Kõik uudised

Kriitiliselt ohustatud kalaliigid meie toidulaual

21. detsember 2020
Maaelublogi
Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) koostatud ohustatud liikide punasest nimestikust selgub, et 1970. aastatest on inimtegevuse tõttu maailma merede kala ja mereandide populatsioonid kahanenud poole võrra. Kõige suurema surve all on liigid, mida inimesed on püüdnud ja söönud juba aastasadu. Väljasuremisohus liikide nimekirjas on koguni 400 liiki, kelle teekond vaatamata ohustatud staatusele lõpeb endiselt inimese toidulaual. Neist suurtest, toiduahela ülemises otsas asuvatest liikidest sõltub aga meie ökosüsteemi tasakaal ning merede tervis ja elurikkus. Teadliku tarbimise ja tootmise ning oskusliku keskkonnnapoliitilise juhtimisega suudaksime neid olulisi liike veel päästa.

Eestlastelegi oluline angerjas on täna kahjuks kriitiliselt ohustatud liik

Toetudes teadlaste soovitustele, püüab Eestimaa Looduse Fond (ELF) üheskoos Maailma Looduse Fondiga (WWF) tagada, et maailma mered jääksid liigirikkaks ning kalandus muutuks kestlikuks. Seda on võimalik saavutada ainult üheskoos, koostöös kalasõbra, kaupmehe ja kaluriga. Siinkohal on äärmiselt oluline roll jaemüüjatel ja maaletoojatel, kes oma kalavalikuga mõjutavad nii kalasõpra kui ka kaubaga varustavaid kalureid.

Kõige esimene samm, mida kõikidele osapooltele soovitan, on oma toidulaualt, kalaletist või püügilt eemaldada liigid, mis Rahvusvaheline Looduskaitse Liit (IUCN) on liigitanud väljasuremisohus või kriitilises seisundis olevaks. Allpool kirjutan lähemalt mõnest ohustatud liigist, keda leiab ka Eesti kaubandusest ning kelle olukorda me võime oma praeguste tarbimisharjumustega veelgi kehvemaks muuta.

Tuunikalal ja tuunikalal on vahe

Maailmas on 15 liiki tuunikala, kellest kaks on ohustatud või kriitilises seisus - harilik tuun (Thunnus thunnus) ja siniuim-tuun (Thunnus maccoyii). Viimast püütakse peamiselt Lõunameres ning harilikku tuuni Atlandi ookeanil. Mõlemad liigid on ohustatud peamiselt kaubandusliku ülepüügi tõttu. Täna kasvatatakse populaarset kala ka suure keskkonnamõjuga kalakasvanduses, mõjutades otseselt söödaks kasutatavate väiksemate kalaliikide populatsioone. 1970. aastatest saati on hariliku tuuni populatsioon langenud 90% ning kehva reguleerituse tõttu on püük vähenenud ainult seetõttu, et kala leidub vähem.

Praegu leidub kaubanduses peamiselt nelja liiki tuuni: vööttuun (Katsuwonus pelamis), kes moodustab lausa pool maailma tuunikaubandusest, kulduim-tuun (Thunnus albacares), suursilm-tuun (Thunnus obesus) ja pikkuim-tuun (Thunnus alalunga). Maailma Toiduorganisatsiooni (FAO) sõnul on needki liigid ülepüütud ning igasugune lisasurve neile võib nad viia ohustatud liikide nimekirja.

Kulduim-tuun ehk yellowfin tuna on tuunidest suurim. Tänaseks on püügisurve populaarsele kalale stabiliseerunud ja populatsioonid näitavad taastumismärke.

Eestlasteni jõuab tuunikala kõige tõenäolisemalt konservis, sušis või restoranis fileena. Alati tasub uurida, mis tuunikala liigiga on tegemist ning kuidas ta on püütud. Kõige ohutum valik on tuunikalast üldse loobuda. Kui loobumine tundub liiga suur samm, siis vali MSC sertifikaadiga kala ja tuunikalakonservid, mida Eesti jaekaubanduses lähemalt küsides või pakendit uurides ka leiab.


Otsi kalatoodetelt MSC sertifikaati või vaata kalafoor.ee, et teha keskkonnasõbralik kalavalik. Foto: Rasmus Jurkatam


Angerjas libiseb käest

Maailmas elavast kolmest angerjaliigist on kõik väljasuremisohus. Neist kõige kriitilisemas olukorras on eestlastelegi oluline Euroopa angerjas. Vanad Kihnu kalurid räägivad, et omal ajal oli angerjat nii palju, et seda tassiti mõnel suvel lausa põllule väetiseks. Täna aga veab, kui suve jooksul mõnegi angerja kätte saab. Languse üheks olulisemaks põhjuseks on inimeste rajatud takistused angerja rändel - paisud, hüdroelektrijaamad ja tammid. Mõjutajaid on teisigi: elukeskkondade hävimine, ülepüük, haigused ja parasiidid, kliimamuutus ja saastatus. Lisaks kõigele on suureks probleemiks ka salakaubandus. Noored angerjad rändavad looduslikult kuni kaks aastat üle Atlandi ookeani Euroopa rannikule, kuid Europoli hinnangul püütakse igal aastal umbes 350 miljonit neist ebaseaduslikult ja müüakse Aasiasse toidulauale. Selliseid noori angerjaid nimetatakse klaasangerjateks ja just nende kaitsmises on võti angerja kui liigi säilimisel.

