Ettepanekud Eesti raamseisukohtadeks 2028. aastal algava EL ÜPP läbirääkimisteks - keskkonnaühenduste esmane tagasiside

Täname võimaluse eest varajases etapis anda keskkonnavaadet ÜPP eeldatavale reformile. Alljärgnevalt esitame mõningad tähelepanekud. Tulenevalt lühikesest tähtajast ja valdkonna mahukusest tuleb allolevaid seisukohti lugeda esialgseks. Loodame jätkuvale dialoogile ja võimalusele põhjalikumaks aruteluks tulevikus. Allolev kiri ei ole eelnimetatud põhjusel Eesti Keskkonnaühenduste Koja (EKO) ametlikult kooskõlastatud seisukoht. Tegemist on esialgsete seisukohtade koondiga, mille pani koostöös kolleegidega kokku EKO esindaja maaelu arengukava 2014–2020 (MAK) ja Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) strateegiakava 2023–2027 seirekomisjonis.

Üldisem taust

Nõustume viimasel ajal paljuräägitud seisukohaga, et toidutootmine on seotud julgeolekuga, sest erinevad kriisid võivad häirida rahvusvahelist kaubandust ja sellest sõltuvat toiduga varustamist olulisel määral ohustada. Samas peame rõhutama, et tagamaks tõeliselt julgeolekut kriisi tingimustes peab toidutootmine olema võimalikult sõltumatu sisseveetavatest sisenditest. Seetõttu on roheüleminek toidutootmises sh. mahepõllumajanduse arendamine, loomade karjatamine pärandniitudel ja teistel püsirohumaadel ning samas pestitsiidide, mineraalväetiste, importsöötade ja fossiilkütustel põhineva energia kasutamise kiire vähendamine samavõrd vajalikud (toidu)julgeolekule kui need on kasulikud keskkonnale.

Eeltoodud põhjusel peame jätkuvalt vajalikuks arvestada ÜPP reformimisel Talust taldrikule strateegias kokku lepitud põhimõtetega. Tegemist on omal ajal põllumajanduse kestlikku tulevikku kavandades saavutatud kompromissiga, mis on hiljem langenud ebaadekvaatsete poliitiliste intriigide ohvriks. Väärib meeldetuletamist, et strateegiat ei ole tühistatud ja see kehtib jätkuvalt. Muuhulgas tuleb pingutada põllumajandusliku elurikkuse säilitamise, mahetootmise mahu suurendamise, taimetoitainete kasutustõhususe parandamise ja pestitsiidiriskide vähendamise nimel.

Seetõttu loomulikult nõustume, et ÜPP (ettepanekute 5. punkt) peab olema senisest rohkem suunatud elurikkuse, keskkonna ja kliimaeesmärkide saavutamisele, pidades samal ajal oluliseks toidu varustuskindlust, toidujulgeoleku tagamist ja maapiirkondade arengut. Taaskord, nagu eespool kirjas, on toidu- ja keskkonnajulgeolek omavahel lahutamatult seotud, mistõttu tuleb otsida mitte kompromissi toidutootmise ja keskkonnaeesmärkide vahel, vaid nendevahelist sünergiat. Elurikkuse tähtsust toidujulgeolekule on rõhutanud ka FAO. Eelnev tähendab, et ÜPP esmaseks ülesandeks peab olema tagada toidutootmine ja põllumajandustootjatele sissetulek (ettepanekute punkt 1) tingimustel, mis täidavad ühtlasi keskkonnaeesmärke, sissetulekut, saagikust ja keskkonnaeesmärke omavahel vastandamata või üht teisest primaarsemaks seadmata (ettepanekute punkt 4). Vastasel korral kaotame paratamatult ka toidujulgeolekus.

Tervitatav on ettepanekute 7. punktis kirja pandud suund laiapõhistelt sissetulekutoetustelt eesmärgipärasemale süsteemile; muuhulgas on ammu aeg kaotada rohupurustamise lausaline toetamine. Samas väärib läbimõtlemist, millistel alustel toimuks pindalapõhise arvestuse kaotamise korral 5. punktis nimetatud toetuste võrdsustamine, mis iseenesest on loomulikult samuti õigustatud. Nõustume, et 2. punktis mainitud Euroopa Liidu laienemine tingib selge vajaduse poliitikat reformida, sest senisel viisil pole pärast Ukraina liitumist lihtsalt võimalik jätkata ning alustada algul väiksemate toetustega (nagu juhtus meie liitumisel) oleks sõjas kannatanud maa puhul veelgi ebaõiglasem. Siinkohal tõstatame küsimuse ÜPP kahesambalise struktuuriga jätkamise mõttekusest.

