jäänud puidutuluks.
Statistika näitab selgelt, et raieküpsete metsade - eriti okaspuude varud on riigimetsas kahanemas. See on toonud raiesurve üha enam metsadesse, mille raiumist oleme seni pidanud mõeldamatuks. Näiteks paljud asulalähedased nn kodumetsad olid veel pisut enam kui kümnendi eest ka seaduse järgi kaitsestaatuses, ent nüüd enam mitte. Mitmelt poolt Eestist on kuulda kohalike elanike pahameelt selle üle, kuidas nende kodukoha riigimetsaga ringi käiakse. Kogukondade püüded oma elukeskkonna kujunemises kaasa rääkida on sageli liiva jooksnud. Selliseid näiteid leiab põgusa veebiotsinguga. Samuti näiteid looduslike pühapaikade hävimisest ning raiumisest puhkealadel.
Hoiame loodusväärtusi, ent tegelikult ei hoia ka
Metsaelustiku käekäiku puudutavat sisulist debatti püütakse avalikkuses järjekindlalt summutada kaitsealuse metsa protsendi ja hektaritega. Vaadates aga lähemalt, milline on seis loodusväärtuste hoidmisega riigimetsas, pole see paraku kaugeltki rõõmustav.
Mõni aasta tagasi, kui püüti täita eesmärgiks seatud metsakaitse pindala, selgus, et riigimaadel enam selleks piisavalt vana metsa ei leidu ja kaitse alla pidi võtma ka noorendikke ja raiesmikke. Loodusmetsa on järel veel vaid 2% Eesti metsadest, kuid endiselt pole seda lõpuni kaardistatud ja kaitse alla võetud. Väga napp on info loodusväärtustest majandatavas metsas.
Kui pole (piisavalt) infot, kuidas intensiivne majandamine elustikku sammhaaval hävitab, siis ju nähtavat probleemi pole. Ometi on päevselge, et elurikkust tuleb hoida, jälgida ja kaitsta kõigis metsades. Me ei saa elustikku suruda kokku kaitsealadele.
Majandusmetsas looduse hoidmise tõhustamiseks on üle 20 aasta tagasi Skandinaavias välja töötatud vääriselupaikade põhimõte. Vääriselupaik on looduse seisukohast kõige väärtuslikum paik keset majandusmetsa, justkui elurikkuse oaas. Sageli on tegemist vanade loodusmetsa kildudega. Vastutustundlik metsaomanik hoiab vääriselupaiku, sest need pakuvad mitmetele liikidele sobivaid elutingimusi, mida tavaline majandusmets ei paku. Samas on mitmekesine mets vastupidavam kahjuritele, tuulemurrule ja teistele võimalikele ohtudele.
Vääriselupaikade pindala riigimetsas on marginaalne ning kord on ühene - RMK peab olema vastutustundlik metsamajandaja ning vääriselupaiku raiuda ei tohi, seda nii keskkonnaministri käskkirja kui vastutustundliku metsamajandamise FSC sertifikaadi kohaselt. Ometi raius RMK vääriselupaiku üle kümne aasta, tuginedes sellele, et nad lihtsalt ei tea, kus need asuvad. Paar aastat tagasi hakkasid loodusuurijate seltsi eksperdid riigimetsas vääriselupaiku kaardistama. Isegi meediasse jõudis näiteid, kuidas see töö osutus võidujooksuks harvesteridega, mitmel puhul oli enne kaardistamist väärtuslikum osa metsast juba maha võetud. Kui see tegevus ähvardas RMKd sertifikaadist ilmajäämisega, hakkas jää liikuma. Nimelt andis RMK möödunud aasta alguses teada, et inventeerib eelolevate aastate jooksul 57 000 ha metsaalasid, et edaspidi hoida ära võimalike vääriselupaikade raiumist.
Ometi on RMK ka pärast seda lubadust raiesse määranud kümneid vääriselupaiga tunnustega paiku. Samuti püüdnud leida võimalusi, kuidas juba kaardistatud vääriselupaikade registrisse kandmisest hoiduda. Muu hulgas väites, et nii jääks mõnes piirkonnas küpset metsa raiumiseks liiga väheks või seades kahtluse alla inventeerijate kompetentsi. Vägisi tekib küsimus, miks sildi järgi vastutustundlik majandaja näeb nõnda palju vaeva, et loodusväärtuste kaitsest kõrvale hoida. Miks vähesedki sammud metsalooduse kaitseks on astutud vaid välise surve tulemusel?
Tuleb rohkem raiuda, et saaks rohkem raiuda
Riigimetsa looduse vaesestumisele annavad hoogu igal aastal rajatavad teed ja süvendatavad kraavid. Suur osa riigimetsa puidutulust lähebki sedakaudu hoopiski mitte riigikassasse, vaid loodusväärtuste hävitamisele. Tohutud kuivenduskraavid ja teedevõrk vaesestavad elukeskkonda ja samm-sammult hävivad eri liikide elupaigad.
