Kui mõelda üllatustele, siis need on eelkõige mitte niivõrd keskkonnavallas ja klassifitseeruvad rubriiki “mida kõike seal ei ole”. Nimelt pole dokumendis praktiliselt üldse seost julgeolekuga. Sõda Ukrainas mainitakse üsna möödaminnes ja vaid Euroopa Liidu idapoolsete piirkondade haavatavuse põhjustajana. Tundub, et vähemalt põllumajandusametnikele pole Brüsselis ikka veel pärale jõudnud asjaolu, et Euroopas, täitsa Euroopa Liidu piiri ääres, on käimas täismahus sõda.

Sõna “julgeolek” leiab dokumendis kokku neli korda, kusjuures kujul “toidujulgeolek” mitte kordagi. Ometigi on omal ajal ÜPP vajalikkust ka toidujulgeoleku tagajana esile tõstetud - ent just nüüd, sõja tingimustes on see millegi pärast unustusse vajunud. Sõna kriis kordub küll paarkümmend korda, kuid õige üldises, suisa laialivalguvas mõttes. Sama saab sedastada ka riskijuhtimise käsitluse kohta.

Põgusalt on teatises juttu sõltuvusest importsisenditest nagu väetised, sööt ja energia, aga selge julgeolekuriskina seda ei teadvustata. Peetakse vajalikuks valgukultuuride kasvatamise ja väetisetootmise arendamist Euroopa Liidus, kuid võimalust kahandada intensiivset valgusöötadel põhinevat loomakasvatust või vähendada väetise kasutust ning sellega kaasnevaid kadusid ei vaadelda.

Sõda kui ettekääne keskkonnaambitsiooni kärpimiseks

Sõjale on reageeritud kõige ebakohasemal viisil: mitte kui äratust Euroopa põllumajanduse kujundamisel selliseks, et see ka sõja korral suudaks rahva ära toita, vaid kui ettekäänet vaikselt keskkonnaeesmärke lahjendama hakata. Vaikse taganemise ilmseks märgiks on asjaolu, et strateegiat “Talust taldrikule” ei mainita teatises kordagi. Sel taustal enam ei üllatagi, et elurikkuse strateegiat ka ei nimetata. Tõsi, elurikkust ennast ning lihtsalt loodust ja loodussõbralikkust mainitakse mitmel korral, aga mitte üllatavalt üsnagi ümaral moel. Veel rohkem leiab juttu kestlikkusest ja koguni tulevasest “kestlikkuse kompassist”, paraku samuti mitte kuigi konkreetset.

Vaadates, mida keskkonnavallas siis kavandatakse ja mida kavatsetakse kavandamata jätta, võib siiski üht-teist sedastada. Paratamatult on need järeldused vägagi esialgsed, sest teatis on tavakohaselt üsna üldine dokument. Keskkonnast on küll juttu üsna palju, aga see jutt on üldsõnaline. Konkreetseid eesmärke õieti polegi.

Märkimisväärsed keskkonnamõjud on märgitud puudulikult

Vett mainitakse õige mitu korda, kuid see piirdub üldise jutuga vee tähtsusest põllumajandusele ja möödaminnes mainimisega, et ka põllumajandus vett mõjutab. Põhjavett eraldi ei mainita kordagi, kuigi põllumajanduskoormus põhjaveele on Euroopas levinud. Ainsaks konkreetsemaks asjaks, kui seda nõnda saab nimetada, on ette valmistatava veemajanduse kriisivalmiduse strateegia mainimine. Kuidas täpsemalt see ÜPP tulevikku võiks mõjutada, dokumendist ei leia. Sama üldsõnaline on ka mulla käsitlus.

Lämmastiku ja fosfori koormusest ning kadude vähendamise ja/või kasutustõhususe parandamise vajadusega seoses on teatises vaid mõned üsna üldsõnalised laused paremast majandamisest ning ringlussevõtust. Kvantitatiivseid eesmärke kadude ja kasutuse vähendamise osas pole, need on koos “Talust taldrikule” strateegiaga lastud vaikselt unustuse hõlma vajuda.

Pestitsiidide osas on konkreetsust veidi enam, seda nii heas kui halvas. Heast küljest võib esile tuua, et korratakse üht juba varem “Talust taldrikule” ja elurikkuse strateegiates sõnastatud põhimõtet: Euroopa Liidus kasutamiseks keelatud pestitsiide ei tohiks sisalduda ka siia imporditavas toidus. Samuti mainitakse Euroopa Komisjoni kavatsust üle vaadata selliste pestitsiidide ekspordiküsimused.

