(Loodust)säästva põllumajanduspoliitika soovitused 20. juuli Euroopa Liidu põllumajandusministrite kohtumiseks

Esiteks arutatakse ÜPP 1. samba ehk otsetoetuste eelarvest ökokavadele minevat eelarve osakaalu. Mitmed riigid, sealhulgas Eesti, on seni olnud vastu kindla osakaalu seadmisele, soovides koguni teha ökokavade rakendamise liikmesriikidele vabatahtlikuks. Selles on teatud loogika olemas, sest praeguse reformi üldine suund on ju suurem paindlikkus liikmesriikidele meetmete valimisel. 

Siiski on ilmne, et ökokavad on vajalikud ja vajalik on ka neile minimaalse kulutuste mahu määramine. Keskkonna poolt vaadates on loomulik, et ökoskeemide eelarve peaks olema vähemalt 30% esimese samba mahust. Vaid selline määr oleks kooskõlast üldise põhimõttega, et keskkonnaambitsioon ei tohi tänasega võrreldes väheneda ja tänane rohestamine on ju 30% ÜPP 1. samba eelarvest. 

Samas jätab ka tänase seisuga (poliitiliselt) parim võimalik lahendus ligi 70% ÜPP 1. samba eelarvest (mis on omakorda ligi 75% kogu ÜPP mahust) teistele, keskkonnaeesmärkidega mitte seotud otsetoetustele. Et nende põhjustatud keskkonnamõju ohjata, peab senist nõuetele vastavust ja rohestamist asendav tingimuslikkus olema piisavalt ambitsioonikas. Tänased arengud kipuvad olema vastupidised. 

Esmaspäeval arutatakse hea põllumajandus- ja keskkonnaseisundi üheksandat tingimust (HPK 9), mis määrab ära elurikkuse jaoks vajalike elementide säilitamise või taastamise põllumajandusmaal. Ministrite laual on õige lahjad lahendused nii kõnealuste põllumaa osade pindala kui ka kvaliteedi osas. Uuringutele tuginedes võib väita, et elurikkusele soodsad alad peaksid haritavat maast ja võimalusel ka püsirohumaast ning püsikultuuridest hõlmama vähemalt 10%. Keskenduma peaks just keskkonnakasule, mitte sõna-sõnalt võetud "mittetootlikkusele". Neil aladel peaks olema keelatud kõik see, mis põhjustab täna keskkonnaprobleeme, eelkõige peab olema välistatud pestitsiidikasutus. Samas pole mingit põhjust seal karjatamist keelata. 

Täna pakutav lahendus, kus selliste alade arvesse läheksid ka lämmastikku siduvad kultuurid ja püüdekultuurid, ei ole põhjendatud, sest nende peamine eesmärk ei ole seotud elurikkusega ja nende positiivne mõju hakkab avalduma märksa suurema pinna osakaalu korral kui 10% (rääkimata praegu pakutavatest märksa madalamatest väärtustest). Lämmastikku siduvad kultuurid on küll kindlasti olulised, kuid kuuluvad olemuslikult pigem mullaviljakuse säilitamisele suunatud HPK 8 alla. Tähtsad on ka püüdekultuurid, kuid needki pole seotud niivõrd elurikkuse kui mulla kaitseks talvel mõeldud HPK 7 juurde. 

Loodame siiski parimat. Põllumajanduse eest vastutavad ministrid peaksid ju mõistma, et nende asi on näha põllumajanduse säästvat arengut ka pikemas perspektiivis ja tagada selline poliitika, mille mõte on mõistetav kodanike ja maksumaksjate enamusele.