Natura metsatoetused peavad olema õiglasemad

Esiteks, ELFi nägemuses ei ole asjakohane maksta looduskaitsetoetusi maaomanikele, kes on oma looduskaitsealusel maal teinud ulatuslikke, kooslusi kahjustavaid lageraieid või teisi uuendusraieid. Sellistel juhtudel ei saa rääkida saamata jäänud tulust. Loodusväärtusi kahjustanud maaomanikele loodushoiu toetuste maksmine lahjendab potti, millest toetused tulevad. Nende omanike toetuse saajate seast eemaldamine oleks igati asjakohane.

Teiseks võiks hektari määr paremini arvesse võtta kasutusest välja jäänud metsa tüüpi. Viljaka kasvukoha raietest ning vaese kasvukoha raiest saadud tulu erinevad märkimisväärselt. Nende ühte moodi käsitlemine toetuste arvestamisel ei ole õiglane ning erinev määr võiks aidata paremini läheneda päriselt saamata jäänud tulu kompenseerimisele.

Kolmandaks on küsitav kompensatsiooni maksmine omanikele, kes on maa soetanud täies teadmises sellel kehtivatest piirangutest ja võimalustest sellelt tulu teenida. On ebaõiglane, kui oma metsa kõrval põlistalus elav pere ei saa oma majapidamise tarbeks puitu varuda ning riigi pakutav kompensatsioon ei võimalda vajaminevat puitu hankida. Samas juba kaitse all oleva maa uuel ostjal ei saa olla samalaadset õigustatud ootust kompensatsioonile. Ning hoopis teisiti on olukord siis, kui piirangud kehtestatakse aladele, millel senini neid polnud - näiteks nagu juhtus aasta alguses loodusdirektiivi metsaelupaigatüüpidega Natura 2000 võrgustiku piiranguvööndites.

Tulevast aastast rakenduv toetuse üldine tõus on kasulik samm, aga oleme veendunud, et pikki aastaid pingeid tekitanud ebaõigluse kiiremaks leevendamiseks on vaja kaitsealuste metsade omanikele ette nähtud toetusi ka sisulistest kriteeriumidest lähtuvalt paremini eristada.