Kõik uudised
2021. aastal leidsid Tallinna Ülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlased järve setetest eelnimetatud liikide seemneid ja eoseid, mis näitab, et järvel on siiski endiselt taastumise võimalus. Samadest setetest leiti ka ujuva jõgitakja seemneid – tegemist on liigiga, mille üks Eesti arvukamaid populatsioone asus just Tsolgo järves.
Kuigi ujuv jõgitakjas kasvas järves veel 2010. aastate alguses massiliselt, on liik viimase kümnendi jooksul peaaegu täielikult kadunud. Tema elupaiga on hõivanud vahelduvaõiene vesikuusk ja seda katvad niitvetikad, mis takistavad valguse jõudmist põhjani ning ei jäta ruumi teistele taimedele. Ilma sekkumiseta ei ole haruldastel liikidel võimalik järves taastuda.
Talgute eesmärk on luua järve madalamas kaldavööndis valgusküllane ja konkurentsivaba ala, kus seemnetest saaksid taas kasvada uued taimed. Sellest võivad kasu saada ka teised haruldased liigid (nt mõru vesipipar ja järv-lahnarohi), mille seemneid ja eoseid setetest leiti.
Ideaalis võiksid esimesed taimed taastatud alal kasvama hakata juba sel suvel, kuigi 2024. aasta kogemus näitas, et see nii lihtne ei ole.
Milliseid töid talgutel tehti?
Tsolgos toimusid erakordsed järve taastamistalgud – millist kasu need tuua võivad?
Mai lõpus müttasid Eestimaa Looduse Fondi (ELFi) looduskaitse vabatahtlikud Tsolgo talgutel nabani jahedas vees, et aidata taastada haruldaste veetaimede elupaiku. Talguliste kõrval on loo peategelaseks ujuv jõgitakjas – Eestis väljasuremisohus olev veetaim, mille üks olulisemaid kasvukohti asus kunagi just selles järves. Talgute peamine eesmärk oli anda haruldastele liikidele võimalus tagasi tulla ning taastada osa järve kunagisest elurikkusest. Sündmuse tegi eriti pidulikuks asjaolu, et tegemist oli ELFi 1000. loodustalgutega.
Miks sellised taastamistööd on vajalikud ja milline võiks olla nende mõju, aitasid avada Eesti Maaülikooli hüdrobotaanika teadur Helle Mäemets ning nooremteadur ja ELFi vabatahtlik Kristiina Kübarsepp, kes talguid eest vedasid.
Talgulised. Foto: Kristiina Kübarsepp
Järv enam ise taastuda ei suuda
Tsolgo järve seisundit on aastakümnete jooksul mõjutanud tugev toitainereostus. Kuni 1980. aastateni tegutses järve idakaldal sigala, mille mõju tõttu muutus järv toitainerikkaks ning hakkas kinni kasvama. Selle tulemusena kadusid või taandusid mitmed haruldased veetaimed, sealhulgas mõru vesipipar ja järv-lahnarohi.2021. aastal leidsid Tallinna Ülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlased järve setetest eelnimetatud liikide seemneid ja eoseid, mis näitab, et järvel on siiski endiselt taastumise võimalus. Samadest setetest leiti ka ujuva jõgitakja seemneid – tegemist on liigiga, mille üks Eesti arvukamaid populatsioone asus just Tsolgo järves.
Kuigi ujuv jõgitakjas kasvas järves veel 2010. aastate alguses massiliselt, on liik viimase kümnendi jooksul peaaegu täielikult kadunud. Tema elupaiga on hõivanud vahelduvaõiene vesikuusk ja seda katvad niitvetikad, mis takistavad valguse jõudmist põhjani ning ei jäta ruumi teistele taimedele. Ilma sekkumiseta ei ole haruldastel liikidel võimalik järves taastuda.
Eesmärk on aidata väljasuremis äärel olevat liiki
Ujuv jõgitakjas on Eestis väljasuremisohus olev liik. Tsolgo järv oli üks väheseid kohti, kus oli säilinud suur ja geneetiliselt puhas taime populatsioon. Kuna setetes leidub endiselt idanemisvõimelisi seemneid, on lootus liigi taastumiseks olemas, kuid selleks tuleb taastada sobiv elupaik.Talgute eesmärk on luua järve madalamas kaldavööndis valgusküllane ja konkurentsivaba ala, kus seemnetest saaksid taas kasvada uued taimed. Sellest võivad kasu saada ka teised haruldased liigid (nt mõru vesipipar ja järv-lahnarohi), mille seemneid ja eoseid setetest leiti.
