Eelmises postituses oli juttu ÜPP määruse eelnõu* artiklis 3 kirjeldatud põllumajandusettevõtete vastutustundlikust majandamisest ja sellest, et võrreldes tänase tingimuslikkusega on paraku oodata mõningat nõuete nõrgenemist. Eelnõu artikkel 4 kirjeldab põllumajanduse keskkonna ja kliimaga seotud prioriteetseid valdkondi (kokku viis valdkonda), mille kaitseks on vaja astuda lisameetmeid.

Esimeseks neist on kliimamuutusega kohanemine, mille all käsitletakse ka veemajanduse kriisivalmiduse suurendamist. Teiseks on kliimamuutuste leevendamine, mille all nähakse süsiniku “eemaldamist” (küllap mõeldakse sidumist) ja taastuvenergia, sh. biogaasi tootmise edendamist. Kolmandaks mulla seisund, mida pikemalt lahti ei kirjutata. Neljandaks elurikkuse sälitamine, mille all nähakse elupaikade ja liikide ning maastikuelementide kaitset, samuti ka pestitsiidide kasutuse vähendamist. Viiendaks mahepõllumajanduse arendamine ning kuuendaks loomatervis ja -heaolu.

Selles loendis puudub vete kaitse põllumajandusest pärit toitainekoormuse eest. Siiski on artikli lisalõik, mis sätestab, et liikmesriigid kelle territooriumil on alasid, kus esineb ülemäärase nitraadisisalduse tõttu veereostust, annavad põllumajandustootjatele toetust loomakasvatussüsteemide ekstensiivsemaks muutmiseks või mitmekesistamiseks muu põllumajandusliku tegevusega.

Esiteks oleks huvitav teada, milliste liikmesriikide territooriumil pole sellised alasid, kus põllumajandusest pärit nitraadid vett reostavad. Teiseks, antud sõnastuses on jutt üksnes loomapidamisest ja täiesti puudub mineraalsest lämmastikväetisest pärit koormuse käsitlus. Ning kolmandaks fosforikoormus on täiesti unustatud.

Väärib märkimist, et strateegia talust taldrikule, millest oleme siin blogis varem kirjutanud, näeb ette toitainekadude (nii lämmastik kui fosfor) vähendamist poole võrra ja väetiste kasutuse 20% vähendamist. Strateegiat ei ole keegi kehtetuks tunnistanud, kuid kahetsusväärsel viisil ei ole seda piisavalt ÜPP eelnõudes arvestatud.

Rahvusvahelise keskkonnaühendused (Maailma Looduse Fond WWF, Euroopa keskkonnabüroo EEB ja linnukaitseühendus BirdLife) leiavad samuti, et mineraalväetiste kasutust tuleb ÜPP vahenditega ohjeldada.

Siinkohal on positiivne, et Eesti ametnikud on riiklikes seisukohtade seletuskirjas fosforist tuleneva koormuse ära märkinud. Kas mõni teine liikmesriik siin näitab üles huvi, pole veel selge.

Artikli lõpus sätestatakse, et eelnimetatud eesmärgid täidetakse artikkel 10 kohase keskkonnatoetuse, artikkel 9 kohase kohustuslike keskkonnanõuete hüvitamise ja artikkel 13 kohaste keskkonnainvesteeringute (kõnealustest meetmetest pikemalt allpool) toel. Samas ei sätestada konkreetseid mõõdikuid, mille abil hinnata, kas kavandatavad meetmed päriselt eesmärkide täitmist toetavad, ega minimaalset eelarve osakaalu nende meetmete tarvis. Tegemist on ilmse puudujäägiga, mis vajab parandamist eelnõu menetluse käigus.

Toetustest lähemalt

ÜPP määruse eelnõu artikkel 5 loetleb terve rea toetusi, millest keskkonda enim mõjutavad paistavad olevat järgmised: 

• vähenev pindalapõhine sissetulekutoetus; 
  
• tootmiskohustusega seotud sissetulekutoetus; 
  
• looduslikust või muust piirkondlikust eripärast tingitud piirangutega alade toetus;
  
• kohustuslikest nõuetest tulenevate ebasoodsate teguritega tegelemise toetus; 
  
• põllumajanduse keskkonna- ja kliimameetmed; 
  
• väikepõllumajandustootjate toetus; 
  
• põllumajandustootjate ja metsamaa valdajate investeeringutoetus; 
  
• noorte põllumajandustootjate, uute põllumajandustootjate, maapiirkondade ettevõtete ja idufirmade tegevuse alustamise ning väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetus; 
  
• LEADER; 
  
• teadmiste jagamise ja innovatsiooni toetus põllumajanduses, metsamajanduses ja maapiirkondades.

