ELFi analüüs: Eesti kalandus on keskkonnasõbralik, ent kalade seisund halveneb

Allolev analüüs annab ülevaate Eesti kalamajanduse keskkonnahoidlikusest ning muutustest aastatel 2018-2019. Hindamaks, kas Eesti kalurite püütud kala on kestlik, analüüsiti 2019. aasta püügiandmed Maailma Looduse Fondi (WWFi) poolt välja töötatud metodoloogia abil, kaasates vajadusel olemasolevaid Eesti teadlaste uuringuid kalade olukorrast. Selle tulemusena võib öelda, et Eesti vetest püütud kala on kestlikum, kui maailmameredest pärinevad mereannid.

Võttes arvesse kõigi Eesti kutseliste kalurite püütud kalu aastal 2019, võib rõõmustada, et suur osa kaldale toodud kaladest ja mereandidest on kestlikud. Lausa 84,6% kõigist püütud liikidest on kestlikud  ehk n-ö rohelises kategoorias. Kollases kategoorias ehk liike, keda võiks vähem süüa, on 7%  kaladest ja mereandidest. Vaatamata suurele kestliku kala osakaalule on siiski 6,4% väljapüütavatest liikidest punases kategoorias. Kuigi protsentuaalselt on osakaal väike tähendab see, et 1811t välja püütud kaladest ja mereandidest on ohustatud või nende püük teeb keskkonnale tõsist kahju. 2,1% püügikalade kohta infot napib ning need liigid on märgitud n-ö hallis kategoorias.

DGM Shipping töötajad räime töötlemas ja pakendamas. Eesti vetest püütud kaladest moodustab 60% rahvuskala räim. Räimel läheb Läänemeres hästi, tema püük on keskkonnahoidlik ning püügimahud toetuvad teadlaste soovitusel. Räimepüük ja seonduv tööstus on oluline sissetulekuallikas rannakaluritest kuni kalatsehhi töötajateni. Eesti Konjunktuuriinstituudi uuringu järgi on räim eestlaste lemmikkala number neli. Fotod: Rasmus Jurkatam.

Mis on kestlik kala?

Kestlikku kala iseloomustab kolm positiivset tahku. Kestliku kala või mereanni olukord on looduses hea, teda püüdes ei kahjustata keskkonda ning püüki majandatakse keskkonda säästvalt. Mõistmaks, milline kala on kestlik, tuleb arvestada kõiki kolme tahku. Kalanduse kestlikkuse, aga ennekõike meie söögilauale jõudva kala ja teiste mereandide keskkonnasõbralikkuse hindamiseks on WWF juba 2000. aastate algusest kasutanud üheskoos teadlastega välja töötatud metodoloogiat. Tänaseks on selle abil analüüsitud suur osa populaarsetest toidukaladest üle maailma - 343 erinevat liiki looduses elavaid kalu ja mereande. Lisaks sellele on hinnatud ka 81 kasvatusest pärit liiki. Tulemuseks on juhis, mille eesmärk on teadvustada nii söögi valikut tegevaid kalasõpru aga ka edasimüüjaid, tootjaid ja kalureid kalade olukorrast maailma meredes. Kestliku kalatoidu juhis (Sustainable Seafood Guide) on tänaseks kasutusel 28 erinevas riigis ning võtab aluseks WWFi analüüsi aga arvestab ka kohaliku kalanduse eripärade ning inimeste toidueelistustega. Eesti kestliku kalatoidu juhis ehk Kalafoor on kasutusel aastast 2019.

Kestliku kalatoidu juhises on kõik kalad ja mereannid analüüsi tulemusena jaotatud kolme kategooriasse: punane, kollane ja roheline. Valgusfoori värvidest inspireerituna ongi Eesti kestliku kalatoidu juhis saanud nimeks Kalafoor. Punases kategoorias olevad liigid on looduses väga kehvas olukorras või tekitab nende püük korvamatut keskkonnakahju. Selles kategoorias olevate kalade ostmist ja tarbimist väldi. Kollases kategoorias olevad liigid seisavad silmitsi ülepüügiga. Nende püük võib keskkonda kahjustada või on nende populatsioonid languses. Kalasõbrale võiks kollasesse kategooriasse paigutunud kalad jääda valikust pigem kõrvale. Selle asemele tuleks võimalusel eelistada rohelises kategoorias olevaid liike. Sellel liigil läheb looduses hästi, püük ja majandamine toimub keskkonda säästvalt. Rohelise kategooria kalad ongi kestlikud kalad.

Kuidas on kalade kestlikkust hinnatud?

