Liis Keerberg PMis: reegliteta kaasamismängud riigimetsas
Poolteist kuud tagasi sai Kanepi valla rahvas sai ootamatult teada, et ajaloolise Postitee ääres ja armastatud puhkekohas Palojärve ümbruses plaanib RMK 12,9 hektaril ulatuslikku raiet. Ja juba sel sügisel.
Mõni päev varem toimunud kaasamiskoosoleku välja kuulutamise eel olid raieload juba olemas, ent RMK lubas rahva vastuseisu tõttu raied kaks kuud edasi lükata. Samal ajal oli avalikul väljapanekul Kanepi valla üldplaneering, kus Palojärv ja selle ümbrus on määratud puhke- ja virgestusalaks ning kus omavalitsus saaks alles hakata paika panema puhkemetsade olemusega arvestavaid raietingimusi.
Väga sarnane juhtum on ka Pärnumaal Saarde vallas Kanakülas, kus riigil on plaanis teha asumi külje all 5,7 hektaril lageraiet metsas, mille lähiümbrusse jäävad elamud. Ka Kanakülas olid RMKl kohalikega asju arutama minnes juba raieload võetud. Ja samamoodi on just praegu koostamisel Saarde valla üldplaneering, kus omavalitsusel oleks võimalik määrata see sama mets puhke- ja virgestusalaks ning soovi korral ka lageraiet piirata.
Selliseid paiku, kus valdade ja linnade pooleliolevad üldplaneeringud RMK raiekavadega risti lähevad, on palju ja tuleb aina juurde. Samal ajal kui kohalikul tasandil peetakse alles aru, milline on hea elukeskkond ja kus asuvad rahva jaoks tähtsad metsad, valmistub riik neid maha raiuma. Üldplaneeringud määravad kohaliku tasandi peamised arengusuunad 10–15 aastaks. Kas riigil on tõesti raietega nii kiire, et ei saa üldplaneeringute kehtestamist ära oodata?
RMK on andnud kogukondadele olulistele ja aktiivses kasutuses olevatele metsadele kõrgendatud avaliku huviga metsade (nn KAH-alade) staatuse. Iseäranis selliste metsade tulevikku tuleks planeerida laialdase ja sisuka kaasamisega, arvestades muuhulgas maakasutuslike valikute keskkonnamõju.
Oleks ootuspärane, et RMK ei kahjusta riigi ja omavalitsuste huve enne, kui neid puudutavates küsimustes jõutakse kokkuleppele.
Just valla või linna üldplaneeringu koostamine ongi protsess, kus saab kaaluda metsaga seotud kohalikke, riiklikke ja erahuvisid. Kusjuures, riigi huvid ei piirdu siin vaid puidutuluga. Just riik peaks olema huvitatud sellest, et ka metsades toimiksid kaitsealade vahelised rohevõrgustikud või et asulate ümbruses leiduks metsa, mis puhverdaksid kahjulikke mõjusid kodudele ja tervisele.
Oleks ootuspärane, et RMK ei kahjusta riigi ja omavalitsuste huve enne, kui neid puudutavates küsimustes jõutakse kokkuleppele. Ometi oleme olukorras, kus mitmel pool on käimas võidujooks omavalitsuste juhitava üldplaneeringu koostamise ja RMK raiete vahel.
Kui ruumilise planeerimisega seotud seadustes olid meil juba 1990. aastate keskpaigas peamised kaasamisreeglid kirjas, siis üllataval kombel ei ole metsanduse valdkonnas veel aastaks 2020 kaasamispõhimõtete kehtestamiseni jõutud.
Metsaseadus riigimetsa pikaajaliste majandamiskavade ja metsateatiste menetlemisse avalikkuse kaasamist ette ei näe ning raiete keskkonnamõjude hindamist üldjuhul ei toimu. Seda ka mitte kaitsealadel. Ometi võiks huvipoolte keskkonnaotsustesse kaasamine olla tänapäevase demokraatliku ühiskonna loomulik osa.
Kolme aasta eest sai metsaseadusesse esimese pääsukesena nõue kaasata asulalähedaste riigimetsade raiete planeerimisse kohalik kogukond või kohalikud elanikud. Paraku jäi pääsuke lennuvõimetuks, sest seadusega kaasamise reegleid ei kehtestatud. Mida kaasamine tähendab ja kuidas seda korraldada, jäi RMK otsustada. Senine praktika näitab, et riigitulundusasutus ei ole ilmselt harjunud rahvaga otsustusõigust ja infot jagama. Segadust ja küsimusi on palju.
Kuidas KAH-alasid määratakse? Miks nende kaardikihte kiivalt avalikkuse eest varjul hoitakse? Kas RMK peab kodanike teabenõuetele vastama või mitte? Kas RMK otsuseid saab vaidlustada?
Kuna tihtipeale on kaasamiskoosolekute eel juba raieload (metsateatised) võetud ja kaasamise käigus aktsepteeritavad muudatused pigem kosmeetilised, läheb asi muidugi õigustatult teravaks. Et vältida kogukondadega kokkupõrkeid, tõlgendab RMK nüüd seadust soovi korral nii, et kohalike elanike kaasamine tähendab ennekõike tööd volikogudega. Aga sisuliselt pole volikogudki kogukonnast paremas seisus. Ilma reegliteta puudub ka omavalitsustel kindlustunne ja teadmine, kuidas oma huve kaitsta.
