Vilbiks ütleb, et kui riigil puudub võimekus või tahtmine huvirühmade seisukohtade vahel keskteed leida, siis juhtubki nii, et avaliku konsultatsiooni mõju on peaaegu olematu ning kaasamisest väljutakse dokumendiga, mis jäi põhimõtteliselt samaks. Teisisõnu saame kaasamise asemel sageli rääkida hoopis informeerimisest.
Üks näide varakult ära otsustatud lähenemisest on viis, kuidas Eesti näeb riikliku energia- ja kliimakava ehk REKK-i rolli. Tegu peaks olema riigi tulevikku visioneeriva ning teistele arengukavadele teed rajava dokumendiga, kuid Eestis käsitletakse seda pelgalt kokkuvõttena juba seatud eesmärkidest.
Ka Euroopa Komisjoni juhend toob välja, et praegu uuendamisel REKK-id peavad peegeldama vahepeal suurenenud kliimaambitsioone. Ministeeriumi vaatest ei vaja REKK-i ajakohastamine suuremat kaasamist, sest kõik seal kirjas olevad eesmärgid on juba varem ära otsustatud mõnes arengukavas või seaduses, mille puhul on kaasamine juba toimunud.
Artikli tervikteksti saab lugeda ERRi uudisteportaalist