Kalade käekäik sõltub kvootide „kangusest“
Mitmete Läänemere kalaliikide halb seisund ja langustrendid on aastakümnete vältel põhjalikult dokumenteeritud, näidates, et kogu ökosüsteem on tõsises hädas. Senised poliitilised otsused Läänemere kalanduse kohta ei ole suutnud negatiivseid suundumusi peatada ega ümber pöörata.
„Arusaadavalt on püügimahtude ümber mängimine mitmete riiklike ja ärihuvide põrkumise koht. Siin aga ei tohi ära unustada, miks üldse selline reguleerimine on vajalik. Mitmete kalapopulatsioonide seisund Euroopa vetes on kahjuks üha kehvem,“ ütles Eestimaa Looduse Fondi säästliku kalanduse eesvedaja Joonas Plaan. „Aastakümnete pikkune praktika näitab, et riigijuhid määravad sageli teadlaste ja keskkonnakaitsjate soovitustest märksa suuremad püügimahud. Hoiatavaks näiteks on Läänemere tursk, kellele on häirekella lastud juba aastaid. Poliitika tuleb aga järele siis, kui tursapopulatsioonid on peaaegu täiesti kadunud. Praegu on Läänemere tursk toidulaualt kadumas,” lisas Plaan.
Üldiselt pole Eesti rahvuskala räime ja ka kilu seis just kiita. Eriti murettekitav on Läänemere keskosa räime olukord, kus kudemisvõimeliste kalade hulk on ohtlikult väike. Kilu juurdekasv on samuti olnud madal. Väikekalad on suuremate röövkalade ja lindude toit ja seega hädavajalik osa ökosüsteemist. Läänemeres ainsana on paremas seisus vaid Liivi lahe räim, kuid ka siin soovitatavad teadlased olla püügimahtude määramisel pigem ettevaatlik ja püügimahtu võrreldes tänavusega vähendada.
„Kalu vaid püügikeeldudega ei päästa. Vaja on terviklikult panustada nii taastamisse kui ka vähem saastamisse. Kui mere eutrofeerumine, elupaikade kadu ja ülepüük jätkub, ei ole suuremaid püügimahte ka kaugemas tulevikus kuskilt paista,” ütles Plaan. Lisaks tuleb toetada väikemahulist, madala keskkonnamõjuga rannakalandust, mis pakub elatist kohalikele kogukondadele ilma varusid hävitamata.