Kirjeldatud olukord ei ole riigile ja keskkonnaühendustele uudiseks. Viimased on aastaid erinevates eelnõudes ja Århusi konventsiooni (üldsuse õigus keskkonnainfo kättesaadavusele – toim) rakendamise raportites märku andnud, et keskkonnaotsustes osalemise õiguste ja raiete keskkonnamõjude hindamisega on metsanduse valdkonnas kehvasti ning seda tuleb muuta. Samuti on üha suurenenud kogukondade huvi oma kodukandi metsi puudutavates küsimustes kaasa rääkida. Seniajani pole aga muutust toimunud.
Miks on menetlusreeglid üldse olulised? Kokku lepitud ja kõigile teadaolevad reeglid on sisulise kaasamise esmaseks eelduseks. Just sellisel tõdemusel põhineb keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises osalemise ja neis asjus kohtu poole pöördumise kokkulepe ehk Århusi konventsioon, millega Eesti ühines pea 20 aastat tagasi. See kokkulepe on meie keskkonnaalaste õiguste olulisim alustala kohtusse pöördumise võimaluste ja kaasamispõhimõtete vallas.
Hoolimata Århusi konventsiooni ja Euroopa Liidu keskkonnahoiu põhimõtete kehtivusest on metsandus – väga suure keskkonnamõju ja avalikkuse huviga sektor – jäänud puutumatuks nii kaasamisest kui ka keskkonnamõjude hindamisest.
Võimalus infot saada, otsustes kaasa rääkida ja neid vajadusel vaidlustada ei tulene ainult rahvusvahelistest kohustustest, vaid on ühtlasi osa meile põhiseadusega antud õigustest ja vabadustest. Praegu ei saa me neid õigusi ja vabadusi metsanduse valdkonnas vajalikul määral kasutada.
Lisaks selgetele mängureeglitele eeldab sisuline kaasamine ka seda, et kogukondadel on võimalik ka tegelikult otsuseid mõjutada. Teisisõnu peab RMKl olema reaalne võimalus raie intensiivsuses järele anda. Riigiettevõtte seatud strateegilisi eesmärke arvestades on see küsitav.
RMK arengukava järgi tahab riik nimelt küpsusvanuse saavutanud metsadele hiljemalt kümne aastaga uuendusraietega (intensiivsed raied; tavaliselt lageraie, harvem turberaie) ringi peale teha. Raieküpses eas metsi oli 2019. aasta lõpus avaldatud seisuga 108 706 hektarit, millest pooled, 54 400 hektarit on plaanis raiuda juba järgmise viie aasta jooksul.
Hoolimata Århusi konventsioonist ja ELi keskkonnahoiu põhimõtetest on metsandus jäänud puutumatuks nii kaasamisest kui ka keskkonnamõjude hindamisest.
Mitmeid nn KAH-alasid, nagu loo alguses viidatud Palojärve ümbruse metsi, on majandatud metsanduse traditsioonide kohaselt peamiselt hooldusraietega ja need metsad on nüüdseks küpsusvanuse ammu saavutanud. Võib järeldada, et selliste «üleküpsenud» metsade raiumine on RMK strateegiliste plaanide kohaselt riigi prioriteet. See on ka ilmselt põhjus, miks KAH- alade kaasamiskoosolekutel räägitakse palju lageraiete kasulikkusest.
Plaanitäitmise surve ilmneb ka käimasolevates üldplaneeringute protsessides, kus RMK hoolega kaasa lööb. RMK teeb omavalitsustele reeglina planeeringu koostamise algfaasis tüüpettepaneku raietele tingimusi mitte seada ning lahendusena pakutakse välja võimalus majandada alasid RMK koostatavate metsamajandamiskavade alusel. Kui omavalitsus ettepanekuga nõustub, tähendab see, et tegelik otsustusõigus antakse käest. Muidu võimaldaks planeerimisseadus omavalitsustel raietele mitmeid tingimusi seada.
Kui planeeringulahendus hakkab selgemat kuju võtma, antakse täpsemaid juhiseid. Näiteks Kose valla üldplaneeringus seati riigimetsas KAH-aladel tingimus, et seal eelistataks turberaieid lageraiele juhul, kui see tagab uue metsa väljakasvatamise. See tähendab aga, et igal juhul raiutakse rahvale olulised metsad ära – ühel juhul korraga, teisel juhul mitmes järgus.
Intensiivsete raiete prioriteetsust näitavad ka RMK maakondlikud metsamajandamiskavad. Kuidas peaksid sellise poliitika juures sündima kompromissid ja vähenema pinged, on suur küsimus.
9. oktoobril toimunud pressikonverentsil ütles keskkonnaminister Rene Kokk (EKRE), et saatis RMK nõukogule suunise kõrgendatud avaliku huviga metsades mitte raiuda enne, kui selleks on olemas kõik vajalikud kokkulepped. Üks vajalikumaid kokkuleppeid selles ebaselges õiguslikus ja poliitilises olukorras on intensiivraiete tagasitõmbamine, kuni on kehtestatud inimeste põhiõigusi arvestavad kaasamisreeglid, uus metsanduse arengukava ning omavalitsuste üldplaneeringud.
Artikkel ilmus Postimehes 23.10.2020