Seisukohad põllumajandus-keskkonna ja kliima küsimustes

Nõustume 12. punktis mainitud vajadusega mitmekesiste meetmete järele keskkonna- ja kliimaprobleemide lahendamiseks ning sellega, et elurikkus, puhas vesi ja heas seisundis muld on avalikud hüved, mille pakutud ökosüsteemi teenused on kestliku toidutootmise eelduseks. Nõustuda tuleb ka samas punktis sõnastatud põllumajandustootmise mitmekesisuse väärtustamisega, kusjuures eraldi tuleks esile tõsta vajadust säilitada ning parandada ka väiksemate ja keskmiste tootjate elujõudu. Nõustume samas punktis esile toodud uuenduslike suundade nagu agroökoloogia ja taastav põllumajandus tähtsustamisega, kuid rõhutame lisaks vajadust jätkata juba välja kujunenud keskkonnasõbralike tootmisviiside, eelkõige mahetootmise senisest tõhusamat toetamist. Uudsetest tootmisviisidest peame vajalikuks välja tuua ka märgalaviljelust. Samuti on vajalik taimetoitainete kasutustõhususe parandamine ja kadude (leostumine, lendumine jne) kahandamine, eelkõige intensiivtootmises. Nõustume, et toetust vajavad eelkõige praktikad, millel on ilmne keskkonnakasu, kuid mis on väljakujunenud turusituatsioonis majanduslikult vähemtasuvad või millele üleminek vajab täiendavat tuge.

Nõustume üldiselt 13. punktis välja toodud vajadusega liikuda tulemuspõhiste nõuete poole. Samas tuleb arvestada nii potentsiaalse halduskoormuse suurenemisega kui ka paljude keskkonnanäitajate (eelkõige elurikkuse vallas) loodusliku kõikumisega, mistõttu mõne indikaatori kesine väärtus antud aastal ei pruugi olla seotud tootja tegevuse või tegematajätmisega. Seetõttu on asjakohane liikuda edasi hübriidsüsteemi poole, kus arvestatakse nii põllumajandus-keskkonnanäitajaid kui ka tootja tegevust nendega seotud eesmärkide saavutamisel või mittesaavutamisel. Nii tulemuste kui tegevuste hindamisel tuleb välja töötada sisulised mõõdikud, mis ei lähtuks kontrolli mugavusest, vaid tegelikust mõjust toidusüsteemi kestlikkusele.

Nõustume 14. punktis välja toodud asjaoluga, et kliimaeesmärkide kõrval on põllumajandustootmises vähemalt sama olulised teisedki keskkonnanäitajad, eelkõige elurikkus ja veekeskkond, aga ka välisõhu kaitse, eelkõige ammoniaagi heitmete eest. Ei tohi unustada, et ilma lämmastiku ja fosfori kadude otsustava vähendamiseta ei ole võimalik saavutada Läänemere hea seisund ega sedagi, et tolmeldajate jt põllumajanduskasuriteta ei ole toidutootmise tulevik tagatud. Nõustume, et ekstensiivne karjatamine üldjuhul toetab elurikkust (võimalikud on küll erandid, kuid tänapäeva Euroopas pole need kuigi levinud) ja soovitame prioriteetse näitena välja tuua kõrge loodusväärtusega poollooduslikud kooslused ehk pärandniidud, sealhulgas asjaolu, et mitmed loodusdirektiivi I lisa elupaigad vajavad säilimiseks karjatamist või niitmist. Märkida tuleb sedagi, et põllumajandusmaal paiknevatel maastikuelementidel ning kesadel ja/või söötis põldudel kujutab sobiva koormusega ja õige ajastusega karjatamine loodussõbralikku viisi soovimatute muutuste ohjeldamisel ning aitab sedasi säilitada põllumajanduse funktsionaalset elurikkust. Samuti nõustume karjatamise tähtsusega mulla süsinikusidumise võime suurendamisel, kusjuures see toetab just püsivamat sidumist, kuid rõhutame, et see kehtib eelkõige optimaalse karjatamiskoormuse korral ja näiteks ülekarjatamine võib hoopis soosida mullasüsiniku kadu kiireneva mineraliseerumise või erosiooni tõttu. Soovitame seetõttu vastavat lauset täpsustada. Samuti tuleb märkida, et lisaks mulla süsinikule mõjub õigesti korraldatud karjatamine positiivselt mulla tervisele ka laiemalt, sh. soosides mulla elurikkust. Nõustume ka väiksemate loomakasvatustalude tähtsusega varustuskindluse seisukohalt, kuid tuleb tõdeda, et see kehtib väiketootmise kohta laiemalt. Lisaks peame vajalikuks jätkata ja suurendada ÜPP panust põllumajandusliku geneetilise mitmekesisuse (ohustatud tõud ja sordid) säästva kasutuse toetusel.

