Kahepaiksed eelistavad sigimiseks päikesele avatud, madalaid – enamasti mõnekümne sentimeetri sügavusi – veekogusid. Sellistes tingimustes soojeneb vesi kiiremini, mis omakorda soodustab kulleste kiiremat arengut. Just kulleste staadiumis on kahepaiksed kõige haavatavamad, sest nad sõltuvad täielikult veekeskkonnast ning on tundlikud nii veetaseme muutuste, temperatuuri kui ka kiskjate suhtes. Kiirem areng suurendab nende ellujäämisvõimalusi.
Kõrsa soo taastamistööde käigus eemaldati sooala äärses alas võsa ja liigne taimestik, et taastada seal kahepaiksetele sobiv avatud ja valgusküllane sigimispaik.
Taastamistööde mõju ilmnes kiiresti. Kui enne tööde algust ei leitud alalt rohu- ega rabakonna kudu, siis taastamistööde järel registreeriti piirkonnas juba ligi 100 pruuni konna (rohu- ja rabakonna) kudupalli. See näitab selgelt, et loodud tingimused on pruunidele konnadele sigimiseks sobivad.
Tulemused kinnitavad, et märgalade taastamine – eriti avatud veesilmade loomine ja säilitamine – on tõhus viis kahepaiksete populatsioonide toetamiseks. Sellised elupaigad on olulised mitte ainult kahepaiksetele, vaid ka paljudele teistele liikidele, aidates kaasa elurikkuse säilimisele ja ökosüsteemide toimimisele.