Jürgen Karvak: Mageveekalade arvukus on kiires languses

Mainitud ühisraportis tuuakse välja, et magevete elurikkus on kadunud kaks korda kiiremini kui ookeanide ja metsade oma. Arvukuse languse põhjused on mitmekesised ja omavahel koosmõjudega: jõgede takistamine paisudega, jõgede ja teiste märgalade reostamine ning kuivendamine, ülepüük ja mittejätkusuutlike püügimeetodite kasutamine, liigne vee tarbimine (nt niisutussüsteemides), invasiivsed võõrliigid ja kliimamuutused.

Ajalooliselt on jõgesi tihti kasutatud linnadele, tööstustele ja põllumajandusele vajalike „solgitorudena“. Samuti nähakse kasvava tähtsusega jõgesid olulisena energia tootmisel. Seda tehes ignoreerime looduslike vooluveekogude inimestele endale tagatud vajalikke looduse hüvesid, millest kõige selgemini tajutavamad on kalavarud, puhta vee ja puhkamisvõimaluste tagamine. Ühtlasi on mageveed tihedalt seotud maismaa ökosüsteemidega, mõjutades seeläbi kaudselt elurikkust, mis tagab inimestele näiteks põllutaimede tolmeldamise ja kahjurite ohjeldamise. 50 aastaga oleme maailmas kaotanud 35% märgaladest, vaid kolmandik üle 1000 km pikkustest jõgedest voolavad takistusteta lähtest suudmeni ja ainult 40% Euroopa veekogudest on heas ökoloogilises seisus. Lisaks teistele ökosüsteemidele ei saa me inimkonnana lubada endale rohkem väärtuslike mageveeliste ökosüsteemide kahjustamist.

Õgvendamise ja maa kuivendamise intensiivse kraavitamise kaudu jõuab siseveekogudesse ja lõpuks merre liigselt toitaineid ja setteid. Õgvendatud vooluveekogud on ka ühetaolisemad ja veetase kõigub seal kiiremini, mistõttu on seal ka vähem elu- ja pelgupaikasid ebasoodsate olude korral ja sellest tulenevalt väiksem liigirikkus. Vee- ja kaldavööndi elustikule oleks parim õgvendatud vooluvete lõigud taastada (nt juhtida osaliselt tagasi vanasse looduslikku jõesängi) või jätta puutumata ning lasta puudel looduslikult vette langeda või lagedatel aladel puid jõesängi lisada, et soodustada jõe uuesti looklema hakkamist ning muuta elupaik seeläbi mitmekesisemaks. Põllumaadelt liigsete toitainete ja setete veekogudesse jõudmise leevendamiseks tuleks kaldavööndis säilitada või luua puude ja põõsastega puhveralad. Näiteks pidas 31 m laiune puhverriba Porijõe ääres kinni 40% lämmastikust ja 78% fosforist ja 51 m laiune kraavi puhverriba Viljandimaal koguni 85% lämmastikust ja 84% fosforist. (Allikas: Siseveekogud. Õpik kõrgkoolidele. 2020.)

Pärnumaa on Eesti üks tihedamalt kraavitatud piirkondadest. Kaardil näeb Pärnu jõe ja tema paljude lisajõgede valglate (aladel, kust jõed saavad oma vee) tihedat kraavivõrgustikku. Suurte sadude või sulavete korral juhivad kraavid kiiresti palju vett jõgedesse, mis tõstab järsult ja lühiajaliselt jõgede veetaset, kuid elustik vees on kohanenud aeglasemalt ja pikema aja jooksul muutuva veetaseme kõikumisega. Samuti uhub kraavides voolav vesi valglalt jõgedesse liigseid toitaineid ja setteid, mis soodustab magevete ja merede eutrofeerumist ning on kehv osale vee-elustikule. Terane vaataja näeb ka õgvendatud jõelõike, mis asuvad tihti just ülemjooksul ehk jõe lähte pool. Ülemisel fotol: õgvendatud ja Eesti Loodushoiu Keskuse poolt taastatud Laeva jõe lõik alamjooksul Tartumaal, foto: Maa-amet. Alumisel fotol: õgvendatud Reiu jõe ülemjooks Pärnumaal, foto: Jürgen Karvak. Aluskaart: Maa-amet. Kirjatüüp kaardil: Tropfen, Mihkel Annus.

Fotol on Eestis eriti haruldane ja teadaolevalt praeguseks ainult ühes jões elav ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera). Näha on karbi jalga, mille abil ta aeglaselt jõesängi põhjas liikuda saab. Nad on keeruka elutsükliga ja veedavad noorena osa elust veekogu põhja sees. Kui põhja koguneb liigselt setteid, siis väheneb seal hapnikusisaldus ja noored karbid võivad hukkuda. Lisaks raskendab liigne sette kogunemine jõe põhja täiskasvanud karpide liikumist ja toitumist ehk veest toitainete filtreerimist.

Fotodel näeb suvise madalvee ajal Reiu jõe ülemjooksu õgvendatud jõelõigus elavate karpide aeglase liikumise tõttu tekkinud triipe jõesängi põhjas. Karpe ohustavad veekogu ühetaolisus ja kraavidest jõkke jõudvad peened setted. Veekogude ökosüsteemides on nad olulised toitainete filtreerijad. Eesti jõgedes ohustavad need probleemid näiteks haruldast paksu jõekarpi (Unio crassus) ja eelnevalt mainitud eriti haruldast ebapärlikarpi.

