Hobusega metsas - miks ja kuidas?

Enne hobustega asja kallale asumist tuli muidugi raiet planeerida ning valikusse langenud puud ka maha võtta. Mets sai läbi käidud koos mitme targa mehega. Jüri Liiva, kel on püsimetsandusega varasemat kogemust, andis nõu planeerimisel ja oli abiks langetamisel. Priit-Kalev Parts aitas läbi mõelda puude langetamise suunad, et hilisem väljavedu võimalikult sujuvalt kulgeks. Raiutavate puude valikul oli kolm lähtepunkti: raiuda välja kes teab kust metsa kasvama sattunud paplid kui võõrliik, tekitada võrdlemisi ühevanuselises metsas väikesi lagendikke ehk häilusid, mille abil luua mitmekesisust ning kolmandaks tuua valgust ja lisaruumi liialt tihedaks kasvanud kuusikusse.

Hobusega metsa tegemist plaanides on oluline arvestada hobuse ning tema oskuste ja võimetega, samuti vajaliku varustuse olemasoluga. Kolm kursusel osalenud hobust: Eesti hobune Aare ning Eesti raskeveohobused Kemmi ja Marleen on niiöelda vanad kalad ja teadsid hästi, mis ülesandeid neil täita tuleb. Nende kõrval õppis ametit poni Villi, kes on harjunud ratsutamisega, kuid pole varem metsatööd teinud. Teiste kõrval ning inimese suunamisega harjununa läks uues olukorras kohanemine tal siiski väga ladusalt.

Sõltuvalt hobuse tõust ja treenitusest tuleb arvestada ka sellega, kui rasket koormat ta vedada jaksab. Ülekoormamine ei ole hea mõte juba seepärast, et selle võrra kahaneb tööaja pikkus. Kui jõukohast tööd jaksab hobune teha umbes neli tundi järjest, vajades siis söögi- ja puhkepausi, siis enda jaoks raskeid ülesandeid täites väsib ta kiiremini. Seekord tegi kohaliku pingutusrekordi kindlasti Marleen, kes vedas metsast välja 4,2 meetri pikkused üle kaheksakümne aasta vanuse kuuse palgid, mille kaal võis hobuse omaniku arvestuse järgi jääda poole tonni kanti. Marleen on treenitud võistlushobune, kes just raskuste liigutamises teistega rammu katsub.

Hobune saab metsas hakkama üsna kitsukestes tingimustes, kuid tuleb arvestada, et läbi rägastiku või üle kändude vedamine on tema jaoks siiski pingutav ning kui vähegi võimalik, tasub väljavedu kavandada lähtuvalt olemasolevate radade või vanade teede paiknemisest, kust otsesed takistused nagu langenud puud ja suurem võsa on vaja eemaldada. Aaviku talu metsas on säilinud vanad metsateed, millest hobulogistika lähtuski. Kuna tegemist on niiske, turbaseguse pinnasega, oleksid raske tehnikaga majandades ka talvisel ajal jäänud külmumata pinnasesse märkimisväärsed jäljed pikaks ajaks, hobustest jäänu aga kaob tulevaks jaanipäevaks.

Palgid said välja veetud spetsiaalsete saanide abil, mis hobuse taha rakendatakse ja mille külge palk või palgid kinnitatakse. Kinnitamisvahenditeks on köied, rihmad või ketid, millega välja veetava puidu esiots veidi üles tõstetakse. Selle tegevuse juures sai proovida nii mehejõudu kui vintsimist, olenevalt saanist.

Hobusega metsategu ei tähenda sugugi, et inimesel seal kõrval midagi teha poleks - tööd jätkus laasijatele, koorma komplekteerijatele, lõkketegijatele. Viludas jaanuariilmas sooja hoidmiseks läksid käiku ka kahemehesaed - nooremad entusiastid võtsid sel viisil maha eelpool mainitud jämeda kuuse, mille elu üraskid olid suutnud lõpetada. Eheduse mõttes saigi see kuusk laasitud üksnes käsisaagide ja kirvestega ning järgatud kahemehesaagidega, kuigi kaasas ja käepärast olid ka mootorsaed. Lisaks väljaveetud palkide virnadele kerkis kahemehesae ja kirve abil metsaserva ka kopsakas puuriit.

Selge see, et hobumetsandus on nišilahendus. Samas on see loodusesõbralik variant väikemetsaomanikele, kel ehk on endal huvi ka hobusepidamise ja väljaõpetamise vastu. Samuti on hobutööde tegemine tore talgutööde võimalus nende jaoks, kes armastavad tegutseda kogukondlikult. Tuleb muidugi arvestada, et hobuse välja õpetamine ja töövalmiks kasvatamine võtab oma aja. Aavikulgi palke vedanud kümneaastase Kemmi omaniku Kalev Raudsepa sõnutsi on just see hea tööhobuse vanus - töövõtted on selged ja rahutum eluperiood mööda saanud. Samas on talupidamises hobusest muudki kasu kui vaid metsa- või põllutööde tegemine: hobusesõnnik kõlbab kasvõi värskena peenrasse panna ning hobune on tõhus maastikuhooldaja, keda hunt niisama naljalt ei murra. Rääkimata pererahvale ja külalistelegi toredaks kaaslaseks olemisest ning ratsutamisvõimalusest.

Hobumetsanduse tööd toimusid Aavikul ligikaudu kolme hektari suurusel alal, mille erinevates piirkondades oli langetatud umbes 20 tihumeetri jagu puid. Kogu materjal sai kursuse jooksul välja veetud. Kolme ja poole päeva kestel oli samaaegselt tööd tegemas 2-3 hobust.