ÜPP eelnõu artikkel 6 on sätestab väheneva pindalapõhise sissetulekutoetuse põhijooned. See on sisuliselt väga lähedane täna kehtivale nn baassissetuleku toetusele kestlikkuse tagamiseks. Põhiline vahe paistab olevat toetuse kohustuslikus vähendamises suuremate toetuse saajate jaoks, vähendades seda astmeliselt nii, et lagi jääks 100 000 euro peale. Toetusi soovitakse vähendada järgnevalt: 25%, kui toetus on 20 000 kuni 50 000 eurot; 50%, kui toetus on 50 000 kuni 75 000 eurot; 75%, kui toetus on 75 000 kuni 100 000 eurot.

Samuti soovitakse suunata toetused eelkõige aktiivsetele tootjatele ja noorematele, muuhulgas välistades hiljemalt 2032. aastaks toetuse maksmise pensionäridele. Siiski tuleb arvestada, et baassissetuleku toetuse piiramine oli algul kirjas ka täna kehtiva määruse algses eelnõus; menetluse käigus see kohustus kadus ja kehtivas määruses on jäänud võimalus liikmesriikidel sellist vähendamist rakendada. Ka praeguste läbirääkimiste jaoks koostatud Eesti seisukohad kohustuslikku toetuste vähendamist ei toeta (nagu ei toetata ka vanuselisi piiranguid taotlejatele). Senise WWFi kolleegide küsitluse järgi tean, et ka Tšehhi vabariik ei poolda toetuste kohustuslikku vähendamist ja piiramist ning Hispaania eeldatavalt toetab. Läbirääkimistega seotud ametnike poolt räägitu põhjal võib arvata, et kohustustliku piiramise vastu on paljud riigid. Seega ei saa välistada, et ka uue perioodi määrus, kui see lõpuks vastu võetakse, samuti enam kohustuslikku toetamise vähendamise nõuet ei sisalda. Keskkonnavaates oleks küll parem, kui baassissetuleku toetuse suurusele oleks kehtestatud kogu Euroopa Liidus lagi ja toetus oleks suunatud eelkõige väiksematele tootjatele ning seda leiavad ka Euroopa suured keskkonnaühendused WWF, EEB ja BirdLife. Ühtlasi leiavad viimatimainitud, et lisaks noortele, naistele, väiketootjatele ja segatootjatele ning ääremaade taludele, keda eelnõu järgi tuleb toetuste määramisel eelistada, tuleks eelistada ka loomakasvatust ekstensiivistavatele või muul viisil kestlikumale tootmisele üle minevaid tootjaid; tegu on kindlasti olulise tähelepanekuga. Samuti soovivad keskkonnaühendused suunata toetuste vähendamisest saadavad rahalised vahendid väiketootjate ja keskkonnameetmeid rakendavate tootjate lisatoetuseks.

Rahastamist sätestava eelnõu** järgi jääksid kogu Euroopa liidus hektari kohta makstavad toetused vahemiku 130 kuni 240 eurot. Eesti ei toeta teadaolevalt alampiiri seadmist 130 eurole hektari kohta, sest see seoks üle poole Eesti eeldatavast ÜPP eelarvest selle toetusega. Soovitakse kas alammäärast loobumist või selle seadmist madalamale tasemele. Näiteks kui toetus oleks 100 eurot hektarile, kuluks Eestis teistel samadel tingimustel selle 43% ÜPP eelarvest. Selle seisukohaga tuleb kindlasti nõustuda, sest üle poole eelarvest sidumine nõrgalt eesmärgipärastatud pindalapõhise toetusega survestaks ka keskkonnatoetuste eelarvet. Eeltoodud põhjusel on ka keskkonnaühendused kriitilised alampiiri seadmise suhtes.

