Konverentsi peaesineja Tartu Ülikooli taastamisökoloogia professor Aveliina Helm rääkis sellest, mis on ökoloogiline taastamine, millised poliitikad ja lepped toetavad looduse taastamist ning tegi ettepaneku luua looduse taastamise võrgustik. Mõned nopped ettekandest:
- maailma esimene ja ainuke õiguslikult siduv kohustuste komplekt loodusele tehtud kahju heastamiseks on Euroopa looduse taastamise määrus. Selles kontekstis võib Euroopat pidada pioneeriks. Lisaks pakuvad looduse taastamisele tuge veel mitmed kokkulepped, nagu nt Kunming-Montreali üleilmne elurikkuse raamistik või ELi elurikkuse strateegia. Oluline on looduse taastamisel lähtuda põhimõttest hoida seda, mis hästi ning taasta seda, mis halvasti.
- ökoloogiline looduse taastamine on looduse protsesside ja toimimise tagamine ega ole aja tagasi keeramine. Ökoloogilise taastamise maht ja praktikad sõltuvad sellest, mis on vajalik negatiivsete mõjude peatamiseks, liigilise mitmekesisuse, looduse funktsioonide ja hüvede edasiseks taastumiseks ja säilimiseks. Buckley jt teadustööle (2024) viidates saab öelda, et ökoloogiline taastamine on looduspõhine lahendus, sealjuures võivad ökoloogiliste lahenduste hulka kuuluda ka pooltehnoloogilised lahendused. Täiendavat infot ökoloogilise taastamise kohta tasub otsida üleilmse ökoloogilise taastamise ühingust SER.
- Helm käis konverentsil välja idee luua ökoloogilise taastamise ja looduspõhiste lahenduste võrgustikule (ÖTV), mille eesmärk on ökoloogilise taastamise ja looduspõhiste lahenduste valdkonna teaduspõhine ja kaasav edendamine. Võrgustik tooks kokku valdkonnas tegutsevad teadlased ja praktikud ning võimaldaks jagada taastamispraktikaid ja kogemusi, toetaks looduse taastamist laiemalt ning aitakas kasvatatada ökoloogilist kirjaoskust. Uuri ka Euroopa programmi Network Nature Nature-based Solutions Hubs (NbS Hubs) - looduspõhised lahendused üle Euroopa.
- loodus rikastab inimese mikrobioomi, on kasulik meie immuunsüsteemile.
- Tartu linnas tehtud uuringus, milles keskenduti mikroobide elurikkusele, leiti, et eriti elurikkad on lasteaedade hoovid. Ka Soomes on uuritud elurikkuse ja tervise seoseid lasteaedades ning näiteks on Soomes leitud, et lillepotid kontoris toetavad inimeste immuunsüsteemi.
- palju on uuringuid rohealade ja vaimse tervise seostest. Näiteks on Taanis leitud, et lapsed, kes viibivad looduslikumas keskkonnas, kannatavad vaimsete probleemide all vähem. Belgias tõi uuring välja, et rohelisema ümbrusega linnalastel on kõrgem IQ ja vähem käitumisprobleeme. Meelis Pärtel on kirjutanud samal teemal ka 26.11.2025 Postimehes.
- 10 000 a tagasi oli Eesti aladel palju tundrat, 8000-4000a tagasi laialehise metsa osakaal suur, 4000-2500 a tagasi kuusikute osakaal suur. Loomastik on ajaga jäänud väga palju vaesemaks.
- et eesti floorat säilitada, peame ka avatud alasid säilitama. Kas peaksime tooma tagasi mõne suure metsiku rohusööja selleks Eestisse? Seda nimetatakse rewilding e metsikustamine. Poolas on seda tehtud, meie looduses päris sellist rohusööjat ei ole, kuid nt metssead on head alade avajad.
Nagu Aveliina Helm, nii toonitas ka Reitalu, et looduse taastamine ei tähenda aja tagasi keeramist, vaid toimiva ökosüsteemi poole nügimist.
Tartu Ülikooli kliimafüüsika professor Velle
Toll kõneles looduse taastamisest kliimamuutuse perspektiivist, ent samas
leidis, et on raske anda otseseid juhiseid, kuidas looduse taastamise
planeerijad peaksid arvestama muutuva kliimaga. Tolli soovitus oli toetuda
teadusele - uurida, mida maailmas tehtud on ning suhelda erinevate teadlastega.
Mõned mõtted Velle Tolli ettekandest:
- elusloodus on üks osa tervikust, vastastikmõju erinevate osade vahel loob tasakaalu. Inimest ei saa vaadata loodusest eraldiseisvana – sellele ei ole teaduslikku õigustust. Looduse hea käekäik on omakorda inimeste heaolu alus.
- elusloodus on hoidnud stabiilsust kliimas, samas on see stabiilsus võimaldanud inimtsivilisatsioonil kujuneda selliseks nagu see praegu on.
- tänaste hinnangute järgi soojeneb kliima sajandi lõpuks kuni 3 kraadi ning suurim liigirikkuse kao põhjus on olnud elupaikade hävimine. Kliimamuutus on tõusmas paljudes piirkondades võrdväärseks siia kõrvale. Seega peab kliimamuutuse aspekt olema loomulik osa eluslooduse ökosüsteemide hoidmise ja taastamise juures
- looduse võime kliimamuutust puhverdada on vähenemas. Võime jõuda punkti, kus ookean ei jõua enam siduda lisanduvat süsihappegaasi. Uus tasakaal ei saaks olema sama, mis senine. Ajas tagasi liikuda ei ole võimalik, Maa süsteem nii ei toimi.
- taastamisest rääkides tuleb meeles pidada, et loodusel on võime teatud tüüpi tasakaalu hoida, puhverdada kliimamuutust.