Kalade kestlikkuse hindamiseks on analüüsitud juba eelnimetatud kolme tegurit: nende looduslik olukord, püügi keskkonnamõju ning viis, kuidas nende püük on juhitud. Toetudes WWFi metodoloogiale on iga liigi kohta tehtud eraldi hinnang vastavalt püügipiirkonnale ja -viisile. Reeglina on hinnangu koostajaks teadlane, kes tunneb kohalikke olusid ning orienteerub emakeelses teaduskirjanduses. Igat hinnangut, selle metodoloogilist korrektsust ning objektiivsust on omakorda hinnanud rahvusvahelise taustaga teadlane. Tuleb ära mainida, et WWFi hinnangud ei võta arvesse sotsiaalmajanduslikke külgi, vaid analüüsib kalandust üksnes keskkonna vaatenurgast. Kalade ja mereandide hinnangud toetuvad olemasolevatele teadusuuringutele ning sünteesi koostavad teadlased iseseisvaid uuringuid ei tee. Analüüsides kalade olukorda looduses, püügi mõju ja püügi korraldamist peab hindaja vastama hulgale kvantitatiivselt võrreldavale küsimustele. Juhul kui küsimuse vastamiseks puudub piisavalt informatsiooni, siis ettevaatuspõhimõttest lähtudes kaldub üldhinnang sellisel juhul rohkem punase kategooria suunas. WWFi hinnangud uuenevad igal aastal.

Lisaks populaarsetele püügikaladele peab Eestimaa Looduse Fond oluliseks analüüsida ka kohaliku tähtsusega püügikalu. Eesti rannakalanduses mängivad tähtsat rolli erinevad magevee- ja riimveekalad. Seetõttu on aastast 2019 ELFi eestvedamisel WWFi andmebaasis hinnang latika ja särje kestlikkusest. 2021. aastast lisandub sinna ka nuru ja säina hinnang. Regionaalselt oluliste püügikalade kestlikkuse hinnang aitab keskkonnahoidlikul kalasõbral teha laiemat toiduvalikut.

Latikale sarnane, kuid väiksem, nurg on paljude kalurite nuhtlus, keda võrku jääb palju, aga inimeste toidulauale jõuab vähe. Pildil hoiab nurgu Läänemaa ettevõtja Indrek Loo, kes on asunud Läänemeres rohkelt leiduvast kalast hakkliha tegema. Suurepärane näide kestlikust kalast. Foto: Rasmus Jurkatam.

Mõnede liikide, ennekõike majanduslikult ja kulinaarselt vähetähtsate liikide kohta puudub nende olukorra hindamiseks piisavalt informatsiooni, mistõttu kajastuvad nad siinses analüüsis hallis kategoorias. Halli kategooriasse langeb ka võõrliik ümarmudil, kuigi selle söömine ja püük on Läänemere seisukohalt soovituslik. Võõrliik hõbekoger on aga rohelises kategoorias, kuna ta on Eesti vetes juba 1940. aastate lõpust elanud ning tema arvukus on jõudsalt tõusnud.

Lisaks mereandidele hindab WWF ka kasvatustest pärinevaid ja sisevetest püütud kalu. Sisevete liikide analüüs hindab sarnaselt merest pärit liikidele eelnimetatud kolme tahku, kuid võtab lisaks arvesse võimalikku taasasustamise mõju. Kasvatustest pärinevate kalade puhul hinnatakse sööta, kasvatuse energiakasutust, kalade heaolu ja võimalikku mõju elusloodusele. Kõnealuses analüüsis kasvatustest pärit kalu hinnatud ei ole. Analüüs ei hõlma ka harrastuspüüki, kuna andmed on ebapiisavad. Analüüs keskendub Eesti kaugpüügile, Läänemere traalipüügile ja rannakalandusest ning sisevetest pärit kalade kestlikkuse hindamisele.

Kuidas kodumaisel kalal läheb?

Selleks, et Eesti vetes elavate kalade olukorda paremini mõista, peab Eesti kalandust piirkondlikult hindama. Eesti kutseline kalandus jaguneb kaugpüügiks ja Eesti vete kalanduseks. Eesti vete kalandus jaguneb Läänemere traalipüügiks ja rannakalanduseks. Viimane omakorda Läänemere rannakalanduseks ja sisevete kalanduseks. Läänemere rannakalandus jaguneb omakorda viie erineva püügipiirkonna vahel ning sisevete kalanduse puhul peab eristama Võrtsjärve, Peipsi järve ja teisi siseveekogusid (jõed, järved). Iga püügipiirkond on oma unikaalse ökosüsteemi ning erineva liigilise mitmekesisusega. Lisaks sellele tuleb arvestada ka, et erinevatel püügimeetoditel - olgu selleks siis nakkevõrk, kastmõrd või õngejada - on erinev keskkonnamõju. Siinses analüüsis on püütud seda kõike arvesse võtta.