Punktis 16 sõnastatud püsirohumaa säilitamiskohustuse kohandamise teemal oleme ettevaatlikult toetaval seisukohal. Senine püsirohumaa määratlus on teinud selle säilitamise kohustuse küll tootjale tülikaks, kuid keskkonnakasu on olnud kaheldav. Siiski ei saa eitada, et teatud määral on tänane kohustus aidanud vähendada rohumaade lausalise põllustamise ohtu. Seega nõustume, et eelkõige tuleb kaitsta kõrge loodusväärtusega pikaajalisi liigirikkaid rohumaid, st. pärandniite või selliseid kunagisi kultuurrohumaid, mis on ammu uuendamata ja hakanud (taas) muutuma liigirikkaks, samuti süsinikurikastel muldadel olevaid rohumaid. Ent lausalist seniste “püsirohumaade” põllustamist tuleb samuti vältida, sest see oleks kahjulik elurikkusele, veekeskkonnale ja kliimale. Seega saab senisest paindlikumat lähenemist toetada vaid juhul kui (i) on olemas tugevad tagatised kõrge loodusväärtusega ja/või kõrge süsinikusisaldusega rohumaade säilitamiseks ning säästva kasutamise tasuvuse tagamiseks; ja (ii) kui teiste, senise määratluse järgi püsirohumaadeks liigitatud kultuurrohumaade ulatuslikku põllustamist suudetakse vältida. Toetame mõtet loodusväärtuslike rohumaade rajamisest turvasmuldadele ja peame vajalikuks nendel ka veetaseme tõstmist määral, mis peataks turba lagunemise. Milliste konkreetsete tuleviku ÜPP meetmetega seda saavutada, vajab veel arutelu.

Ringbiomajandus

Nõustume punktis 17 toodud taastuva ressursi kasutamise üldise lähenemisega, kuid juhime tähelepanu kahele ohule: ressursi ülekasutus ja selle intensiivse kasvatamisega kaasnevad probleemid. Seetõttu toetame eelkõige kasutamata või alakasutatud kõrvalsaaduste ja jääkide kasutust, samuti põllumaa mitmekesistamist uudsetel eesmärkidel kasutatavate ressursside kasvatamiseks (näiteks võsaribad veekaitseks või põldude liigendamiseks), kuid oleme selgelt vastu ulatuslike monokultuuride rajamisele sellel eesmärgil. Millised peaksid olema ÜPP vahendid, mis soosiks ringbiomajanduse ressursside kasvatamist põllumaad mitmekesistaval viisil ja väldiks uusi ulatuslikke monokultuure, vajab veel arutamist.

Lihtsustamine

Nõustume 18. punkti all kirja panduga: ÜPP kahesambaline struktuur oma erinevate eelarve- ja rakendusreeglitega ei soodusta ühist poliitika eesmärkide täitmist. Seetõttu soovitame selgelt välja öelda, et järgmisel perioodil tuleks kahesambaline struktuur kaotada.

Suhtume ettevaatlikult 19. punktis sõnastatud soovi kaotada tingimuslikkusest HPK reeglid ning piirduda tulevases süsteemis kohustuslike majandamisnõuetega. Kas see ettepanek kujutaks endast teretulnud lihtsustamist või hoopis keskkonnaambitsiooni ulatuslikku lahjendamist sõltub teiste (osalt eespool arutatud) küsimuste lahendustest. Kui senine pindalaga seotud põhitoetus kaob või vähemalt väheneb oluliselt, on tegemist asjakohase ettepanekuga. Kui aga ka järgmisel perioodil jääb suur osa vahendeid pindalaga seotud sissetulekutoetuste eelearvesse ei saa HPK nõuetest loobumist toetada.

Ühtlasi rõhutame, et selles ulatuses, mis tulevikus säilivad pindalapõhised toetused tuleb kindlasti ja tingimusteta lugeda toetusõiguslikuks igasugune tegelikus kasutuses põllumajandusmaa sõltumata seal kasvavate puude-põõsaste arvust või maastikuelementide pindalast. See oleks aus kõrge loodusväärtusega põllumajandusmaad kasutavate talude suhtes ning ühtlasi lihtsustaks poliitikat ja selle rakendamist oluliselt.

Kokkuvõtteks

ÜPP lihtsustamine ja bürokraatia vähendamine on kahtlemata vajalik, kuid samas peab olema tagatud kestliku toidusüsteemi poole liikumine, mistõttu tegeliku keskkonnakasuga meetmeid kaotada ei tohi.

Lõpetuseks tuleb märkida, et eelpooltoodu kujutab endast esialgseid seisukohti alles algaval arutelul ÜPP (ja laiemalt toiduvaldkonna) tuleviku üle. Loodetavasti saame panustada arutelusse ka edaspidi, eesmärgiga liikuda kestliku maaelu ja põllumajanduse poole.