Kõik uudised

Mahetootja Raimond Pihlap: kui põllumajanduspoliitikas muutust ei tule, hakkavad mahepõllumajandustootjad tavatootjateks

17. detsember 2020
Maaelublogi

Järgmisel kolmel aastal saab enamikul mahetootjatest viieaastane tootmiskohustusperiood läbi, osal juba järgmisel aastal. Praeguseks ei ole uue perioodi raha jaotuse otsuseid veel tehtud, kuid põllumajandusteemad on teravalt õhus nii meedias kui ka ilmub järjest uusi uuringuid. Olukord on halb. Põhiprobleem on mahetootmise madalad toetused, mis tähendab, et mahetootmine ei tasu ära. Kui põllumajanduspoliitikas muutust ei tule, ei jää mahepõllumajandustootjatel üle muud kui hakata tavatootjateks.

Põllumajanduspoliitika praegust kulgu, mahetootjate ebakindlust tuleviku suhtes ning võimalikke lahendusi mahetootmise jätkumiseks avab Eestimaa Looduse Fondi maaelu tuleviku blogile mahetootjate ühistu Wiru Vili liige Raimond Pihlap

Mahekaera koristus. Foto: Raimond Pihlap

Kuidas iseloomustaksite, et mis suunas Eesti põllumajandus mahetootjate seisukohast praegu üldiselt liigub?

Peamine küsimus on see, kas mahetootmist on Eestile vaja. Selle kohta on vaja väga selget seisukohta. On vaja leida mingisugune kokkulepe. Haritavast mahemaast võib 30-70% ära minna. 22% mahemaa hulgas on hästi palju ka selliseid alasid, nagu ma ka ise hooldan – poollooduslikud kooslused. Näiteks Alam-Pedjal asuvad pärandniidud jäävad mahealadeks, isegi kui need statistikas ei kajastu. Seadusest tulenevalt ei olegi seal muid võimalusi, kui olla nö mahe. Aga enamus haritavast maast läheb ikkagi ära. Tean mitmeid ettevõtjaid, kellel on 1000 ha, 700 ha, kes on öelnud, et lõpetavad ära, niikui kohustus läbi saab. Mahetootjatel on 5-aastane tootmiskohustus. Niiet järgmisel kolmel aastal saavad enamus mahetootjate kohustused läbi, nad lähevad tavatootjaks ja mingeid lisainvesteeringuid selleks teha vaja ei ole – oskused on olemas, tehnika on olemas. See on sundvalik, teisiti ei ole võimalik jätkata. Mahetootjate nõu- ja jõukoda ning tulundusühistu Wiru Vili on maaeluministeeriumit informeerinud kirjeldatud problemidest ning väljendanud ka oma seisukohta, et mahepind praeguses mahus praegustel tingimustel Eestis ei ole edaspidi võimalik. Vastust veel ei ole. Mahetootjad ei oska ennustada, kuidas uus toetustekava paika pannakse. Lootus on, et saadakse aru, et mahemaa protsenti on vaja hoida, aga kõik on alles läbirääkimiste küsimus. Koroona on ka oma vigureid teinud, kõik on kuidagi venima jäänud.

 

Parasjagu on käimas EL ÜPP reform ning sellega seoses MeM eestvedamisel strateegiakava koostamine. Millised on Eesti põllumajandusele kõige olulisemad lahendamist vajavad küsimused selle reformi kontekstis?

Uuel perioodil [2021-2027] on rohelepe, mis annab põhivärvi. EL ise näeb, et roheleppe raames tuleb muuta põllumajandussüsteemi, -tootmist oluliselt. Peame muutma selle jätkusuutlikuks. Euroopa Komisjon leiab, et see, kuidas me, st kogu Euroopa Liit, täna põllumajanduses töötame, see ei ole valdavalt jätkusuutlik. See ei taga puhast põhjavett, putukate ellujäämist jne. Roheleppe raames tuleb väetiste vähendamine 20% ja 50% pestitiidide vähendamine aastaks 2030 ning 25% haritavast maast peaks olema mahe – see on ELi nägemus. See on hästi positiivne, ent küsimus on, et kuidas me oma siseriiklike toetustega suudame seda tagada. Kui mahetootjad lähevad üle tavatootjaks, siis on kõik vastu taevast ja kasvab ka näiteks väeiste ja pestitsiidide kasutus, mida nii ehk naa tuleks vähendada. See on selline koht, mida annab lahti harutada. Varem vaadati ehk lihtsamini sellele, et “ah, las need mahedad lähevad”, aga täna on see probleemkoht Euroopa tasandil. Rohelepet tuleb täita.