Paisutamise mõju

Inimeste rajatud paisud ehk rändetakistused mõjutavad veekogude elustikku mitmeti: nad takistavad kalade rännet nii üles- kui ka allavoolu ja ujutavad üle kärestikulisi kudealasid, vähendades nii kalapopulatsioonide arvukust. Kahjuks ei saa kalad tulla korraks maismaale ja liikuda paisust mööda. Rändekalade populatsioonide kestmiseks on neil vaja pääseda toitumisaladelt kudealadele ja kui jõel on ees takistus, siis paratamatult langeb nende arvukus drastiliselt. Eriti kehv on jõe alamjooksul asuv pais, sest see takistab kalade pääsemist enamikule jõest ja lisajõgedest. Eestis on mitmeid kõrgeid paise (nt Linnamäe ja Kunda hüdroelektrijaamad), mis asuvad jõe alguses, tõkestades täielikult kalade ülesvoolu liikumise. Siiski on ka kiiduväärt näiteid, nimelt avati eelmisel aastal Sindi pais Pärnu jõel. Pärnu jõgi on Eesti suurima lõhepotentsiaaliga jõgi, kuid varem takistas 14 km kaugusel suudmest asuv Sindi pais kalade pääsu 90% Pärnu jõgikonna elu- ja kudepaikadele. Tegu on tohutu looduskaitselise edulooga, mida tuuakse eeskujuks ka mujal Euroopas. Kasu saab nii vee-elustik kui ka inimesed. Jõgikonna elustiku taastudes suurenevad kalavarud nii jões kui ka meres, tagades suuremad saagid kutselistele kaluritele ja harrastuskaluritele. Lisaks saavad linlased jalutada kauni kärestiku ääres ja süstasõitjad Eestist ning välismaalt harjutada oma osavust.

Sageli tekivad paisude puhul loodus- ja muinsuskaitseliste väärtuste lahkhelid, kuid need võiksid ka üksteist täiendada. Hea viis on avada muinsuskaitseliselt olulised paisud jõe ja vee-elustiku vabaks liikumiseks ja paisjärve eemaldamiseks ning seejuures konserveerida ülejäänud paisu juurde kuuluvad ehitised. Nii saab tutvustada inimestele kunagist vee-energia kasutamist, mille kohta nüüd teame, et see on vee-elustikule hukatuslik. Eriti tasastel aladel nagu Eesti, kus saadav elektrienergia hulk on kahetsusväärselt väike loodusele tekitatava kahjuga võrreldes. Miks mitte luua endise paisu juurde muuseum või loodushariduskeskus! Jällegi on Eestist ka mõned positiivsed näited: vesiveskid Kiidjärvel Ahja jõel ja Jändjas Pärnu jõel avati jõe vabaks voolamiseks ning paisu juurde kuuluvad ehitised konserveeriti. Loodus- ja muinsuskaitse saavad koos eksisteerida, ka heas seisus loodus on kultuuriväärtus.

Fotodel on näha forelle või lõhesid proovimas hüpata üle Vanaveski paisu Vasalemma jõe alamjooksul. Paisu juures on ka kalapääs, kuid kui mõni üksik kala suudab paisust üle hüpata, siis kalapääsus ei jõudnud nad poolele teelegi. Osad hästi planeeritud kalapääsud lasevad küll kaladel paisust üles- ja allavoolu rännata, kuid ei kõrvalda muid paisu poolt tekitatud probleeme (kudealade üleujutamine, sette loomuliku liikumise takistamine ja kogunemine paisu taha, veetemperatuuri soojenemine jt).

Lisaks põhjustavad paisud vooluveekogudel veel mitmeid probleeme: paisjärves ja paisust allavoolu jäävas jõelõigus on oht veetemperatuuri liigseks suurenemiseks, hüdroelektrijaamadest allavoolu paiknevale põhjaelustikule mõjub hukatuslikult veetaseme kiire kõikumine, pais takistab loomulikku setete liikumist ning paisjärve võib seepärast koguneda liialt setteid. Ühtlasi võib paisjärves tekkida orgaaniline reostus, talvel võib vähese läbivooluga paisjärvedes tekkida hapnikupuudus ning paisjärve pinnalt vee aurumise tõttu võib väikestel jõgedel madalvee ajal vooluhulk märgatavalt väheneda .

Kuidas aidata unustatud mageveekalasid?

Raporti koostanud 16 looduskaitseorganisatsiooni kutsuvad otsustajaid taastama magevee-elupaikasid olemasolevate seaduste õige järgimisega ja luues läbimõeldud eesmärke looduse taastumiseks. Ühtlasi on oluline valitsuste, erasektori, vabaühenduste ja kogukondade koostöö.

Raporti koostajad soovitavad rakendada teadlaste välja töötatud magevee elustiku taastamise plaani (Emergency Recovery Plan for freshwater biodiversity), mis lühidalt ütleb:

1. lasta jõgedel voolata looduslikumalt,

2. parendada magevete ökosüsteemide veekvaliteeti,

3. hoida ja taastada kriitilisi elupaikasid,

4. lõpetada kalade ülepüük ja mittejätkusuutlik liivakaevandamine jõgedes ja järvedes,

5. ennetada ja kontrollida võõrliikide levikut ja

6. hoida vabalt voolavaid jõgesid ja eemaldada vananenud paisud.

Meie veekogude ja vee-elustiku hoidmine ja märkamine on jäänud tahaplaanile, kuid saame end parandada – hoidkem ja taastagem looduslikke vee-ökosüsteeme!

Raporti koostanud 16 organisatsiooni: Alliance for Freshwater Life, Alliance for Inland Fisheries, Conservation International, Fisheries Conservation Foundation, Freshwaters Illustrated, Global Wildlife Conservation, InFish, the IUCN, the Sustainable Seafood Coalition, Mahseer Trust, Shoal, Synchronicity Earth, the Nature Conservancy, World Fish Migration Foundation, the WWF and Zoological Society of London.