Märgaladele pühendatud kunstiresidentuur

Maailma päästmine
KEHA-HING-VAIM, MEIE TEGUDE JÄLJED JA ELAMISE VARJUD
Elo Liiv

Inimkonna aastatuhandete pikkune pingutus looduse toiduahelast väljumise ning surma ja sünni käskijaks saamise nimel on paisanud meid ühise keele ja lugemisoskuse kaoga dissonantsi, resonantsist välja. Säilinud on küll igatsus nautida ilusaid loojanguid, puhta ja puutumatu looduse rahu ning vaikust ja otsida lohutust, aga me tahame lõigata seda, mida ise ei külva. Meie tegude jäljed ja elamise varjud on kui igapäevased vägivallaaktid, millele aeg-ajalt järgnevad süümepiinades tehtavad saamatud ja tihti fiaskoga lõppevad maailma päästmise püüded. Kuni me ei tegele kuritarvitaja äratundmise ja eemaldamisega iseendast ning oma suhetest ümbritseva maailmaga, on meie maailma päästmise katsed kui uppuja ümber vett tõstvad graniidist päästerõnga visked.

Eesti animistlikus pärimuses peetakse kogu loodust elavaks olendiks Nii eraldi kui ka tervikuna on kõigel siin ilmas keha, hing, vaim ning elamise vari ja jälg. Sõltumata tehtud tegude eesmärkidest, loob igasugune eluvorm või -viis paratamatult varje ning kõikidel tegudel on tagajärgede jäljed. Nii nagu meie praegune elu on täis mineviku jälgi, varjutab tänapäev paratamatult tulevaste põlvkondade mõtted, väärtused ja teod. Olles samavõrd olulised keha-hinge-vaimu kujunemisloos kui elu võimalus ise, ei kao elamise varjud ja jäljed päriselt kunagi. Kuid enne eelnevate põlvkondade jälgedesse astumist tuleb veenduda, kas need jäljed on järgnemist väärt.

Pärimus hoiatab teise inimeste varjude peale astumise või nende kahjustamise eest - peab jälgima väga hoolega, et oma varju valesse kohta ei jäetaks. Kahju võib saada nii varju tekitaja kui varjudesse astuja. Veel on elav komme visata inimeste jälgedesse rituaalselt tuhka, et olemasolev elamise õnn kahjustada ei saaks. Inimtekkeliste jälgede teisendamine ja varjude kustutamine ilma neid suurendamata või inimeses peituva elu kahjustamiseta, tundub olevat kaasaja üks peamisi ülesandeid.

Kuivendatud märgalade taastamine – see on justkui püüd kustutada sovjetiaegsete põlvkondade kuivendususkraavidest tekkinud hiiglaslikku ja tänapäevani ulatuvat varju. Kuivenduskraave hoogtööna kaevates ja ligi 10 tuhandelt hektarilt soodest-rabadest taimestikku koorides ei adunud tolleaegne ENSVL juhtkond ega sellele allutatud ühiskond oma tegude tagajärgede mastaapset negatiivset mõju tulevikus. Sooviti kergendada enda ja tulevastele põlvedele elujärge, kuid oma tegude jälgede sügavuse ja kuivendatud soode ning avatud turbamaardlate CO2 lendumise suurest kogusega ei osatud arvestada. Kui Eestis kaevandatakse turvast veidi üle miljoni tonni aastas, siis jääksoodest ning kuivendatud turbamaadelt mineraliseerub ja haihtub õhku ligikaudu 2,5 miljonit tonni turvast.

Mis valesti see uuesti. Me ei saa kunagi täielikult kustutada eelnevate põlvede jälgi ja varje, mis ulatuvad meieni. Me ei saa vältida juba olemasolevatesse jälgedesse astumist või elada jäljetult. Küll aga saame muuta iseennast ja pinda, millesse jäljed on tehtud, milleni varjud ulatuvad ja milline on varjude kvaliteet. On esmatähtis, et varjud ja jäljed looks, mitte ei hävitaks elurikkust.

Elo Liivi elurikkusele ja märgaladele pühendatud tetraloogia koosneb kolmest videoinstallatsioonist ja kogukonna ning teadlastega koostöös valmivast kohaspetsiifilise maastikukunstiteoste seeriast Kõrsa ja Lavassaare jääksoodes ning Kikepera kuivendatud soometsas ja selle dokumenteerimisest.