 

Mahenisu. Foto: Raimond Pihlap

Kui Teie saaksite neid küsimusi lahendada, siis kuidas Te seda teeksite?

Oluline on ausus. Keskkonnameetmed peavad päriselt olema mõjusad, loodud keskkonna hüvanguks. Tuleb vältida keskkonnatoetuste puhul rohepesu. Me küll nimetame siin mingeid meetmeid keskkonnasõbralikuks, aga kui me võtame erinevaid seirearuandeid, siis saame ju aru, et keskkonnasõbralikkusega on seal väga vähe pistmist. See oleks kõige olulisem. Aruannetest näeme, et lämmastiku leostumine toimub, pestitsiidide kasutamine on kasvanud, taimekaitsevahendite kasutamine on kasvanud. Sellele on viidanud Riigikontroll ja seirearuanded. Hiljuti oli ka üks pikem artikkel EPLis, TÜ-l oli mullauuring, mis kinnitab halba olukorda. Põllud, mis on KSM toetusega kaetud, seal seda efekti ei ole. Ja kui me vaatame toetuse nõuded, siis ka seal ühtegi piirangut ei ole. Kogemus näitab, et see on ilmselgelt poliitiline otsus, et millised need toetuste määrused ja tingimused tulevad. Kui on soov, siis on võimalik neid meetmeid teha niimoodi, et need reaalselt oleksidki keskkonnale positiivse mõjuga. See tuleb toetustingimustesse sisse panna. Täna seda ei ole. Ainus viis ongi avalikult rääkida. Praegu liigub kõik poliitilise otsuse suunas. Tuleb kuulata teadlasi. Tegelikult on info olemas, Euroopa ise on ka sellest aru saanud, et muutust on vaja. Võtmekoht on siseriiklik otsus selle kohta, kuidas me neid meetmeid kujundame.


EL plaanitav varasemast kõrgem kliimaeesmärk aastaks 2030 (KHG vähendamine 40% asemel vähemalt 55%) seab Euroopa riigid ja nende erinevad sektorid silmitsi katsumusega, kuidas ja kust veelgi CO2 heitmeid vähendada. Milliseid raskusi ja võimalusi Te selles kavandatavas eesmärgi tõstmises näete Eesti põllumajandusele?

Hea meel on, et Eesti on veelgi ambitsioonikam. Meil on eesmärk vähendada KHG heidet 70% ja põllumajandussektoril on sellest vaid võita. Põllumajanduse peamine ülesanne on CO2 sidumine, viia see süsinikuna mulda. EL näeb roheleppes, et see saab olema üks põllumajanduse nö uus kultuur, mida kasvatada. See saab olema põllumajanduse uus sissetuleku allikas ning lisaks sellele, et seda nö teenusena müüa, on boonuseks see, et me saame paremad mullad. Põllumajandus peaks väga positiivsena nägema seda, et soovitakse vähendada CO2. See loob palju uusi võimalusi. Täna on meil ju teada Eestis, et muld on pigem probleem – mullad vaesuvad ehk süsinikubilanss on negatiivne. See annab uued võimalused muutuseks. See on võimalus nii mahe- kui ka tavapõllumeestele. Ameerikas on näha, kuidas see juba vaikselt toimib mingites piirkondades. On ettevõtjaid, kes on valmis maksma selle eest, et põllumees seoks süsiniku mulda, et vähendada CO2 heidet. Kindlasti selle ärivaldkonna maht hakkab nüüd kasvama. Negatiivset ma ei oska näha peale selle, et kuidas Euroopa süsinikuturu kavatseb luua ja selle hindamissüsteemi, nt kui palju konkreetne põllumajandusettevõte seob süsinikku, et kuidas see kauplemine välja hakkab nägema. Probleemi CO2 vähendamises ma ei näe, see on pigem positiivne.