ÜPP eelnõu artikkel 7 kohane väiketootja toetus on sarnane täna kehtiva samanimelise toetusega, kuid toetuse lage soovitakse suurendada 3000 euroni ja teha toetus liikmesriikidele kohustuslikuks. Kui täna on välistab väiketootja toetus kõik teised otsetoetused, sh. ka ökokavad, siis eelnõu järgi välistaks väiketootja toetuse taotlemine eelpool kirjeldatud väheneva pindalapõhise sissetulekutoetuse ning järmises punktis kirjeldet looduslikust vm eripärast tingitud piirangutega alade toetuse ja artikke 11 kohase tootmiskohustusega seotud toetuse. Eesti toetab lae suurendamist, kuid soovib, et see toetus oleks liikmesriikidele vabatahtlik.

ÜPP määruse eelnõu artikkel 8 sätestab looduslikust või muust piirkondlikust eripärast tingitud piirangutega alade toetuse, mis laias laastus sarnaneb tänase määruse (ja ka mitme varajasema) tingimustega. Praegusel perioodil on see toetus liikmesriikidele vabatahtlik ja Eesti seda ei rakenda (on rakendanud sarnast toetust varem). Eelnõu sõnastusest tundub, et uuel perioodil soovitakse seda toetust teha liikmesriikidele kohustuslikuks. Raske prognoosida, mis mõju sel oleks Eestile. WWF, EEB ja BirdLife soovivad anda liikmesriikidele võimalus suurendada elurikkust toetavaid või muul viisil keskkonnasõbralikke tootmissüsteeme.

ÜPP määruse eelnõu artikkel 9 sätestab “teatavatest kohustuslikest nõuetest” tulenevate piirangute hüvitamise, mis on taaskord väga sarnane täna kehtivale: toetust võib maksta linnu- ja loodusdirektiivi ning veepoliitika raamdirektiivi nõuetest tulenevalt; esimesel juhul Natura 2000 aladele ja kuni 5% pinna ulatuses ka teistele kaitsealadele. Eesti on käesoleval perioodil valinud võimaluse maksta toetusi vaid linnu- ja loodusdirektiivide nõuete hüvitamiseks erametsades, veemajanduskavade puhul seda võimalust kasutatud pole. Tulevikus oleks siiski mõistlik kasutada seda toetust laiemalt ka põllumajandusmaal, seda nii Natura 2000 kui ka nitraaditundliku ala nõuete hüvitamiseks. Viimasel puhul võib küll saada takistuseks, et nitraadidirektiivi pole selles artiklis nimetatud, seega tuleks vastavad meetmed sõnastada veemajanduskavades ja seejärel ka veeseaduses.

ÜPP määruse eelnõu artikkel 10 “põllumajanduse keskkonna- ja kliimameetmed” võtab üheks toetuseks kokku tänased ökokavad ning põllumajanduse keskkonna- ja kliimatoetused. On välja toodud, et toetust makstakse nii säästavate tootmisviiside kui ka nendele ülemineku eest. Tegemist on administratiivselt selge lihtsustamisega. Väga suuri sisulisi erinevusi meetme keskkonnamõjus tänasega võrreldes ei näe.

Keskkonnameetmete ja ökokavade liitmine on kahesambalise struktuuri kaotamise loomulikuks tagajärjeks. Selle vastu pole ilmselt põhjust olla, tegu on mõistliku lihtsustamisega. Küll aga teeb muret, et keskkonnaga seotud toetusele ei ole määratud minimaalset kohustuslikku eelarve osakaalu, seega potentsiaalselt võib kasvõi 0.01% suurust eelarvet karta.

Euroopa suured keskkonnaühendused (WWF, EEB, Greenpeace ja BirdLife) taotlevad keskkonna- ja kliimameetmete eelarvele miinimummäära kehtestamist, milleks peaks olema vähemalt tänaste ökokavade ja ning põllumajanduse keskkonna- ja kliimatoetuste miinimumeelarvete summaks olev 28% kogu ÜPP eelarvest. Selline ettepanek on esitatud Euroopa Parlamendi liikmetele.

Keskkonnaühendused soovitavad ka selgemalt välja tuua kemikaalisõltuvuse vähendamise vajadus, st. lisaks eelnõus nimetatud pestitsiidide kasutuse vähendamisele toetada sama moodi ka mineraalväetiste kasutuse vähendamist.