Ideaalis võiksid esimesed taimed taastatud alal kasvama hakata juba sel suvel, kuigi 2024. aasta kogemus näitas, et see nii lihtne ei ole.
Milliseid töid talgutel tehti?
Talgutel rajati järve tõkkeid, mis hoiavad ära vetikate ja laguneva taimmassi kandumise puhastatud aladele. Samuti eemaldati käsitsi liigset taimestikku, et vähendada konkurentsi ja anda haruldastele taimedele võimalus uuesti kasvama hakata.
Kõik tööd tehti käsitsi ja vabatahtlike abiga, sest järve põhjasetteid ei tohi kahjustada – seal paiknevad kaitsealuste taimede seemned. Masinate kasutamine lõhuks nii järve kallast, põhja kui kahjustaks tundlikku elustikku. Talgute käigus jäeti ka puutumata madalamad kaldapiirkonnad, et säilitada kahepaiksete, kiilide ja teiste vee-elustiku liikide elupaigad.
Esmakordne taoline taastamistöö kogemus
Tsolgo järve taastamistöö teeb keeruliseks asjaolu, et Eestis pole varem sellisel viisil järve haruldaste taimeliikide elupaiku taastatud. Pole kindel, kas ujuva jõgitakja seemned suudavad uuesti idaneda või lämmatavad vetikad noored taimed juba varases arengujärgus.
Isegi kui ujuv jõgitakjas ei naase, võidab talgutöödest kindlasti vahelduvaõiene vesikuusk, kelle kõige esinduslikumad ja vetikavabamad taimed kasvasid 2024.a. just talgute käigus puhastatud alal. Tänavu laiendati tööala.
Veekogude taastamine on oluline kogu elustikule
Tsolgo järv ei ole Eestis ainus veekogu, kus haruldaste veetaimede elupaigad on surve all. Samas piirkonnas leidub veel järvi, kus kaitsealuste liikide, näiteks ujuva jõgitakja ja lahnarohu arvukus on vähenemas.
Veekogude elupaigad on väga liigirikkad, eriti järvede kaldavööndid, kus elab suur hulk taimi, putukaid, kahepaikseid ja teisi veeliike. Inimtegevus on viimastel sajanditel järvede kinnikasvamist ja setetega täitumist oluliselt kiirendanud, mistõttu on muutunud elupaigad, vaheldunud liigid ja kooslused.
Veekogude taastamine aitab säilitada liikide elupaiku, parandada veekogu ökoloogilist seisundit ning hoida toiduahelaid tasakaalus. Selleks taastatakse looduslähedasi tingimusi, eemaldatakse liigset taimestikku ja setteid, taastatakse kaldavööndeid ning leevendatakse erinevaid survetegureid. Üheks tuntuimaks veekogu taastamise edulooks Eestis võib pidada Pärnu jõestiku taastumine pärast Sindi paisu eemaldamist, mis avas kaladele taas ligipääsu jõe ülemjooksule.
Veekogude elupaigad on väga liigirikkad, eriti järvede kaldavööndid, kus elab suur hulk taimi, putukaid, kahepaikseid ja teisi veeliike. Inimtegevus on viimastel sajanditel järvede kinnikasvamist ja setetega täitumist oluliselt kiirendanud, mistõttu on muutunud elupaigad, vaheldunud liigid ja kooslused.
Veekogude taastamine aitab säilitada liikide elupaiku, parandada veekogu ökoloogilist seisundit ning hoida toiduahelaid tasakaalus. Selleks taastatakse looduslähedasi tingimusi, eemaldatakse liigset taimestikku ja setteid, taastatakse kaldavööndeid ning leevendatakse erinevaid survetegureid. Üheks tuntuimaks veekogu taastamise edulooks Eestis võib pidada Pärnu jõestiku taastumine pärast Sindi paisu eemaldamist, mis avas kaladele taas ligipääsu jõe ülemjooksule.