Mitte nii heast küljest tuleb märkida, et eelnimetatud strateegiates sõnastatud kvantitatiivsed eesmärgid pestitsiidide kasutamise vähendamise ja kahju ohjeldamise osas on vaikselt unustatud. Seevastu räägitakse vajadusest mitte keelata Euroopa Liidus pestitsiide, millele praegu puuduvat alternatiivid, sest muidu sattuvat ohtu suutlikkus toota toitu. Jutuks on ka biopestitsiidide senisest kiiremast turule lubamisest, mis paigutub rubriiki “nii ja naa”: vähendame küll keemilist saastet, kuid kas suudame kiirete menetluste korral tagada, et mõnd invasiivset võõrliiki kergekäeliselt loodusse ei lase?

Maastikest, nagu ka elurikkusest libisetakse üle üsna möödaminnes, kuid positiivse poole pealt võib märkida ekstensiivse loomakasvatuse rolli tunnustamist. Samas näiteks maastike vaesumisest intensiivpõllumajanduse tingimustes ei mainita, rääkimata mingitest meetmeist maastike või elurikkuse säilitamiseks/taastamiseks põllumaal. Ka intensiivse loomakasvatuse keskkonnaprobleemidest libisetakse üsna kergelt üle. Märgaladest ja turbamaadest otseselt juttu ei tehta. Positiivse poole pealt võib mainida, et elurikkuse puhul mainitakse korra lisaks kaitsmisele ka taastamist.

Kliimast on juttu üsna palju nii muutuse leevendamise kui sellega kohanemise võtmes. Konkreetsemat laadi eesmärgiks on vaid korduv motiiv, et põllumajandus peab toimima kooskõlas üldiste Euroopa Liidu kliimaeesmärkidega. Lisaks mõneti hirmutav väide, et sordiaretuse uuendused, sh biotehnoloogia, näiteks uute genoomikameetodite kasutamine, on keskse tähtsusega kliimamuutustele vastupanuvõimeliste, ressursse säästvate, suure toiteväärtuse ja tootlikkusega sortide aretamise kiirendamisel. Tehakse juttu ka süsinikupõllundusest, täpsustamata, mida see peaks endast kujutama - viidates küll tulevastele metoodikatele ja kontrollieeskirjadele (viis “bürokraatia vähendamiseks”?). Märgalaviljelusest ega üldse turvasmuldadest või märgaladest juttu pole.

Millist tootmist väärtustatakse?

Keskkonnasõbralikest tootmisviisidest leiab mahepõllumajandus tunnustavat mainimist mõned korrad, kuid paraku “Talust taldrikule” eesmärk saavutada Euroopa Liidus 25% mahemaa osakaaluks paistab olevat siingi unustatud. Konkreetseid mõtteid, kuidas senisest tõhusamalt mahetootmist toetada ja selle kasvu tagada, väga ei leia.

Mahepõllumajandust mainitakse enamasti koos teiste vähem täpselt määratletud lähenemistega nagu agroökoloogia või integreeritud lähenemine. Ühtlasi mainitakse sellega seoses lühikesi tarneahelaid ja kvaliteedikavasid. Kusjuures neid mainitaksegi vaid seoses mahepõllumajandusega.

Väiketootmist (väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, VKEd) paistab teatis tähtsustavat. Konkreetsema lahendusena pakutakse halduskoormuse vähendamist. Praktikat näinuna võin kinnitada, et vahel on see tõesti vägagi vajalik. Samas teeb kogemus ka ettevaatlikuks, sest tihti lendavad bürokraatia pähe prügikasti just sisukad keskkonnanõuded, aga loll bürokraatia jääb alles.

Kõrge (suure) loodusväärtusega põllumajandust otsesõnu ei märgita kordagi. Samas ekstensiivne loomakasvatus ja sellega seotud väärtuslikud rohumaad, mis on kõrge loodusväärtusega põllumajanduse keskseks osaks, leiavad siiski toetust väärivatena põgusat mainimist - paraku ilma konkreetsemat laadi meetmeid nimetamata.

Lisaks tootmisele leiab põgusat käsitlust ka tarbimise pool. Rõhutatakse juurdepääsu usaldusväärsele teabele ning eksitavate keskkonnaväidete ja märgistuse kõrvaldamise vajadust. Lubatakse, et Euroopa Komisjon teeb õigusakti ettepaneku, mille kohaselt tuleb riigihangetes järgida parima hinna ja kvaliteedi suhte põhimõtet; eesmärgiks on premeerida kvaliteeti ja kestlikkust ning pakkuda VKEdele võimalusi osalemiseks.

Kokkuvõtteks

Teatises pakutud üsna üldise sõnastuse valguses pole selge, kas võrreldes tänasega läheb ÜPP paremaks või halvemaks, kuid kõrvutades “Talust taldrikuga” strateegiaga on teatise näol tegemist tagasiminekuga.