Toiduvõrgustiku strateegia aastani 2035 keskendub piisavusele ning ökosüsteemide tasakaalule
2021. aasta lõpus tuli Eestimaa Looduse Fondi ja Eesti Rohelise Liikumise eestvedamisel kokku toiduvõrgustik - toidutootmise keskkonnamõjudega tegelevate ühenduste aruteluplatvorm. Aasta jooksul kohtuti kokku viiel korral ning arutati läbi nii valdkonna kitsaskohad, erinevatel organisatsioonidel töös ja plaanis olevad tegemised kui ka tulevikuvaated. Lisaks ühise laua taga paika loksutatud konkreetsetele tegevusplaanidele pandi kirja ka üldine nägemus toidutootmise valdkonna tulevikust ehk toiduvõrgustiku strateegia aastani 2035.
Strateegia sai ambitsioonikas, kuivõrd lähtuti olukorrast, mida ühendused tõepoolest sooviksid ning mis võimaldaks Eesti inimestele piisava, mitmekülgse ning tervisliku toidulaua, millest valdav osa on toodetud kohapeal. Peeti silmas, et toidutootmine leevendaks samal ajal nii kliima- kui ka elurikkuse kriisi. Leiame, et ambitsioonikuse vähendamine tasemeni, mis võimaldaks tegutseda mugavuse piirides, ei muuda praeguseid probleeme olematuks ega ka pisemaks. Kliima- ja elurikkuse kriisi leevendamine nõuabki mugavustsoonist väljumist.
Toidutootmise keskkonnamõjudega tegelevate organisatsioonide vaatest on väga olulisel kohal üldised põhimõtted, mille alusel toidutootmises otsuseid tehakse, süsteeme ehitatakse, toetusi jagatakse, majandatakse, tarbitakse jne. Praegune raiskav tarbimismudel, kus ületootmine ja ülejääk on nii-öelda valemisse sisse kirjutatud, ei ole jätkusuutlik ning vaja on nihutada fookus piisavusele ja tasaarengule. Fookuse nihe ei tähenda mööndusi reaalses heaolus - eesmärgiks on jätkuvalt täis kõht. Pealegi tervislikult ja mitmekülgselt kohaliku hooajalise toiduga täidetud. Küll aga tähendab piisavusele ja tasaarengule keskendumine järeleandmisi kujuteldavas heaolus, st lakkamatus ohtruses, millest suurt osa me iialgi ära ei tarbi. Tarbimine ja majandus ei saa lõpmatult kasvada, sest sisendressursid, nagu näiteks viljakas muld, põllumaa, puhas vesi, maavarad, kliima jmt, on paratamatult piiratud. Ressursse jätkub tasakaaluolekus, kus toodame ja tarbime just nii palju, kui on tegelik vajadus, pakkudes samas õiglast tasu kõigile tootmisahelas osalejatele, tervislikku ja kõrge toiteväärtusega toidulauda tarbijale ning eluvõimalust ökoloogilistele protsessidele. Näiteks mullaelustiku kujunemisele ja säilimisele, mis tagab pikaajalise saagikuse või põllumajanduskasurite - tolmeldajate, aga ka kahjureid söövate lindude elupaikadele.
Selleks, et ütlus less is more saaks toidutootmises kehtida, tuleb nii tootmispraktikate valikul, strateegiliste otsuste tegemisel kui ka toetuste loomisel seada esmaseks eesmärgiks tasakaalus ökosüsteemid, sealhulgas mullaelustiku toetamine. Vaid elus ja elurikas muld saab toota tervislikku, kõrge toiteväärtusega ja ohtrat saaki ning vaid toimivad kooslused saavad pakkuda vajalikku tuge, näiteks kahjuritõrjet, täiendavaid toitaineid ja ekstreemsete ilmaolude eest leevendust. Intensiivse mullaharimise ja kunstliku väetamise tulemusena on mullad vaesunud ning tekib nõiaring, milles jätkuv intensiivne sekkumine näib vältimatu. Loodus on aga lopsakas ilma maaharimise ja väetamiseta. Kõik toiduks kasvatatav on samamoodi võimeline külluslikult vohama senisest märksa vähema sekkumisega. Vaja on võimaldada muldadel ja muudel ökosüsteemidel taastuda ning õppida kasutama neis toimuvaid looduslikke protsesse enda hüvanguks, toetades ja soodustades nende toimimist. See eeldab muuhulgas taime- ja loomakasvatuse ühildamist.
Olulisteks põhimõteteks, mida toidutootmisel ja selle korraldamisel veel järgida, on koostöö ja ringsus. Oleme ühiskondlikul tasandil ära unustanud, et koostöö viib kaugemale kui konkurents ning et terve ahel on nii tugev, kui tugev on selle nõrgim lüli. See puudutab ka konkurentsi maa kasutamisele - eesmärgiks on vaja võtta erinevate kasutusviiside ja protsesside ühildamine ning vastastikune toetamine. Näiteks saab taime- ja loomakasvatus panustada energiamajandusse ning vastupidi. Meeldetuletamist väärib ka unustusse vajunud mõtteviis, milles puuduvad jäägid, selle asemel on järgmise protsessi toore ning kusagilt ära võetu tagasi andmine käib looduslike protsesside abiga. Näiteks sobib sõnnikust biogaasi tootmisel järele jääv digestaat (kääritusjääk) jätkuvalt põlluväetiseks. Mullaelustiku toetamiseks võiks see olla eelnevalt ka komposteeritud.
Jah, oleme oma senistes toidutootmispraktikates nihkunud looduslike protsesside väärtustamisest eemale ning panustanud pigem nende jõuga kontrolli all hoidmisesse kui enda hüvanguks toimida laskmisesse. Oleme keskendunud tarbija rahakotile soodsaima ning võimalikult laia valiku pakkumisele kvaliteedile ja piisavusele mõtlemise asemel. Jõudu vajalikuks fookuse nihutamiseks annab ehk see, et meil ei ole tegelikult vaja astuda tagasi minevikku ega loobuda millestki tõepoolest olulisest, vaja on vaid ellu äratada ja tänapäevaselt rakendada varasemad mõtteviisid, mis on meie ühiskondlikus mälus tegelikult täiesti olemas, lihtsalt unustusse vajunud. Loodame, et peagi ametisse asuv uus valitsus ning maaeluminister mõistavad ambitsioonikuse vajadust ning suudavad silme ees hoida põhimõttelisi sihte, kaotamata end ära detailidesse ja vandumata alla mõtteviisi nihkega kaasnevale vastupanule.
Toiduvõrgustiku tegemistesse olid aasta jooksul kaasatud: Balti Keskkonnafoorum, Bioneer, Bioringluse Liit, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts, Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus, Eesti Roheline Liikumine, Eestimaa Looduse Fond, Estwatch, Loomus, Maaeluministeerium, Mahepõllumajanduse Koostöökogu, Muhu Liha Tulundusühistu, Nutriloop, Organic Estonia, Roheline Kool, SEI Tallinn, Sustinere, Taimne Teisipäev, Tartu Linnavalitsus, Tartu Regiooni Energiaagentuur, Tartumaa Arendusselts, Tervisearengu Instituut, Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus. Regulaarsed kohtumised on lõppenud, kuid strateegia loomise ja projektiideede arutamise käigus alguse saanud koostööd jätkuvad. Aasta möödudes on plaanis kogu võrgustikuga taas kohtuda ja olukorda peegeldada.