Silvia Lotman ja Laura Uibopuu PMis: riigimetsas tuleb saavutada tasakaal
Neil päevil on ühiskonnas metsandusküsimustel terav tähelepanu. Keskkonnaminister on teinud ettepaneku muuta metsa- ja looduskaitseseadust, millega vähendataks lageraielangi pindala ning aidataks kevaditi kaitsealadel pesitsevaid linde. Riigimetsade kasutamisel kohalike elanikega arvestamiseks saatis minister RMK nõukogule septembris suunise kõrgendatud avaliku huviga metsades mitte raiuda enne, kui on olemas kõik vajalikud kokkulepped. Pingelises metsadebatis on need väga tervitatavad sõnumid. Samas on ühiskondliku kokkuleppeni metsanduse lähikümnendiks veel pikk tee. Pakume siin omalt poolt ühe võimaluse tasakaalu poole liikumiseks.
Suurim metsamaa haldaja Eestis on RMK. Lisaks metsa raiumisele, turustamisele, kasvatamisele ja korraldamisele on see asutus juba kümme aastat looduskaitsetööde läbiviija riigimaal. Metsa majandamise ja rikutud looduse taastamise ülesannete tasakaalustamine on aga paras pähkel. Vaatamata sellele, et Euroopa Liidu toetustega on taastatud juba mitu tuhat hektarit soid ja ootus on seda tegevust veelgi laiendada, kuivendab RMK samal ajal viis kuni kümme korda suuremal alal. Kui ühelt poolt taastatakse eurorahaga pärandniitusid, siis teisalt hävitatakse neid tundlikke alasid sadadel hektaritel kunstlike kuuse- ja männikultuuride rajamisega.
Paraku ei leia me RMK nõukogust ühtegi looduskaitse asjatundjat ega kaasamis- või vabaühendustealase pädevusega inimest.
Lisaks kaitsealade looduskaitsele on riigimetsa majandajal kohustus säilitada majandusmetsas haruldastele liikidele vajalikke vääriselupaiku. Kuigi metsakorraldajaid on vääriselupaikade äratundmiseks koolitatud, on viimastel aastatel korduvalt välja tulnud, et ikkagi on raiesse läinud eriti väärtuslikud haruldaste liikide asupaigad. Usume, et metsa majandamine ja selle elurikkuse kaitse ei ole omavahel põhimõttelises vastuolus, kuid mõlemat protsessi tuleb juhtida organisatsiooni kõrgeimalt tasemelt eri väärtusi silmas pidades.
Viimasel kolmel aastal on RMK hakanud korraldama koosolekuid kohalikele elanikele aladel, mille puhul on oodata kõrgendatud avalikku tähelepanu. Tegemist on kindlasti tervitatava arenguga, kuid avalikkusele on jäänud hämaraks nii see, kuidas avaliku tähelepanuga alasid määratakse, kui ka see, millised on sellise kaasamise sisulised eesmärgid. On ju ootuspärane, et kui inimesi kaasatakse alles siis, kui raie- või teetööde tegemise lepingud on juba sõlmitud, ei saa rahulikku ja avameelset arutelu tulla.
RMKd kui asutust juhib kõrgeimal tasemel nõukogu, mille esmane ülesanne on asutuse arengukava ja tegevussuundade heakskiitmine ning nende järgimise kontrollimine. RMK nõukogus on seaduse järgi neli ministeeriumide esindajat, kaks riigikogu otsusega määratud liiget ning kolm keskkonnaministri nimetatud asjatundjat. Riigikogu ja valdkondade eest vastutavad ministrid võivad enda nimetatud liikme igal ajal tagasi kutsuda.
Paraku ei leia me RMK nõukogust peale poliitikute ja ametnike ühtegi looduskaitse asjatundjat ega kaasamis- või vabaühendustealase pädevusega inimest. Pöördume tagasi keskkonnaministri nõukogule tehtud üleskutse juurde, mis aitaks tagada, et ilma kohalike elanikega saavutatud kokkuleppeta ei tohi kõrgendad avaliku huviga aladel raietegevust alustada. Loodame väga, et nõukogu on arvestanud ministri sõnu tõsiselt ja võtnud luubi alla RMK kaasamiskoosolekute senise praktika. Kindlasti on vaja metsaotsustesse kaasamist seaduse tasandil reguleerida. Samas ilma tippjuhtkonnast algava sisulise kaasamise soovi ja oskuseta on tulemused paraku sellised, nagu praegu näeme Sakus ja mitmel pool mujal, kus konstruktiivse arutelu asemel lahvatavad aina uued tülid. Kui RMK kohustuste hulka jäävad looduskaitsetööd ning metsa elurikkuse ja meie ühise elukeskkonna hoidmine, ei tohi need olla raiekorraldaja tüütuvõitu kõrvaltegevus. Sellele tuleb anda metsamajandusega võrdväärne kaal nii RMK alusdokumentides, juhtorganites kui tegevustes.
Artikkel ilmus 23.10 Postimehes.