Kaugpüük

Suurt rolli Eesti kalanduses mängib kaugpüük. Kõigest viis traalpüügilaeva püüavad Loode- ja Kirde Atlandilt veidi üle 51% kogu Eesti kutselise kalanduse püügimahust. Peamiselt püüavad Eesti traalpüügilaevad krevetti ehk harilikku süvameregarneeli (55% kogu püügimahust), meriahvenaid (18%) ning kaaspüügina turska (12%). Kui krevetile ja tursale on antud keskkonnahoidlikkuse sertifikaat MSC (Marine Stewardship Council), mis annab kinnitust, et nende püük vastab kestlikkuse põhimõtetele, siis suur osa ülejäänud püütavaid liike on punases kategoorias. Lausa 9% kaugpüütavatest liikidest on punases kategoorias. 20% kohta puudub piisav informatsioon ning nad on seega täna hallis kategoorias. Küll aga võib karta, et tegelikult kuuluvad need liigid punasesse kategooriasse, kuna peamiseks püügimeetodiks on ookeani põhjaelustikku hävitav põhjatraal. Seega Eesti ettevõtjate püütud ja töödeldud krevett on kestlik, kuid muude liikide puhul tuleb eelistada kohalikku kala ja mereande.

Muretilgaks meie meres on tursk, keda on sattunud võrku kaaspüügina 2 tonni ehk 3% kogu püügimahust. Tursk on Läänemeres kriitilises olukorras ning kaaspüügi vähendamiseks oleks vaja kasutusele võtta kõik võimalikud meetmed. ELF on juba viimased kaks aastat ühiselt teiste Läänemere keskkonnaorganisatsioonidega sellekohased ettepanekud ka vastutavatele ministritele ning komisjonidele esitanud. Kahjuks on see olukord veel tänaseni parandamata.

Head meelt teeb, et juba aastaid on Keskkonnaministeerium määranud räimele ja kilule püügivõimalused, mis järgivad ICES teadlaste soovitusi. Sellegipoolest, kui Eesti vetes läheb räimel ja kilul hästi, siis Läänemeres tervikuna on mõlema liigi populatsioonid kerges languses. Muret teeb ennekõike kilu olukord läänepoolses Läänemeres, kus ta on oluline söögikala ohustatud tursale.

Soome laht (ICES 32)

Soome lahe rannakalandusest pärinevast kalast on kestlik lausa 96%. Selle kõrge numbri taga on räimepüük, mis moodustab kogu püügimahust ligi 94%. Murelikuks teeb suur liikide arv punases kategoorias. Võrreldes eelneva aastaga on paljude liikide olukord halvemaks läinud (mh lest, ahven, meritint) ning endiselt jääb võrku ohustatud angerjas ja tursk. Kogumahult on väga halvas seisus 3% välja püütud kaladest. Kehvemaks on läinud ka teiste liikide olukord, mida näitab aegade madalaim saagikus (välja arvatud räim).

Liivi laht, va. Pärnu laht (ICES 28.1)

Liivi lahe kaladest on kestlikud 80%. Kestlike kalade hulgas on olulisemad liigid räim (68%), tuulehaug (5%) ja särg (4%). Kahjuks aga näitavad Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi uuringud, et paljusid liike ohustab ülepüük, sh koha, haug, ahven ja meritint. Seetõttu on 16% välja püütud kaladest kollases kategoorias.

Pärnu laht (ICES 28.1)

Pärnu lahe olulisim püügikala on räim, tänu kellele on ka kestliku püügimahu protsent suur - 86% Pärnu lahest püütud kaladest on kestlikud. Pärnu lahes on ülepüügiga sarnased mured nagu Liivi lahes. Esile võiks tõsta suurt ümarmudila arvukust, mis viitab röövkalade arvukuse vähenemisele

.

Peipsi järv

Muud siseveed

Pildil olev tuulehaug on kestlik kala. Püütud Väinamerest Virtsu kalurite poolt. Kahjuks aga eelistab eestlane rohkem võõramaist kala ning pildil olev saak ei leidnudki sel päeval ostjat. Eestlased võiks eelistada keskkonda säästvat kodumaist kala. Foto Rasmus Jurkatam.

Kas Eestist püütud kalal läheb paremini, kui maailmamerest pärit mereandidel?

Võrreldes globaalse kalandusega on Eesti kutseliste kalurite püütud kala kordades keskkonnasõbralikum. WWF on analüüsinud 3449 loodusest püütud kalade olukorda ning pilt on nukker. Koguni 57% maailmamerest pärit kaladest on punases kategoorias, 33% on kollases ning kõigest 10% on kestliku kalana rohelises kategoorias. Väljasuremisohus on kogunisti 400 liiki, keda vaatamata sellele endiselt püütakse. Kõrvutades neid andmeid Eesti kalamajanduse analüüsiga saab kindlalt väita, et kodumaise kala söömine on kõige keskkonnahoidlikum. Seega jäta tilaapia, mintai ja pangasius ostmata ning eelista kohalikku väikest kala.