Minult on korduvalt küsitud, miks selliseid magistraale metsadesse vaja on. Teadlaste konsortsiumi koostatud metsanduse arengukava alusuuringust selgub, et metsateede majandusliku tasuvuse kohta teadustöid tehtud pole. Seega ei saa ka mõistlikult kaaluda, kas ja millistel juhtudel majanduslik aspekt kaaluks üles ökoloogilise kahju. Metsakuivenduse efektiivsust RMK enda sõnul ei hinda, kuna tegu pole uute süsteemide rajamisega, vaid rekonstrueerimisega. Samas kulutatakse kuivenduse ja teede rekonstrueerimisele igal aastal umbes 20 miljonit eurot. (Näiteks aastatel 2015-2018 oli see samas suurusjärgus riigieelarvesse tasutud dividendidega.) Kas ikka on mõistlik üha rohkem raiuda, et saadud rahast kümneid miljoneid kulutada selleks, et saaks veel rohkem raiuda? Kui looduse mastaapne ümberkujundamine seostub teadvuses nõukogude ajaga, siis riigimetsas pole see aeg veel kummalisel kombel lõppenud.
Milline hind on loodusväärtuste hävimisel, on püütud välja arvutada. Näiteks OECD on hinnanud, et elurikkuse kao ja maa kahjustumise tõttu on maailm perioodil 1997-2011 kaotanud igal aastal suurusjärgus 9-29 triljonit eurot. Maailma autoriteetseim teadlastekogu elurikkuse alal, IPBES on kirjeldanud põhjalikus raportis, milline on lähenev elurikkuse kriis ning selle võimalikud tagajärjed. Kuivõrd kolossaalsed on kriisiga kaasnevad kulud, saime aimu juba lühiajalisegi koroonakriisiga. Elurikkuse hoidmiseks tuleb teha maksimum, et veel suuremaid kriise vältida.
Kui kellelegi on jäänud mulje, et suurt raiemahtu õigustavad matkarajad ja puhkealad riigimetsas või looduskaitse tööd, siis nii see pole. Looduses liikumisega seotule kulub RMK eelarvest vaid paar protsenti. Seejuures suur osa külastustaristu ja looduskaitse töid rahastatakse projektidest, mitte teenitud puidutulust.
Riigimetsa ühe (kirjutamata) rollina on nähtud ka puidutööstusele stabiilse mahu ja hinnaga puiduvoo tagamist. Mis ühtlasi lihtsustatult tähendab, et kui tark metsaomanik raiuks siis, kui ilmaolud ja turuhind seda soosivad, siis riigimetsas tuleb raiuda kogu aeg. Oleme Eestis kaldunud Skandinaavia eeskujul võrdlemisi odavale ja peaaegu piiramatule puidu kättesaadavusele põhinevasse metsandusmudelisse, mille lahutamatu osa on riigimets. Päevselge, et see on meie SKPsse panustanud, ent sama selge on, et rohepöördeks valmistuvas Euroopas ei saa see mudel enam kaua toimida. Tark oleks see lõpetada enne, kui oma elukeskkonna pöördumatult muutnud oleme.
Kuidas edasi?
Õige aeg on vaadata ühiselt peeglisse ja endale tunnistada, et meie riigimetsa senise majandaja kontseptsioon on aegunud. Usutavasti on riigimetsas toimuvat ohjavad ametnikud keskkonnaministeeriumis ja RMK juhtkond teinud oma tööd parima äranägemise järgi. Juurprobleem on, et ootus RMK juhtkonnale (ning sealt edasi nende ootus kogu organisatsioonile) on ennekõike rohke puiduvarumine. Kõik me koos oleme riigimetsa omanikud ja järelikult oleme seda aktsepteerinud. Riigimetsast meedias rääkides on ühikuteks peaasjalikult euro, tihumeeter ja hektar. Halva metsaomanikuna justkui unustame järjekindlalt, et tihumeetrid ei räägi mitte midagi inimeste ja kogukondade rahulolust ja elukeskkonna kvaliteedist. Ja hektarid ei näita kröömikestki looduse või liikide käekäigu kohta.
Vaja on uut mõõdupuud. Riigimetsa käekäiku ja selle hoidjamajandaja edukust tuleks ühiskonnana hinnata selle järgi, mis metsa alles jääb ning looduslikuna säilib. Mitte selle järgi, mida ja kui palju sealt välja tuuakse ning mida ümber kujundada jõutakse. Riigimets moodustab Eestimaa pindalast umbkaudu veerandi ning see annab meile ühena vähestest Euroopas privileegi mitte raiuda lagedaks piirkondi, mida vajame elamiseks. Saame hoida Eestile omast loodust ja sellega seotud kultuuripärandit. See ei tähenda kaugeltki, et riigimetsa ei peaks majandama ega raiuma. Küll aga peame selgemalt teadvustama, millise mahu, milliste majandamisvõtete ja kaasnevate mõjudega seda praegu tehakse. Hind, mida seni oma elukeskkonna ja looduse arvelt maksame, on väga kõrge.
Artikkel ilmus Eesti Ekspressis 10. juunil 2020.
Artikli autor: Tarmo Tüür, ELFi juhatuse esimees