Tarmo Tüür EEs: Hääletame – kes on vana metsa raiumise poolt! Ja käed tõusevad
Riigikogu valimiste sagina varjus tehti oluline valik ka Eesti metsanduses. See sündis keskkonnaministeeriumi kabinettides, kus kinnitati uue metsanduse arengukava koostamise plaan ja juhtkogu koosseis. Avalikult rõhutatakse, et koostatava kavaga soovitakse laiapõhjalist ühiskondlikku kokkulepet ning eesmärk on jõuda konsensusele. Tegelikult näib, et Eesti metsa järgmise kümnendi kaalukaimad otsused langevad kogus, kust looduse ja ökoloogiliste väärtuste esindajad on sisuliselt välja jäetud. Üksmeele otsimise asemel on plaanis hoopis hääletamine.
Kümne aasta eest poleks see kedagi üllatanud, toona tehtigi metsanduspoliitikat sel moel. Aasta enne arengukava koostamise alustamist alandati järsult raieküpsuse kriteeriume, mille tulemusena kasvas hüppeliselt raieküpsete metsade osakaal (mõnel puuliigil isegi kahekordistus). Seejärel koostati peamiselt intensiivmetsanduse huvide esindajatega töörühmas kümneks aastaks metsaasjad otsustanud paber, mis keskendubki eeskätt raieküpsete metsade rohkuse „probleemile“. Ja tuleb möönda, et selle „probleemiga“ on edukalt tegeletud. Toona (2009–2010) koostatud arengukava alusel on järjepidevalt aasta-paari järel üha langetatud raiekriteeriume ning kasvatatud raiemahud rekordiliseks. Samal ajal metsaelustiku käekäik Eesti riiki paraku ei näi huvitavat. Andmed metsa eri elustikugruppide kohta on enamasti lünklikud või puuduvad üldse, riik neid lihtsalt ei kogu. Kui pole (piisavalt) infot, kuidas intensiivne majandamine elustikku sammhaaval hävitab, siis ju nähtavat probleemi pole. Need vähesed andmed ja teadusuuringud, mis olemas on – näiteks metsalinnustiku, torikseente, lendorava ja metsise kohta –, näitavad aga ometi, et probleem on väga suur.