Toidujulgeolek Hiinast pärit lüsiini toel?!

Kuidas läheb see kokku retoorikaga, mille järgi tööstuslikus mahus sea- ja broilerikasvatus on vajalik meie toidujulgeoleku tagamiseks? Millist julgeolekut tagab sõltuvus riigist, kes on end avalikult sidunud meie idanaabriga ja pakkunud talle kaablipurustusteenust?

Loomakasvatus on kestlik vaid ulatuses, mis see toimib kohalikul, säästval viisil toodetud söödal. Igasugune sõltuvus kaugetest söötadest muudab meid haavatavaks. Kui sõltume otseselt ebasõbralikust riigist pärit sisenditest, siis on asi toidujulgeoleku tagamisest kaugel.

Sellest, milline võib olla Hiinas endas lüsiinitootmise keskkonnamõju, parem ei räägi. See, et tegu on üldiselt keskkonda koormava tootmisega, on teada. Hiina läbipaistmatu asjaajamise valguses saame seda, kui hull see mõju seal olla võib, üksnes oletada.