Angerjas kudeb ainult ühe korra oma eluea jooksul. Suguküpseks saab angerjas 5-20 aasta jooksul aga tehistingimustes võib ta elada isegi 80 aasta vanuseks. Enne seda peab ta ohte trotsides läbima 8000 km pikkuse teekonna Euroopa vetest Sargasso merre. Eestis on angerja olukorra parandamiseks teda juba üle 50 aasta taasasustatud Võrtsjärve ja paljudesse väiksematesse järvedesse. Osa klaasangerjaid läheb angerjakasvandustesse, kust pärineb ka suurem osa meie kaubanduses leiduvast angerjast. Võrreldes salakaubaks jõudvate klaasangerjatega on Eesti vetesse asustatavate angerjavastsete hulk marginaalne. Sellegipoolest pärineb ka see angerjas kriitilises seisus olevast globaalsest populatsioonist.

Looduskaitseorganisatsioonid soovitavad angerja söömist vältida kuniks me ei ole suutnud angerjat ohustavaid probleeme lahendada. Siin on vaja ka poliitikute abi, et toetada alternatiivseid lahendusi piirkondades, kus angerja püük või kasvatamine mängib olulist sotsiaalmajanduslikku rolli.

Läänemeres nälgiv tursk

Tursk ehk Atlandi tursk on globaalselt ohualtis seisundis, mis tähendab, et osades piirkondades on ta olukord parem, teistes aga väga halb. Kõige kriitilisem on olukord Läänemeres elava tursaga, keda ohustab väljasuremine, kui tema püüki ei peatata. Heas elukeskkonnas võib tursk kasvada 25 aasta vanuseks ning kuni 1,5 m pikkuseks. Läänemeres aga täheldati juba 1990. aastatel, et tursa keskmine pikkus on langenud 40-50 cm. Täna on Läänemere tursa keskmine pikkus 30 cm. Peamiseks põhjuseks on ülepüük. Läbi ajaloo on kalurid jahtinud ennekõike kõige suuremaid kalu ja merre on alles jäänud väiksema kasvuga liigikaaslased. Täiskasvanud tursa populatsioonist püütakse välja igal aasta lausa 60 protsenti. Väiksem ja nõrgem kala on kergemaks saagiks mereimetajatele ning vastuvõtlikum parasiitidele. Lisaks sellele on ka märke, et neile väikesekasvulistele turskadele ei ole piisavalt süüa. Tekkinud on nõiaring, kus suuremad kalad püütakse kohe välja ning alles jäävad ainult nõrgad nälgivad isendid.

Lisaks kõigele mõjutab tursa olukorda ka Läänemere eutrofeerumine ehk liigsete, peamiselt põllumajandusest pärit lämmastiku ja fosfori ühendite leidumine mereveest. Selle tagajärjel on ennekõike Läänemere keskosas ülekaalu saanud üksikud vetikaliigid, kelle surmajärgse lagunemise põhjustatud hapniku tarbimise tõttu on vähenenud tursamarja võimalus ellu jääda. See on kõigest üks näide, kuidas maismaal toimuv mõjutab Läänemere kalaliike ja elustikku.

Veepinnal olev roheline taimhõljum on märk eutrofeerumisest, mis on põhjustanud hapnikuvaesed “surnud tsoonid” Läänemere keskosas


Kui just tursk ei ole võrku jäänud kogemata kaaspüügina, siis võiks igaüks Läänemere turska vältida. Mujalt meieni jõudnud tursa puhul tasuks järele mõelda, kas selle asemel on menüüsse võtta mõnda kestlikumat alternatiivi.


Põhjamaade jõulutraditsioonidesse hukkuv molva

Lutefisk ehk molva Norra turul ettevalmistatuna peolauaks.

Molva on tursaliste perekonda kuuluv röövkala, kelle kohta paljud eestlased arvatavasti ei ole kunagi kuulnud. Sellele on ka selge põhjus - molva on väljasuremisohus kala Läänemeres. Sellegipoolest on Soomes, Rootsis ja Norras molva endiselt olulisel kohal jõululauas.

Libekalana tuntud roog on klassikaline peolaua roog Skandinaavias. Veel 50 aastat tagasi valmistati seda peamiselt tursast, aga 1970. aastal Norras kehtestatud tursa moratooriumi tõttu hakati retseptis kasutama molvat. Tänaseks on ka molva ülepüütud aga libekala on endiselt au sees, kui jõuluroog. See on kurb näide, kuidas inimeste soovimatus muuta oma toitumisharjumusi võib mõne liigi viia hukatuse ääreni.

