Kohtumised metsas: lendorava jälgedel

Seire aitab populatsiooni käekäiku hinnata

Varjatud eluviisiga lendorav paistab meie metsade asukana esmapilgul eksootiline, sest puude võrade vahel liuglevad imetajad tunduvad kuuluvat pigem troopiliste maade faunasse. Samas on huvitav mõelda, et see enamikele inimestele nähtamatu õhuakrobaat asustas veel sajand tagasi Eestis palju suuremat ala. Praeguseks on lendorava leviala kahanenud Kirde-Eestisse, kuid ka seal on intensiivse metsamajanduse tõttu lendoravale sobilike metsade pindala oluliselt kahanenud ning veel säilinud populatsioon paikneb hajusalt väikeste killukestena. 

Näiteks oli eelmise aasta seisuga keskkonnaregistrisse kantud 121 teadaolevat lendorava elupaika, kuid ainult vähem kui pooli neist asustasid sel ajal lendoravad. Üksteisest eraldatud väikesed elupaigalaigud võivad aga kergesti isenditest tühjaks jääda ning sammhaaval kaob märkamatult nii kogu populatsioon. Lendoravate hääbumise takistamiseks on populatsiooni hetkeseisust ülevaate saamine seetõttu äärmiselt oluline.

Pabulaid jahtimas

Lendorav on väga varjatud eluviisiga, päeviti puuõõnes redutavast ning öösiti kõrgel võras tegutsevast loomast ei jää enamikus aastast maha mingeid jälgi, mis annaksid meile aimu selle liigi kohalolust. Siiski on olemas viis nende loomakeste olemasolu kindlaks tegemiseks. Nimelt poetavad lendoravad talvel toitumis- ja pesapuudeks olevate haabade jalamile kollaseid riisitera suuruseid pabulaid. Lendoravate leidmiseks tuleb sobiva vanusega metsades vanade haabade alused puu puu järel läbi otsida. 

Juba üksiku pabula leidmine annab kinnitust, et lendorav siin metsas elab, kuid kui neid on ühe puu all rohkem, siis võib arvata, et kusagil ülevalpool asub ka pesaõõnsus. Seejuures ei pruugi pesaõõs alt vaadates näha olla, sest see paikneb enamasti kõrgel ja jääb puuvõra varju. Lendorava pabulaid on võimalik otsida alates lume sulamisest kuni rohu kasvama hakkamiseni ehk enamasti märtsist kuni mai keskpaigani. Hiljem on neid raske leida, sest putukad ja vihm lagundavad need kiiresti ära.

Lendorava kodu kujundus

Lendorava elupaigaks on haava-kuusesegamets, mis peab olema vähemalt 60 aasta vanune. Alles siis hakkab seal leiduma seente kahjustatud haabasid, kuhu suur-kirjurähn omale pesaõõne on rajanud ning mille siis omakorda lendoravad kasutusele saavad võtta. 

Puistu vanuse tõttu eristubki lendoravamets ümbritsevast sageli oma suurte ja võimsate puuhiiglaste poolest, mis vanemates metsades on nii kõrged, et kui märke lendoravast peaks jalami asemel puu võrast otsima, siis jääks sellest kael väga ruttu kangeks. Samas on inimestel sellises metsas enamasti väga meeldiv liikuda, sest suured puud paiknevad hõredalt ning nende all ei ole tihedat alusmetsa.

Veel hakkavad seal silma haabade tüvedes olevad kõikvõimalikud augud ja lõhed ning vanemate puude murdumisel tekkinud tüükad ja lamapuit. Tüvedes ja tüügastes olevad õõnsused on suurepärased pesitsus- ja varjepaigad lindudele ja pisematele imetajatele, mistõttu muudab nende olemasolu metsa elustiku liigirikkamaks. Samuti suurendab mitmekesisust surnud puit, sest see on toidulaud ja kasvukoht erinevatele seentele, samblikele ja putukatele. Siit järeldub ka lendorava kaitsmise olulisim „kaasnähtus“ – hoides lendoravat kaitseme me tegelikult palju suuremat hulka liike ning ka selliseid, kes omale majandatud metsas kohta ei leia.

Mis edasi?

Lendorava kaitsmise puhul on peamiseks väljakutseks, kuidas majandada metsi nii, et pidevalt oleks olemas piisav hulk omavahel ühenduses olevat lendoravale sobivat elupaika. On ju üsna selge, et inimese praegune võimekus metsi raiuda on oluliselt suurem, kui lendoravate võime levida ja uusi elupaiku asustada – mitmehektarilise lageraie tegemiseks kuluvad mõned päevad, samas kui lendoravale sobiva metsa kasvamine võtab aega kümneid aastaid. Lisaks on ka küsimus, kui palju hoogsalt okaspuukultuure rajades ja hooldusraieid tehes praegustele vanadele haavikutele sarnaseid metsi tulevikus üldse tekib. Seega nõuab lendoravate säilitamine nii ajaliselt kui ruumiliselt suures plaanis ette mõtlemist. Esmatähtis on seejuures siduda senised leiukohad sobiva metsa abil võrgustikuks, mis võimaldaks loomadel elupaikade vahel liikuda ning tühjaks jäänud alasid uuesti asustada.


Postituse autor: Raido Kont, lendorava seiraja LIFE lendorava projektis