ÜPP määruse eelnõu artikkel 11 sätestab tootmiskohustusega seotud sissetulekutoetuse. Regulatsioon paistab täna kehtivast oluliselt lihtsam ja paindlikum, kuid laias laastus siiski sarnane. Samas paistab eelnõu sõnastusest, et see toetusskeem muutuks kohustuslikuks (täna on see vabatahtlik). Rahastamist sätestava eelnõu COM(2025) 565 artikli 35 lõike 5 järgi on kavas suurendada selle eelarvelage 20%-ni liikmesriigi ÜPP eelarvest, millele võib erandina liita veel 5%. Selline hüpe tootmisega seotud toetuse osakaalus võiks olla ohusignaaliks, sest üldiselt peetakse just selliseid toetusi keskkonnakahjulikeks. Siiski on vähemalt selle lisa 5% määramisel üsna ranged reeglid, lubades seda maksta valgukultuuridele või põllukultuuride ja loomakasvatuse kombineerimisele, samuti põllumajandusmaa hülgamisohuga piirkondades, eelkõige Euroopa Liidu idapiiri lähedal. Sedalaadi tingimused ehk aitavad maandada negatiivseid mõjusid ning heal juhul koguni toetavad ka looduse suhtes vastutustundlikku tootmist, kui liikmesriigil on vastav soov ja arusaam olemas. Negatiivsena tuleb märkida ka seda, et suurem tootmisega seotud toetuste osakaal survestab ilmselt eelarvet, mistõttu suureneb oht keskkonnaga seotud meetmete eelarve kärpimiseks. Eesti ametlik seisukoht on toetav.

ÜPP määruse eelnõu artikkel 13 sätestab investeeringutoetuste reeglistiku, mis paistab olevat sarnane tänasele. Seega jätkub olukord, kus riikide valikutest sõltub, kas investeeringud toetavad keskkonnaeesmärke või vastupidi kahjustavad keskkonda.

ÜPP määruse eelnõu artikkel 14 sätestab noorte põllumajandustootjate toetuse. Esmapilgul paindlikkus sarnane tänasele või isegi suurem (pole erialase hariduse nõuet vist nt). Lisaks sätestab artikkel 15 otsesõnu põlvkonnavahetuse strateegia kui uue perioodi rakenduskava kohustusliku osa, mis vormiliselt veidi erineb tänasest, kuigi ka kehtivas määruses põlvkondade vahetust rõhutatakse. Artikkel 16 räägib noorte põllumajandustootjate stardipaketist, mis sisaldab lisaks artikkel 14 kohasele toetusele ka kõrgemaid toetusmäärasid mitme teise toetuse juures. Sellisel kujul on tegu uudse sõnastusega, kuigi ka täna on mitmel toetusel noortele tootjatele tingimused soodsamad.

ÜPP määruse eelnõu artikkel 18 sätestab programmi LEADER kaudu antavad toetused. Võrreldes tänasega olulisi erinevusi ei näe, aga tundub lühem ja vähem detailne. Nagu tänagi jääb selle meetme keskkonnamõju sõltuma kohalikest huvidest.

ÜPP määruse eelnõu artiklid 19 ja 20 kirjeldavad teadmiste jagamise, innovatsiooni ja nõustamisteenuste korraldamist ja paistavad samuti olevad üsna sarnased praegu kehtivale. Tuleb vaid loota, et nõustamisteenused tulevikus tänasest enam keskkonnaaspektidele tähelepanu pöörama hakkavad.

Kokkuvõttes

Teeb mõneti murelikuks see, et detailsete eeskirjade mõningat vähenemist, mis iseenesest võiks olla teretulnud, ei tasakaalustata tõhusate keskkonnaeesmärkide seadmisega. Seetõttu on oht, et algab võidujooks kõige lõdvemate keskkonnaeesmärkide abil konkurentsivõime nimel ning ÜPP toetused ei panusta piisavalt põllumajanduse keskkonnamõju parendamisse ja koguni võivad jätkuvalt toetada keskkonnakahjulikke tegevusi.

Kuivõrd praegu paistab, et väga suuri muutusi eelnõude menetlus Euroopa Parlamendis ja nõukogus kaasa ei too, on Regionaal- ja põllumajandusministeerium alustamas juba Eesti rakenduskava jaoks meetmete visandamist. Keskkonnaühendustel tuleb olla valmis aktiivselt kaasa lööma. Keskkonnakriisi tingimustes ei tohi uue ÜPP perioodi ambitsioon elurikkuse, veekeskkonna, mulla ja atmosfääri kaitsel olla üheski asja väiksem tänasest. Peame liikuma edasi.

* eelnõu COM(2025) 560

** eelnõu COM(2025) 565, artikli 35 lõige 3