Siim Kuresoo Hiiu Lehes: Kas RMK peaks raiuma Hiiumaa põlismetsad?
Aastatel 1994-1996 viis Eestimaa Looduse Fond koos Soome Looduskaitseliiduga läbi üleeestilise põlismetsa inventuuri, et leida üles siinsed viimased inimmõjuta või väga vähese inimmõjuga arenenud metsad. Selle töö üks suurimaid üllatusi oli esinduslike põlismetsade suhteline rohkus Hiiumaal, mille kohta seni täpsed teadmised puudusid. 1994. aasta sügisest pärineb ELFi looduskaitselises andmebaasis kirje, mille aluseks on tuntud seeneteadlase Kuulo Kalamehe täidetud ankeet Tahkuna poolsaare u 20 hektari suuruse metsaosa kohta: “Seenestik liigiliselt koostiselt rikkalik ja vahelduv, kaitset vääriv, boreaalsete liikide poolest rikas.” Sellele järgneb loodusteadusliku kirjelduse kohta tavatult emotsionaalne: “Väga ilus tõeline ürgmets, praktiliselt inimmõjuta, väärib kindlasti kaitse alla võtmist, seenestiku kaitse vajaduse eraldi ära märkimisega.” Peab märkima, et selliseid erakordseid põlismetsasid ei olnud taasiseseisvumise esimesel kümnendil ülemäära palju ning “tõelise ürgmetsa” leid sellise suure tükina oli erakordne asi.
ELF edastas oma kõik inventuuri tulemused riigile ning nendest sai alus aastatuhande alul läbi viidud metsakaitsealade võrgustiku loomisele. Ka juba varem moodustatud Tahkuna looduskaitseala sai selle protsessi tulemusena endale uued piirid ja uued reeglid. Paraku jäi kohapealsete metsamajandajate survel “väga ilus tõeline ürgmets” suures osas välja ka uutest piiridest välja. Järgnenud aastakümnetel raius RMK suure osa sellest metsast. Viimane suurem raie toimus 2014. aastal.
Veerand sajandit peale Kuulo Kalameest käidi tänavu “tõelise ürgmetsa” säilinud fragmente uurimas Looduseuurijate Seltsi metsa vääriselupaikade inventuuri raames. Kahtluseta vääriselupaigaks kvalifitseeruvate metsade kohta edastati info Keskkonnaametile septembris. Tavapärane asjade käik oleks seejärel vääriselupaikade registrisse kandmine, mis riigimetsas tähendab nende automaatset kaitset. Üllataval kombel pani RMK sellel korral protseduuri küsimuse alla.
15. oktoobril saatis RMK metsakorralduse osakonna juhataja Veiko Eltermann Keskkonnaametile kirja, kus vaidlustab Hiiumaa vanade metsade käsitlemist vääriselupaikadena. See kümnete hektarite jagu uusi vääriselupaiku kahtluse alla seadev kiri kurdab muuhulgas nende rohkete leidude üle Tahkuna poolsaarel. Eltermann põhjendab elustiku mõttes väärtuslike metsade mitte kaitsmise soovi Hiiumaa metsade üldise tagasihoidlikuma majandamisega, mis oleks justkui põhjus nüüd kiiremas korras seal säilinud põliste loodusväärtuste hävitamiseks. Samuti toonitab ta, et juba 63 protsenti saare raieküpsest riigimetsast on range kaitse all, mainimata, et see protsent on kõrge sellepärast, et kaitse all mitte olevaid metsi on intensiivselt raiutud. Ja justkui unustades, et kui ka kõnealused vanad metsad raiuda, tõuseb see osakaal ju veelgi.
Kirja toon ning väited ilmestavad eredalt, kui asjakohatutel arusaamadel rajaneb riigimetsa eest hoolt kandma määratud RMK tegevus. Eestis üliharuldase põlismetsa raiumine teadmatusest on lubamatu, ent mingis kontekstis ehk inimlikult mõistetav. Oluliste loodusväärtuste sihilik eiramine on rohkemat kui lubamatu. See on märk moraalitusest – omadusest, mida ühisvara eest hoolitsejal kindlasti olema ei peaks.
Statistilise metsainventuuri järgi on loodusmetsade, mille laiema vihmavarju alla eriti haruldased põlismetsad kuuluvad, osakaal Eestis langenud 2 protsendini kogu metsamaast. Need säilinud killud, millest arvestatav hulk on väljaspool kaitsealasid, on suurele osale raskestimärgatavale vähetuntud metsaelule viimaseks pelgupaigaks. Hiiumaal on neid võrreldes muu Eestiga kahtlematult rohkem. Nende üles leidmine ja kaitse peaks olema tõeliselt säästlikule metsandusele pühendunud metsamajandaja pakiline huvi. Paraku näib, et meie riigimetsa majandaja fookus on mujal.
RMK juht Aigar Kallas on mitmel korral ja eri sõnastustes RMK rolliks nimetanud ühiskonna ootuse rakendamist riigimetsas. Kui vildakas peab olema sellise ootuse taju, kui selleks loetakse Hiiumaa eriliste vanade metsade sihilikku hävitamist? Ükskõik millistest dokumentidest, sõnavõttudest, mõtteavaldustest või tegudest on selline ootus välja loetud, vajab see kindlasti kalibreerimist.
Kus viga näed laita, seal tule ja aita - Eesti Keskkonnaühenduste Koda sõnastas aasta eest oma metsavisiooni, mis nimetab uue kümnendi ühe olulisema eesmärgina peatada viimaste kaitseta loodusmetsade hävitamine. Loodushüvesid hoidvale ja edendavale metsandusele üleminekul näeme ühe lahendusena ette ka RMK tegevuse ümber korraldamist intensiivmetsanduse kombinaadist kõigi metsa väärtustega võrdselt arvestavaks ühisvara vardjaks. Olen enam kui kindel, et sellist ootust jagatakse laialt ka väljaspool keskkonnaühendusi ning ehk on kätte jõudnud aeg see ootus RMKle ning tema üle otsustajatele selgemini arusaadavaks teha. Põlismetsi ei tohi hävitada ning üldine raiesurve peab tegema teed teistele väärtustele - rääkigem, kirjutagem ja minu pärast kasvõi laulgem sellest. Kõigi hiidlaste ning Hiiumaa metsadele pöidlahoidjate panus on Hiiumaa metsade saatuse kujundamisel määrav.
Vaata ka RMK metsakorraldusosakonna juhataja Veiko Eltermanni 15.10.2019 Keskkonnaametile saadetud kirja ning KIRJA LISA (vt ülal).
ELFi metsaprogrammi eestvedaja ja juhatuse aseesimees Siim Kuresoo artikkel ilmus 12. novembril 2019 Hiiu Lehes.