 

Tooge palun ka mõni eluline näide, kuidas talunik CO2 heidet vähendada saab, mis ei murra konti ja kuidas see pikemas plaanis kasulik on.

Põllumajandus saab olla jätkusuutlik ainult sellisel juhul, kui me oleme süsinikkku siduv, teist võimalust ei ole. Mahe tootmist süsinikku sidumata teha ei saa. Kui süsinikubilanss on negatiivne, siis see tähendab, et mullad vaesuvad ja sa oled mängust väljas. Näitena võiks veel tuua selle, et see eelarveperiood, mis meil nüüd lõppeb, sellel perioodil vähendati mahetoetuseid – liblikõieliste rohumaa toetused toodi 199 eurolt 80 euro peale. Ehk see ristikupõld, mis loob seda väärtust, et seob süsnikku ja lämmastikku, me oleme sellelt toetuse ära võtnud. Ehk andnud sõnumi, et sellega pole vaja tegeleda. Siin on jälle näide, kuidas toetus on risti vastupidine eesmärkidele. Ühest küljest tahame siduda ja teisest küljest teeme toetuse sellise, et põllumees ei seoks.


Millised on Teie hinnangul kriitilised 1-3 sammu, mida riigil, põllumajandustootjatel ning tarbijatel kohe teha tuleks, et Eesti põllumajandus kestaks nii, et kestaks ka looduskeskkond?

Põllumajandustoetuste poliitika peab olema keskkonda soosiv. Kohalik omavalitsus saaks koolide-lasteaedade toitlustamisel soodustada mahedat hangetega, Tartus näiteks on see hanketingimustes sees.

Põllumajandustootjad peaksid üle saama eitusfaasist. Selle asemel, et eitada muutuste vajadust, tuleb võtta rohelise majandussuuna veduri roll. Me peame mõistma, et põllumajandus muutub roheliseks, ei ole mõtet seda eitada. Erinevates teemakäsitlustes ja konverentsidel on seda praegu näha, et üritatakse või loodetakse veel, et rohelepe jääb ära või seda ei tule. Samas on näha, et kogu ülejäänud majandus liigub rohelise poole. Põllumajandusel ei jää ka muud üle kui kaasa minna.

Tarbijatele oleks hästi lihtne öelda, et eelista mahedat. Sageli paneb valiku paika hind. Tarbija üheltpoolt ka hästi palju juba mõjutab meie tootmist. Tarbija teebki järjest rohkem oma otsuseid, eriti noorem põlvkond, keskkonnaeetilistel kaalutlustel ja enda tervist arvestades. Selles mõttes on muutus näha ja see on hästi positiivne. See juba otsapidi ka mõjutab toiduainetööstust. Muutused tarbija poolt paistavad silma. Oli vist Tere piimatööstus see, kes ütles, et paarikümne aasta pärast me ei ole enam piimatööstus, vaid oleme toiduainetööstus. Kasvõi kui vaatate kaerajooki, mis on turule tulnud, see näitab selgelt, et tarbijal on mingid teistsugused eelistused. Veganluse kasv. Maheturg kasvab, eelistatakse mahetootmist. Selles mõttes tarbija juba hästi palju muudab tootmissuunda.
Mahenisupõld. Foto: Raimond Pihlap

HEA TEADA: Millised on praegused mahetootmise toetused ja hinnad?

Näiteks kui eelmisel perioodil oli mahetootmise toetus 119 eurot hektari kohta, siis praegu on see 103 eurot. Mahevilja hinnad on alla tulnud – enamik kultuure on võrdsustunud tavaviljaga ehk mahevili läheb müüki tavaviljana. Näiteks, kui tonn söödanisu maksab täna 175 eurot tonn, siis tootja peab saama vaid 300 kg nisu rohkem, et teenida tasa see vahe, mis on tavatootmises või mahetootmises. Tavatootjad saavad  keskkonnasõbraliku majandamise (KSM) toetust 50 eur hektari kohta, mis tähendab, et tagasi on vaja teenida vaid 53 eurot hektari kohta ehk 300 kg söödanisu.


Loe ka Riigikogu maaelukomisjoni sellenädalase arutelu kohta samal teemal Riigikogu kodulehelt.