- looduse taastamine/taastumine on käsitletav nii kliimamuutuse leevendajana kui ka sellega kohaneda aitajana. Samas on taastamisel tarvis mõelda ka ette, sest vaid juba praegu kohaloleva kliimamuutusega arvestamisest ei piisa.
RMK looduskaitse osakonna vee-elustiku spetsialist Sander Sandberg andis oma ettekandes ülevaate vooluveekogude taastamise kogemustest eramaadel. RMK on veekogusid taastanud juba alates 2010 aastast ning selle aja jooksul on ette tulnud nii sujuvamaid kui ka konfliktsemaid olukordi. Viimastest tõi Sandberg teiste seas näiteks Kaldamäe oja ja soode taastamise, Nedrema järve ja soode taastamise, Kloostri jõe “sirgeks kaevamise”. Kogukondade kaasamine on Sandbergi sõnul väljakutse.
RMK looduskaitse spetsialist Priit Voolaid rääkis RMK kogemusest märgalade taastamisel. Märgalade taastamise eesmärk saab olla nt veerežiimi taastamine, märgaladele iseloomuliku taimestiku koosseisu taastamine, kraavivõrgustiku mõju vähendamine, loodusdirektiiviga sätestatud elupaikade seisundi parandamine, turba lagunemise peatamine ning metsise elupaikade seisundi parandamine.
RMK taastab märgalasid mitmel pool üle Eesti Harjumaalt Pärnumaani. Kokku on seni taastatud veidi üle 32 000 hektari, pooled neist on olnud loodusdirektiivi alla kuuluvad elupaigad, kulunud on seni 276 miljonit eurot. Lähiaastatel on plaanis taastada 5000 ha. Taastamistööde aluseks on elupaikade tegevuskavad, kaitsekorralduskavad, strateegilised planeerimisdokumendid, RMK arengukava. Voolaidi sõnul on keskmine veetaseme muutus taastamisaladel ca 5 cm, ent kui jätta jääksood välja, on veetaseme muutus veel väiksem. Samas on Valgeraba näide, kus veetase on hoopis alanenud, arvatavalt noorte puude tõttu.
Marika Kose Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudist rääkis rannaniitude taastamisest, millega on Eestis tegeletud juba 30 aastat – alustati Matsalus.
Kui üldiselt taastuvad rannaniidud inimese abiga kenasti, tuleb ette ka olukordi, kus kõik ei lähe plaanitult. See sõltub palju taastatavast alast ja mis sellega enne on toimunud. Rannaniitude hoolduskava näeb ette indikaatorliigid, mida jälgida tuleb. Näiteks kui rannaniidul kasvab ohtralt ohakaid ja nõgeseid, kohatakse roolindu või teisi rannaniidule ebatüüpilisi linde, viitab see sellele, et niidu seisund ei ole hea. Ka saab öelda, et rannaniit ei ole hästi hooldatud, kui seal domineerivad ja viljuvad pilliroog, päideroog, angervaks ja roog-aruhein. Paraku pilliroog taandub kehvasti ning taastatud niitudele on tulnud roog-aruhein, mida kliima soosib, ent mis võib olla ohtlik kariloomadele teatud juhtudel. See on üks väljakutsetest, millega tegeletakse.
Eesti Maaülikooli rakendusentomoloogia professor Eve Veromann tõi põllumajandusmaastike elurikastamisest kõneledes Laelatu puisniidu näite, millest on inimese abiga saanud üks elurikkamaid alasid kogu maailmas - 76 liiki ühe ruutmeetri kohta/m2. Selle vastand on intensiivne põllumajandusmaastik, kus ühel ruutmeetril on 1-2 liiki. Intensiivne põllumajandus on üks peamiseid elurikkuse vähendajaid.
Põllumajandusmaastikud lihtsustuvad ennekõike näiteks seoses suurte masinate ja rohkema põllumajanduskeemia kasutamisega ja sellega, et kui teeme suured põllud, siis toob see kaasa kahjurite arvukuse suurenemise. Samuti mõjuvad elurikkusele kahjulikult monokultuursus - ühe kultuuri kasvatamine ühel põllul, ja monoviljelus - sama kultuur mitmel järjestikusel aastal.
Teadusandmed (Dainese et al. 2019) aga ütlevad, et rohkem elurikkust tähendab rohkem saaki - liigirikkus suurendab tolmeldamist ja looduslikku kahjuritõrjet.
Tartu Ülikooli loomaökoloog ja linnalooduse populariseerika Tuul Sepp jagas kogemusi looduse taastamisest ja taastumisest Tartu linnas oravate näitel. Et oravate arvukus linnades väheneb, on selle suurendamiseks Tartus rajatud nt oravamaju ja oravasildu, samuti on paigaldatud linna silte, mis hoiatavad autojuhte oravate liikumisest teedel. Koostööd on tehtud nii maaomanikega kui ka nt Ahhaa keskusega, Tartu ROHE ringiga ja Eleringiga. Sepp tõdes ühtlasi, et kogu taastamistööst hõlmab 60-70% kommunikatsioon, 25% linnaplaneerimine ja arhitektuur ning vaid 5% ökoloogia.
Vaata ka: deadtrees.earth
Konverentsi lõpetas vestlusring, kus osalesid Tsipe Aavik, Raul Rosenvald, Urmas Tartes ja Kalevi Kull ning vedas Urmas Kõljalg. Kõlama jäi mõte, et taastamisotsuseid tuleb teha kaalutletult ning taastada arukalt ja hoida seda, mis olemas on.
Päevakava saab näha Eesti Looduseuurijate Seltsi koduleheküljelt: https://www.elus.ee/wp-content/uploads/2026/02/ELUS-P%C3%A4ev-2026-kava.pdf