Molva näitel on soovitatav oma jõulumenüü kriitiliselt üle vaadata, et ega seal pole ühtegi ohustatud liiki.


Läänemerest kadunud tuurad

Atlandi tuur, kes on elanud ka Eesti vetes, on kurb näide teadmatusest ja hoolimatusest ohustatud liikidesse. Kõik maailma 20 tuuraliiki on täna kriitilises seisundis või väljasuremisohus. Kuigi Eestis pole tuur kunagi liialt oluline söögikala olnud, mängis ta minevikus olulist rolli kalanduses. Kalad Narva linna vapil olid tuurad, kuna just Narva jõgi on olnud oluline tuurajõgi. Täna pole seal tuura enam ammu ning vapil on lihtsalt tundmatud hõbedased kalad. Viimane tuur püüti Eesti vetest teadaolevalt 24. mail 1996 – pärast seda pole teda enam nähtud. Hinnanguliselt on globaalselt alles jäänud kõigest 200–750 täiskasvanut Atlandi tuura.

Teadaolev viimane Eesti vetest püütud tuur - tuur Maria, on ka suurim Eesti vetest püütud kala pikkusega 2,9 m ja 136kg. Pildil on ta Loodusmuuseumis koos ihtüoloog Tiit Paaveriga, kes valmistab teda ette konserveerimiseks.

Ülepüük ja hüdroelektrijaamad on peamised languse põhjustajad. Aga mitte ainult. Emane tuur hakkab alles 20-aastaselt marja tootma, mis on üle maailma hinnatud delikatess. See kõik on vesi röövpüügi ja salakaubanduse veskitele. Ohustatud liigi kalamarja müüakse kallihinnalise kaaviarina. Võimalusel tasub vältida kõigi tuurast valmistatud toodete söömist. See võib tunduda üllatav, kuid on kurb tõsiasi, et ka kasvandusest pärit tuuramari pärineb loodusest püütud ja vangistatud tuuralt.


Harjuse kehv käekäik

Eelmise sajandi algul leidus lõheliste seltsi kuuluvat kala 24 Eesti jões ja veel mõnikümmend aastat tagasi oli harjus hinnatud harrastuskalurite saak. Harjus on kokkade seas populaarne, kuna värskelt püütuna on tal põnev tüümiani meenutav lõhn. populaarsus pole üllatav.

Täna aga hinnatakse harjust kriitiliselt ohustatud liigiks ning Eestis on ta püük keelatud. Harjuse kehva käekäigu põhjuseks on intensiivne põllumajandus ning ülepüük harrastuskalurite poolt. Põllumajandusest tulenevate toitainete tõttu on Eestis aina vähem harjuse elupaigaks sobilikke taimestikuvaeseid jõgesi. Täna esineb harjus ainult tosinas jões. Vaatamata ohustatud seisusele on harjuse püük täiesti seaduslik Venemaal, Soomes, Rootsis ja Taanis. Ka Eestis jääb harjus aegajalt jõeforelli püügil õnge otsa - sel juhul tuleks loom ettevaatlikult konksust vabastada ja vette tagasi lasta.

Isegi kui harjust võib naaberriikides püüda, siis keskkonnateadlik kalasõber teda poest ei osta.


Kuigi harjuse püük on Eestis keelatud, on ta endiselt populaarne püügikala Skandinaavia harrastuskalurite seas. Pildil Rootsi kalur imetlemas oma saaki


Kõige lihtsam oleks probleem lahendada, kui kaupmehed eemaldaksid oma valikust kõik liigid, kes on väljasuremisohus. Kahjuks aga ei ole see nii lihtne. Paljud kaupmehed lükkavad vastutuse hoopis tarbija õlule – kuni klient mingit liiki soovib, ei näe nemad ka põhjust ohustatud liiki oma valikust eemaldada. Selleks, et poelettidelt ei leiaks ohustatud kalu, peab rahvusvaheline kalanduspoliitika käima ühte sammu teadlaste soovitustega. Iga inimene saab ka ise võimendades tuua poliitikuteni soovi, et võideldaks rööv- ja ülepüügiga ja kalad oleksid kaitstud.

Eesti rannikuvetest rohkelt leiduv särg on heaks näiteks kohalikust väiksest kalast, keda võiks julgemini söögilauale tõsta. Foto: Rasmus Jurkatam


Vaevalt et leidub palju inimesi, kes sooviksid maailma viimast tuura, turska või angerjat süüa. Väikesi muudatusi enda tarbimises saame me kõik teha. Soovitan vaadata kalafoor.ee kodulehelt, millised kalad ja mereannid on punases nimekirjas ning asendada need toidulaual kestliku kalaga. Kui mõne kalaliigi olukord läheb paremaks või halvemaks, muutuvad ka kalafoor.ee soovitused. Kui alati ei ole võimalik internetist vastust otsida, siis keskkonnasõbralikult saab toimida ka kui pidada meeles, et alati tasub eelistada kohalikku toitu ja kohalikku väikekala (nt räim, ahven).


Lugu on ERRis 06.11.2020 ilmunud loo pikem versioon.